dream scenario 2016

Panin linnurestorani toitu, tulin tuppa, võtsin kassi sülle. Miki nuusutas mu nägu, pani nina vastu minu nina ja sai särtsu. Ehmatas, virutas mulle käpaga vastu põske. 
Kuidas seletada kassile staatilist elektrit. Kuidas panna ta mõistma, et see pole mitte kellegi süü ja vägivald pole lahendus. 
Eile ostsin poest Melody Gardot’ albumi “Currency of Man“. 
Mu meelest nii fantastiline naine, et võib osta. Pisipisike roll oli ka asjaolul, et netis viimase albumi lugusid suurt polnud. Varasemat on küll, aga sel albumil on hoopis teine jõud sees.
It Gonna Come ja Preacherman on olemas. Same To You on ka, aga see pole mu lemmik. Lugu Don’t Misunderstand kuulsin raadiost ja tahtsin õudselt veel kuulata, aga netis polnud, noh. We are who we are who we are. 
S tuletas meelde, et vaja on lugeda 2015. aasta unelmate stsenaariumit ja koostada dream scenario 2016.  Lugesin 2015. aasta oma ja ohkasin.
Unelm oli saada püsti talutava elu alussambad. Nii vussis olin aasta tagasi. Nüüd saan peaaegu iga rea juurde linnukese märkida. Mulle meeldib see dream scenario süsteem.
olen õnnelik & rõõmus – olin 

ajan oma asja – ajasin

tean, mis mu oma asi on – sain teada

hakkan majanduslikult jätkusuutlikuks – ütleme, et olen teel

olen vaimselt viljakas – nii ja naa, vahepeal ehk olin

füüsiliselt viljakas – mitte üht uut leina enam – 2015. aastal ei kujunenud titeteema aktuaalseks, nii polnud ka leinasid

lisan magusaid igapäevarituaale – hmm, see vajab jätkuvalt tööd

ammutan inspiratsiooni, mõtteid, vaatepunkte, teadmisi – ammutasin

punun pesa – paraku mitte. Kodu teema on keeruline. Loodan lahendust uuel aastal

hoolitsen enda eest – hoolitsesin 

olen pere leivateenija nii, et mu kaasa saaks olla täiskohaga tudeng 
aga ei kaota kallist koosolemise aega – nii ja naa. 
Kaasa sai olla täiskohaga tudeng, koos saime olla, aga mina pere leivateenijaks veel ei saanud.  Kaks tuhat kuusteist, lootus uus-teist. 
Siis kirjutasin veel, et täielik unistus oleks jagada oma elu Eesti ja Jaapani vahel ja praegu tundub, et isegi selles suunas liigun. 
Teate, mis on veel tore. See, et kui kirjutad raamatu, siis tagasiside tuleb veel mitu-mitu aastat avaldamise järel ja alati ootamatult.
Kohe avaldamise järel näost-näkku tagasisidet ei saanudki tulla, sest olin Jaapanis peidus.

Kui tagasiside on siiralt kiiduline, siis on lihtsalt nii hea meel. (Näkku ei laideta õnneks.)
Viimati oli vist ühel jõulupeol. No teeb rõõmsaks.

2016. aasta stsenaarium on palju konkreetsem. Teeots on leitud. Tean, mida teen ja edaspidi teha tahan.
Väike samm inimkonnale, aga nii tohutult suur samm mulle.

2015 oli kõikide mu ettevõtete algus, seega parajalt kaootiline. 2016 peaks olema tõsisema strateegilise tegutsemise aasta ja varsti võiks noppida ka esimesed tõeliselt mahlakad viljad.

Unelmate stsenaariumi ülejäänud kaks märksõna on tervis & kodu. 

Tervis, et keha laseks vaimul olla. Tahan elada pikalt ja õnnelikult. Vananeda aeglaselt ja liigsete vaevadeta.

Mul on kolm jummala head sammast, millele terviseteemat ehitada.
Üks on, ma ei väsi rõhutamast, e-Selver, mis tegi mu toidulaua hoobilt värvilisemaks. 
Käeotsas ma lihtsalt ei jaksa neid asju kaugelt koju tuua ja kodupoe puu- ja juurviljanurk koosneb umbes kolmest asjast. Kolm asja on miinimumtingimus, et üldse nurgast rääkida.
Teine sammas on suurepärane blender, mille sõbrad mulle sünnipäevaks kinkisid. Hommikuti kallan kõik selle värvilise ja vitamiinirohke endale ilma hammaste abita sisse. Nii saab 2016 olema hammaste taandarenemise aasta.

Kolmas sammas on me iganädalane ujumistuur, S&K’ga kambakesi. Loodan sellele liita veel mingi  pilatese või jooksu ja siis olengi sportlik. Vaja on krooli ujuma õppida, see oleks uus tase.
2016 on lootusrikas, sest need sambad on juba 2015 lõpuks püsti.
Olgem ausad, lisaks tervisele ja kodule on raha vaja, parem et kiiresti ja palju. Ütleme, paari kuu jooksul paarsada tuhat – mitte rubla.
Ärge naerge, see on minu dream scenario. Sellise raha paigutamine poleks probleem.
Alustuseks saadaks ema ja J&K reisile, sest see võtaks vaid killukese kogu summast.
Muuseas on mul 31. ja 1. kuupäev täistööpäevad. Jälle strateegiline otsus. Esiteks on vaja need sajad tuhanded (eurod!) kokku saada. 
Teiseks, 31 on lubaduste ja 1 nende murdmise number, nii et niisama ringi uimerdamise ja kahetsemise asemel on hea mõlemad päevad asjalikult veeta. 
Sho on niikuinii Jaapanis. (Nädal tagasi läks, nädala pärast tuleb tagasi.) 
Nüüd muidugi tulevad juba igasugu toredad kutsed aasta viimase päeva veetmiseks, aga… Aga ma töötan isegi aasta vahetumise hetkel.

Aga jah. Kõiki asju ei saa päris lõpuni avalikus blogis sõnadesse panna, aga rõõmustan väga, et mul on uueks aastaks nii eesmärgid kui strateegiad. Asi, millest mul aasta tagasi aimugi polnud. 

kriis, kriis, kriis ehk viimased 10 aastat

Pidin kirjutama, mida viimased 10 aastat mulle tähendavad, aga sel päeval, kui 30 sain, tuli järsku sihuke masendus peale, et kui külla tulnud sõbrad küsisid, kuidas 20ndad olid, oskasin rääkida vaid sellest, kuidas mul viimasel ajal on juukseid juurde tulnud, nii et mu laup on madalam kui varem. Ja et mul pole kunagi nii pikad juuksed olnud, aga eks mu kael on ka lühike. 
Madala lauba ja lühikese kaelaga. Selline kängu vajuv neandekas olen. Ainult juuksed on vahepeal arenenud.
Aga jah, kui nüüd kümme aastat lühidalt kokku võtta, siis 20selt ei osanud ma mitte kuidagi aimata, et pool järgnevast kümnendist elan hoopis Jaapanis, et abiellun jaapanlasega, õpin selgeks jaapani keele ja… ütleme veel kolm korda järjest, jaapani-jaapani-jaapani. Saate aru küll… 
Selles mõttes on põnev, et ma ei suuda ka aimata, mis tulev 10 toob. 
20selt olin ma veel suht esoteerik. Või ei tea ka, kas esoteerik, aga selline kõik-võib-olla või las-kõik-olla spirituaal. Nüüd olen puhta-ateist-humanist, skeptik ja pessimist ja ärritun, kui keegi mingit alusetut või mõtlematut udu ajab.
20selt oli teater põnev, nüüd on maailm põnev. 20selt olid mõttemängud põnevad, nüüd on mõtted põnevad. 20selt käisin koolis, nüüd õpin.
Selles mõttes olen edukas, et näete, sain tanu alla ja… Ülejäänu on ebaedukas: 2 rasedust, 0 last. Suured küsi- ja hüüumärgid selles valdkonnas, mis järgmise kümne aasta jooksul üht- või teistmoodi lahendada tuleb, sest teatavasti algas mu viimane viljakas kümme.
20ndad olid üks suur kriis teise järel. Surmad ja katastroofid (muide fun fact, olen oma keskmises pikkuses elu jooksul kaks tuumakatastroofi üle elanud) depressioonid, leinad ja toibumised. (Hehe, kas kõlan masendavalt?)
Enneolematut vaimset rabelemist oli, sest kui varem nummerdasid oma aastaid ja saavutusi, siis kahekümnendate keskpaigaks oli läbitud 1-12 klassi kooli ja lubamatu arv nummerdatud kursusi ja viied ja A’d ja kolmed ja C’d olid kõik käes.
Aga siis kukkusin kuidagi edutrepist alla ja tükk aega kulus, et aru saada, et edutreppi polegi või kui on, siis tänases maailmas on kasutu mõõta edu sama joonlauaga kui vanas maailmas. 
Järgmine küsimus: aga kuidas siis mõõta? 
Ja nii edasi, tunnen kaasa 20aastastele. Kriis tuleb. Varem või hiljem, aga tuleb ja kui ei murra, siis painutab kõvasti.  
20aastaselt pidasin end eriliseks ja oluliseks, vahepeal pidasin end kasutuks, mõttetuks, rumalaks ja tähtsusetuks. 20ndate lõpuks sain aru, et mõlemad vastused on õiged.
Kõikvõimalikud muutused on õudselt valulikud. Hirm kolida Jaapanisse, hirm kolida Eestisse. Hirm elada elu väljapool ülikooli, hirm vastutada oma päevade ja ööde eest. Ja surmahirm. 
Ei saa aru inimestest, kes surma rahulikult suhtuvad. Selles mõttes, et muidugi lõpuks on hea surra, aga enne seda tahan veel elada, elada kaua.
Muide, ma olen suht kõik need kümme aastat blogi pidanud.  
Aga silver lining, 30 on mu meelest esimene täiskasvanu vanus ja kui mul selline lapsenägu poleks, võiksin olla küllaltki tõsiseltvõetav. 
Sellised olid minu kahekümnendad läbi tänase päeva filtri. Kas teil oli samamoodi või oli teisiti? Tahaks kuulda.
Vaadake, sellist elu elasin u viis aastat tagasi. Praegune elu on teistsugune.

Aga üks tore ja natuke naljakas asi ka. Shol on kaks parimat sõpra keskkooli mägironimisklubi päevilt, kellest ühel on Harvardist doktorikraad, teine on lausa kolm korda Eestis käinud ja nad on suurepärased. 
Nad peavad üheskoos raamatublogi Raamaturiiul ja kohtuvad igal nädalal, et vestelda blogi podcast‘is mõne Jaapani teose teemal. Vahel kutsuvad nad vestlema ka külalisi ja viimati, kui Jaapanis käisin, kutsusid nad mind. 
Kui keegi oskab jaapani keelt või tahab niisama kuulata, siis vestlus on üleval SIIN. Blogi ise on aadressil hontana.blogspot.com. Kuigi blogi illustreerib pilt Tokyo-raamatust, siis sellest on ainult nati juttu.  Raamatublogi põhiraamatuks oli seekord ikka jaapanikeelne autor, Tanizaki. 
Kartsin lolli ja/või ninakat juttu rääkida, aga lohutasin end sellega, et lolli osa lõikavad nad pärast välja. Ei lõiganud.

kuidas kassipatenti kirjutada

Sho edastas mulle tähelepaneku, et ma ütlen kassile ja koerale eesti keeles ainult üht: kas sa saad!

Ükspäev tõi Sho mulle šokolaadi ja ma sõin kõik ära ilma, et ta ise ühtki tükki saaks.
Sho vaikne monoloog: 

Miki-Miki! Kus on minu šokolaadi… Maarja kõhtus? Oi-oi, see on probleem. Kas sa saad, Maarja.

Ükspäev helistasin H’le, et üht asja küsida ja ühtlasi tõdesime, et inimesele helistamine ja jutu puhumine on harvaks ja eksootiliseks muutunud.
H rääkis oma kassist, kes on nagu nemad: korda armastav, rahulik, harmooniline. Korra oli kassil (kes muidu kunagi tuppa ei tee) tõsine häda ja siis ta tegi selle otse inimeste vetsupoti kõrvale.

Ma rääkisin seepeale, kuidas meie Miki oksendas üks öö otse tekikoti sisse.
Miki on kaos nagu me ise. Kui tal tuleb hull tuur peale, siis võtab ta kaugelt koridorist hoogu ja sööstab täiskiirusel läbi köögi ja mööda kardinat üles puule.
Edukas sooritus põrandalt kardinapuule võtab tal sekund-paar. Aga paljud sooritused pole nii edukad ja ma taban ta kardnalt. Säärase perspektiivitu soorituse korral jääb ta kardinale rippuma. Sirutan käed, ütlen, it’s over, Miki, it’s over ja ta kukutab end resigneerunult selili mu kätele.

Veidi hiljem teeb muidugi uue katse. Ühe korra pani jälle koridorist täiskiirusel, aga ma istusin diivanil, mis on kardina ees ja toimib üldiselt hüppelauana.
Kass kihutas minu suunas ja ma sirutasin kaks kätt pea kohale. Püüdsin lendava kassi kinni. Nagu see kuulus stseen filmist “Dirty Dancing“.
Aga kui hull tuur üle läheb, siis on ta täiega pehmo ja magab mu embuses ja siis on mu nina tema pehmes kasukas.

Mul oli tõlkimistöö jaoks abi vaja, nii et Sho seletas mulle patentide loomust ja struktuuri kassi ja koera näitel.
Miki ja Lonni patendid kõlasid umbes, et Claim I neljajalgne, nina ja kõrvadega.
Claim II karvane koduloomakujuline, seejuures Claim III külvab segadust ja nurub pai ronides Claim IV mööda kardinaid, öeldes mjau või Claim V poriste käppadega diivanile, öeldes auhh. 
Siis ta andis mulle lugeda yukimi daifuku jäätise patenti. See on täiega maitsev jäätis, sees on vanillijäts ja välimine kiht on imepehme mochi.  Sho luges patenti mulle ette, endal suu sülge täis. On see nüüd patent või on see retsept…
Ilma talumise viimane piir on käes. Mis mõttes on meil kaks novembrit järjest. Või nagu keegi FBs kirjutas, oktember. Ma parandaks: oksember. 
Kirjutasin oma järgmise aasta kalendermärkmiku oktoobri esimesele nädalale meeldetuletuse broneerida detsembriks lõunamaareis. Kirjarelvaks kehv pliiats.
Aga muidu mõtisklen viimase kümne aasta üle. Viimased nädalad pidevalt. Et mis on juhtunud sellest ajast peale, kui ma olin 20 ja mida see tähendab. Ma arvan, et järgmise postituse kirjutangi sellest.

haiguslugu ja kolm sammast

Olin eelmisel nädalavahetusel natuke liiga sotsiaalne ja see lõppes pühapäevaks mingi gripi-tüüpi asjaga. Esmaspäevaks oli palavik enam-vähem langenud, teisipäeva olin vagusi kodus. Kolmapäeva hommikul pidasin end terveks ja läksin plaanipäraselt üht rahvusvahelist telekohtumist tõlkima. 
Aga neljapäeva hommikul ärkasin siiski ilma hääleta ja sosistasin koosolekul (mis minu pärast niigi edasi lükati) ja telefonis ja taksojuhile sosistasin ka, nii et ta ütles, et ma enda häält ei vaevaks ja ta hoolitseb omalt poolt me vestluse eest. 
Ta soovitas mul tungivalt ja mitu korda üha uuesti (sest üksinda pikka taksovestlust ülal hoida on keeruline) lõigata ingverist õhukesi kettaid ja neid süüa. Ingver on tuhande haiguse vastu. Mitte saja, aga tuhande. 
Ma sõitsin Sho kooli juurde Gruusia restorani, kuhu ta mind ammu on tahtnud viia. Eile oli üks järjekordne me pulmaaastapäevadest (seekord Jaapani pulmapeo oma, neljas, peaaegu unustasime ära) ja läksime nautisime liha. 
Täna ärkasin kell kuus põiepõletiku (!) peale ja suures haleduses, et mu keha erinevad jupid hakkavad veel enne kolmekümneseks saamist üles ütlema, lõikasin endale ingverikettaid, mõtteis mõlkumas taksojuhi ingverikarva soni -, ja järasin neid ja jõin hästi palju teed. 
Ingver mõjus häälele nii, et selleks ajaks, kui Sho ärkas, oli see osaliselt tagasi. Aga vetsus käimise tegi ingver tõenäoliselt  veel piinarikkamaks kui muidu.
Ka köha ja peavalu on tänane teema, nii et plaanin veel nädala lõpuni haige olla. 
Aga see pühapäev, kui haigus algas, juhtus tegelt veel üks suurepärane asi. Me olime J ja K’ga Järve Keskuses sisseoste tegemas ja ma ütlesin oma haiguseeelse paha tundega välja selle, mida ma ka täiesti tervena tunnen: vihkan-vihkan-vihkan toidupoes käimist! Ei taha mõelda nendele asjadele ja otsida neid ja siis veel tassida. Hullemal juhul bussipeatuses bussi oodata ja… 
K ütles, et aga Selveril on uus netipood, kus nad panevad su toidukorvi ise kokku ja võid sellele kas kokkulepitud ajal järele minna või paluda koju saata. Ja kui ostad 40 euro eest, toovad tasuta koju. 
Ma ei ole seda veel kordagi teinud, aga  – panen käe südamele -, olen alates pühapäevast vähemalt korra päevas sellest mõelnud ja igakord muutun õnnelikuks. Ma ei lähe enam kunagi poodi!
Ainult, et kuna ma pole seda netipoodi veel kordagi proovinud, muretsen, et asi on liiga hea, et olla tõsi.
Pean siinohal vist seletama, et mu salajane unistus rikkaks&õnnelikuks saamisest toetub kolmele outsourcing’u-sambale:
– koristamine 
Tolmuvõtmised, põrandapesud, vannitoapuhastused… Robottolmuimeja ja koristaja kord nädalas. 
See on vähemalt osa õnnevalemist.
Muuseas ütlen vahele, et me nõudepesumasinat armastan nii palju kui üht masinat üldse armastada on lubatud. 
– autojuhtimine
Kui ma olen rikas, siis ei osta ma endale ainult auto, vaid palkan ka autojuhi. Selline plaan. Mulle ei meeldi roolis olla. See teeb mu närviliseks. Ma ei taha mõelda sobivatele teekondadele ega parkimisvõimalustele. 
Taksosõit kord-paar nädalas on kõvasti odavam lõbu kui auto omamine ja tehniliselt võttes polegi ma unistusest väga kaugel: nii harva kui mul auto on, on sellega komplektis ka juht. Jess. 
– toidukraami koju toomine ja kokkamine
Vahel teen süüa hea meelega, aga toidupoes ei käi mitte kunagi heal meelel. See seletabki mu ülevoolavat reklaami stiilis teksti Selveri suunal. 
Kui ma olen väsinud, siis ma lihtsalt ei jaksa süüa teha. Sho teeb süüa aga ka siis, kui ta on väsinud. Ta suudab end paremini kokku võtta, noh. Üldse elus. 
Aga kui külmkapp saab lihtsa vaevaga toidukraami täis, võib kogu üle jääva energia rõõmuga söögitegemisele kulutada. 
Andestage, erutusin ootamatult tugevalt selliste mundaansete teemade peale.

esoteeriline rassism ja palverännak

Käisin kioskis pitsa järel. Kioskiaknast mängis kõvasti raadio ja seal üks mees seletas, kuidas mustanahalised on rassina inimarengu varasemas etapis, mis tähendab, et nende hing on välja kujunemata. Hästi hingestatult, tõde täis häälega rääkis. 
Ma pole sihukest esoteerilist rassismi varem kohanud.
Kujutlen, kuidas kõneleja on omale haakristi õlale tätoveerinud, aga kui keegi sellele osutab, siis solvub, et sel pole Hitleriga mitte mingit seost, kuidas te võite üldse midagi sellist eeldada! Tegu on hoopis iidse kosmilist väge täis sümboliga.  
Kosmilisest rääkides, siis mul tekkis võõrasse universumisse sattumise tunne. Korraks oli ajus  justkui vaakum ja siis mõtlesin, kas on mõtet üldse kuidagi reageerida ja kui, siis kuidas. Ütlesin pitsamehele loiult: te kuulate nii rumalat juttu. 
Ta ütles: ah see niisama taustaks. Ära pane tähele. Ütles, et vahel on imelikud jutud raadios. Ei tasu end sellest segada lasta.
“Mis raadio see on?” 
“Nõmme raadio.” 
Kuulujutud räägivad, et tegu mitteametliku hullumajaga, aga see oli esimene kord, kui oma kõrvaga kuulsin. 
Pitsamees oli hea müügimees selles mõttes, et muidu oleks ehk pitsakliendi kaotanud, aga nüüd vingerdas välja.
Mitte keegi ei kuula sellist paska lihtsalt taustaks. Mitte keegi. 
Sellest on mitu-mitu päeva möödas, aga alles praegu seda kirja pannes vihastasin tõsiselt. Mida perset. 

Aga jätkem see teema. Lubasin kirjutada Kumano Kodo palverännakutee muljeid, aga ei kirjutanud midagi. Mitu nädalat on juba möödas.
Pildid on FB’s üleval siin ja siin ja siin. Neid näeb ka ilma Facebooki logimata, ma arvan. 
Mitu korda on küsinud, et kas valgustusid ka.
Nagu me vestluses K’ga defineerisime, siis ma ei läinud sinna ei religioossele rännakule (nagu usklikud) ega spirituaalsele (nagu hipid), vaid läksin lihtsalt matkale. Lisaks ainult kaks päeva kestvale kõndimisele. Kokku kulus reisle neli päeva, kolm ööd.
Kartsin, et jään oma mõtetega üksi ja mis siis küll saab, aga see polnud üldse mureks, sest loodus oli fantastiline, vaated imelised ja füüsiline koormus oli nii suur, et polnud suurt aega mõelda. 
Mõlemal päeval alustasin matka seitsme paiku hommikul ja esimesel kõndisin kaheni, teisel poole neljani. Puhkasin ainult natuke. Sho ja kõik teised ähvardasid, et kui pime tuleb kätte ja ma siis ikka veel mägedes ekslen, on oi-oi-oi, nii et ma suurest hirmust peamiselt jooksin mäest üles ja alla ja jõudsin kohale kõvasti enne voldikutes märgitud orienteeruvaid kestvusaegu.
Esimesel õhtul, st enne matka algust, tutvusin ühe Taiwani ja ühe Kanada tüdrukuga ja kuigi õhtu oli tore, tabas mind hirm, et peangi nendega kogu matka veetma. Õnneks raputasin juba esimesel tõusul Kanada tüdruku maha ja Taiwani tüdruk osutus peamiselt vaikivaks kaaslaseks, mis oli alustuseks isegi toredam kui üksinda kõndida.
Esimene päev oli täiuslikult päikeseline, teine oli väga vihmane. 
Viimase otsa kõndisin koos ühe pool-jaapanlasest ameeriklasega, kes oli kiire sammuga sõjaväelane. Me algul hoidsime omaette, aga vihma sadas nii, et ükski vihmakindel asi ei jäänud enam vihmakindlaks ja mu põlved valutasid (mäest alla ei tohi põnts-põnts joosta, vaid rahulikult astuda, õpetas sõjaväelane) ja hea oli fookus viia väsimuselt ja valult Obama Care’ile (it’s not American!). 
Poleks vihma sadanud, poleks ma seda vestlust talunud. Aga kuna sadas, on mul hea meel, et vestlus toimus. Tegelikult oli paar huvitavat teemat ka. Et kuidas on olla pool-jaapanlane Jaapanis jne. 
Kumano Hongu Taisha nimeline pühamu oli sihtpunktiks. Kirjutasin seal mõned südamesoovid puuplaadile – matkasin ju ometi 2 päeva, et sinna kohale jõuda. Soetasin suveniire. 
Tahan tagasi minna ja järgmise jupi matkata, seekord Hongu Taishast Kumano Nachi Taisha nimelisse pühamusse. Üksinda matkata on mõnus. 
Sõjaväelane tegi minust Hongu Taishas pilti. Olin üleni märg ja valus ja mu püksid hakkasid natuke vahutama, mis tekitas eriti ebameeldivaid küsimusi.