kriis, kriis, kriis ehk viimased 10 aastat

Pidin kirjutama, mida viimased 10 aastat mulle tähendavad, aga sel päeval, kui 30 sain, tuli järsku sihuke masendus peale, et kui külla tulnud sõbrad küsisid, kuidas 20ndad olid, oskasin rääkida vaid sellest, kuidas mul viimasel ajal on juukseid juurde tulnud, nii et mu laup on madalam kui varem. Ja et mul pole kunagi nii pikad juuksed olnud, aga eks mu kael on ka lühike. 
Madala lauba ja lühikese kaelaga. Selline kängu vajuv neandekas olen. Ainult juuksed on vahepeal arenenud.
Aga jah, kui nüüd kümme aastat lühidalt kokku võtta, siis 20selt ei osanud ma mitte kuidagi aimata, et pool järgnevast kümnendist elan hoopis Jaapanis, et abiellun jaapanlasega, õpin selgeks jaapani keele ja… ütleme veel kolm korda järjest, jaapani-jaapani-jaapani. Saate aru küll… 
Selles mõttes on põnev, et ma ei suuda ka aimata, mis tulev 10 toob. 
20selt olin ma veel suht esoteerik. Või ei tea ka, kas esoteerik, aga selline kõik-võib-olla või las-kõik-olla spirituaal. Nüüd olen puhta-ateist-humanist, skeptik ja pessimist ja ärritun, kui keegi mingit alusetut või mõtlematut udu ajab.
20selt oli teater põnev, nüüd on maailm põnev. 20selt olid mõttemängud põnevad, nüüd on mõtted põnevad. 20selt käisin koolis, nüüd õpin.
Selles mõttes olen edukas, et näete, sain tanu alla ja… Ülejäänu on ebaedukas: 2 rasedust, 0 last. Suured küsi- ja hüüumärgid selles valdkonnas, mis järgmise kümne aasta jooksul üht- või teistmoodi lahendada tuleb, sest teatavasti algas mu viimane viljakas kümme.
20ndad olid üks suur kriis teise järel. Surmad ja katastroofid (muide fun fact, olen oma keskmises pikkuses elu jooksul kaks tuumakatastroofi üle elanud) depressioonid, leinad ja toibumised. (Hehe, kas kõlan masendavalt?)
Enneolematut vaimset rabelemist oli, sest kui varem nummerdasid oma aastaid ja saavutusi, siis kahekümnendate keskpaigaks oli läbitud 1-12 klassi kooli ja lubamatu arv nummerdatud kursusi ja viied ja A’d ja kolmed ja C’d olid kõik käes.
Aga siis kukkusin kuidagi edutrepist alla ja tükk aega kulus, et aru saada, et edutreppi polegi või kui on, siis tänases maailmas on kasutu mõõta edu sama joonlauaga kui vanas maailmas. 
Järgmine küsimus: aga kuidas siis mõõta? 
Ja nii edasi, tunnen kaasa 20aastastele. Kriis tuleb. Varem või hiljem, aga tuleb ja kui ei murra, siis painutab kõvasti.  
20aastaselt pidasin end eriliseks ja oluliseks, vahepeal pidasin end kasutuks, mõttetuks, rumalaks ja tähtsusetuks. 20ndate lõpuks sain aru, et mõlemad vastused on õiged.
Kõikvõimalikud muutused on õudselt valulikud. Hirm kolida Jaapanisse, hirm kolida Eestisse. Hirm elada elu väljapool ülikooli, hirm vastutada oma päevade ja ööde eest. Ja surmahirm. 
Ei saa aru inimestest, kes surma rahulikult suhtuvad. Selles mõttes, et muidugi lõpuks on hea surra, aga enne seda tahan veel elada, elada kaua.
Muide, ma olen suht kõik need kümme aastat blogi pidanud.  
Aga silver lining, 30 on mu meelest esimene täiskasvanu vanus ja kui mul selline lapsenägu poleks, võiksin olla küllaltki tõsiseltvõetav. 
Sellised olid minu kahekümnendad läbi tänase päeva filtri. Kas teil oli samamoodi või oli teisiti? Tahaks kuulda.
Vaadake, sellist elu elasin u viis aastat tagasi. Praegune elu on teistsugune.

Aga üks tore ja natuke naljakas asi ka. Shol on kaks parimat sõpra keskkooli mägironimisklubi päevilt, kellest ühel on Harvardist doktorikraad, teine on lausa kolm korda Eestis käinud ja nad on suurepärased. 
Nad peavad üheskoos raamatublogi Raamaturiiul ja kohtuvad igal nädalal, et vestelda blogi podcast‘is mõne Jaapani teose teemal. Vahel kutsuvad nad vestlema ka külalisi ja viimati, kui Jaapanis käisin, kutsusid nad mind. 
Kui keegi oskab jaapani keelt või tahab niisama kuulata, siis vestlus on üleval SIIN. Blogi ise on aadressil hontana.blogspot.com. Kuigi blogi illustreerib pilt Tokyo-raamatust, siis sellest on ainult nati juttu.  Raamatublogi põhiraamatuks oli seekord ikka jaapanikeelne autor, Tanizaki. 
Kartsin lolli ja/või ninakat juttu rääkida, aga lohutasin end sellega, et lolli osa lõikavad nad pärast välja. Ei lõiganud.