kogemused, kohad ja kohalikud

Kaotasin eile D-terminali või Viru Keskuse kandis 25 eurot. Ühe roheka ümbriku sees on. Pakun leidjale vaevatasu 25 eurot. 

Ütlen nii ja tunnen end jälle olukorra peremehena.
Kusjuures täna jätsin oma rahakoti Sõõrikukohviku toolile. Kümmekond minutit ootas see mind seal.

Sho eesti keele sõnavaras on vähemalt kaks ajastuspetsiifilist sõna. Üks on “pagulane”. Õigemini ta kasutab omastavat vormi, räägib pagulase-pagulase.
Paljudel eesti keele õppijatel jääb omastav kääne kõigepealt meelde, eriti jaapanlastel, küllap seepärast, et see lõpeb täishäälikuga.

Teine sõna on OÜtamine.
Mina olen tõsine OÜtaja, võib-olla mitte selle sõna maksuameti sõnastiku tähenduses, aga mul on nüüdseks kolm OÜ’d ja üks MTÜ. Silm ka ei pilgu.

 Mõtlesin isegi mõistatuse välja: mõista-mõista, mis on üks T, üks Ü, kolm O’d, neli Ü’d? – Maarja!

Sho tegi laupäeval mitu purki õunamoosi ja siis läks sauna.

Lehed muudkui langevad. Eelmisel aastal oli kõikidel naabritel patakas punaseid kilekotte, millesse lehti pakkida. Sho tahtis meile ka, tookord vandudes, et järgmisel aastal kindlasti hangime punased kotid.
Nüüd on jälle kilekotiaasta käes. Kust kilekotte saab, küsisin. 
Sho ütles, üks hetk, ma vaatan Nõmme Sõnumitest. 
Sirvis telefonis lehte (võimalik, et NS on tal kiirvalikutes), ütles, et Nõmme Kultuurikeskusel on 70. juubel, aga kilekottide kohta pole praegu midagi kirjas.
Sho on kohalik.
Eelmisel nädalal käisin ühes Lasnamäe koolis Jaapanist rääkimas. Tagasi kooli. 
Ütlesin Shole, et lähen sinna kooli. Sho ütles, aa, see on seal. Kena kant, kena kant.

Miks ta seda teab…
Tegelikult ta suvel käis vahepeal üksinda rattaga tiirutamas. Vahel helistasin, kus sa oled. Siis vastas, olen Põhja-Tallinnas, olen Sakus, olen Lasnamäel…

Ükspäev käis K külas ja ma rääkisin talle, kuidas Sho teab paremini kui mina, kus mis asub, näiteks see Lasnamäe kool. Siis Sho lisas, et jah, selle kooli kandis on üks tuletorn ja… 
Lasnamäel? Tuletorn? 
Sho: jah, kaks tuletorni tegelikult.
Me K’ga võtsime hetke, et šokist toibuda. 
K ütles: mina eestlasena ütlen, et Lasnamäel EI OLE tuletorne. 
Sho: on! on! Selleks, et laevad Tallinna lahte saaks, on Lasnamäel kaks tuletorni. 
K: aga mina… eestlasena… 
Ok, nali naljaks.
Õpin ja kogen. Mul on nii huvitavad tööd. Päevasel ajal mõtlen, et vau, nii palju uut ja huvitavat valdkondadest, millega arvasin, et mitte kunagi kokku ei puutu. Öösiti jälle närin küüsi, et kas olen hull, et ma need asjad kõik ette olen võtnud.
Ja siis veel, et kuigi entusiastlikult sebin kõiki neid asju, siis tegelikult tean, et mitte millelgi pole mõtet ja ma olen universumi mõttes kasutu tolmukübe, kes elab vaid sekundi ja kelle probleemid pole igaviku taustal isegi naeruturtsatust väärt.

Nüüd ma sebin aga ringi, nagu kõigel oleks mõte. Olen elevil ja mõtlen, et vot kui tore ja kui põnev ja kui see ja teine eesmärk täituks, küll siis oleksin rahuldatud.
Aga samas tean koguaeg, et depressiooni-Maarjal on tegelikult õigus. Et see tolmukübe on rohkem reaalsus kui mingid eesmärgid ja mingi rahuldus. Aga miks ma siis sebin?
Selline dissonants. Ma sõnastasin probleemi hiljuti K’ga tsättides, aga see on olnud juba kuude kaupa niiviisi ja ma ei suuda asja lahti hammustada.

Ühe uue täiesti teist liiki kogemuse korraldas Joonas. Ta laenutas sõbralt need prillid, millega saab mängida arvutimänge nii, et sa ise oled mängus sees. Siis me proovisime esiteks üht sellist, kus sa oled roboti sees kõrbes ja otsid teisi roboteid ja tulistad. Päris hull, vaatad alla, siis näed enda keha, mis pole enda keha. Vaatad selja taha, näed kokpiti sisu.

Siis proovisime ameerika mägede mängu. See oli klassikaliselt hullumeelne. Istun tavalisel toolil Joonase arvuti taga, aga hoian kümne küünega sellest kinni, et kujuteldav gravitatsioon mind toolilt maha ei paiskaks. Pärast oli süda paha.

Aga see, mis tõsiselt kummitama jäi, oli mitte mäng, aga kogemus. Kõigepealt ma istusin paati, mis oli nii selges vees, et põhi paistis. Ümber olid imelised mäed ja puud, siis oli natuke õudseid lõustasid, siis olin järsku keset tuld ja lõpuks läksin valgusesse. Noh, nagu pärast surma. Ületad jõe ja… Suremise kogemine.
See oli sürr. Võtsin prillid peast, olin jälle venna elutoas. Aga kogemus kummitas mind päevi ja päevi.

Hull värk, ma ütlen. Tulevik on täna. Üks küberkaitse-superstaar rääkis Pealtnägijas, et see moment, kui inimene loob endast intelligentsema olendi, on pöördeline. Ma mõtlesin, et fak-tõesti.
Sel hetkel, kui inimene kukub maailma nr 1 positsioonilt maailma nr 2 positsioonile, on ta sisuliselt juba kaotaja.
Fak! Mida me teeme!
Õpetame arvutile fakin eetikat või? Kui kõik arvutused näitavad, et planeet Maad kõige hullemini kurnav viirus on inimene… Vajalik tulevikueriala on arvutipsühholoog ja -läbirääkija.

South Parki üleeelmine osa oli muidu ülihea. Rääkis Kalamajast ja Telliskivist.

Miki on juba päris pikk pooleaastane kõuts.

2 thoughts on “kogemused, kohad ja kohalikud

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s