elamine debiilikutele

Tulin läbi metsatuka nagu läbi mingi… ohtliku paiga. Männiokstelt kukkus suuri lumelahmakaid, pidevalt ja kaootiliselt. Balti jaamas libastusin ühes kohas, mis silma järgi üldse libe ei olnud ja olin kindel, et kukun, aga ime juhtus ja tasakaal püsis. Nii valus oleks olnud. Siis läksin vanalinna ja paar meetrit otse minu ees maandus järjekordne lahmakas lund katuselt. 
Ringi liikuda on ohtlik. Võib-olla mitte nii ohtlik kui Süürias või Jeemenis või Somaalias.

Käsiraamat “Elamine debiilikutele” on inspireeritud sarjast for dummies ja selle sümboolseks alguseks paneksin hetke umbes aasta tagasi, kui mina ja M istusime mingi argipäeva napilt pärastlõunasel ajal jälle kohvikus, mõlemad sissetuleku ja tulevikuvisioonita, sõime kooki ja rüüpasime kohvi.

Kui maksmiseks läks, siis selgus, et M’i kaardil pole raha.
Mina, nagu boss, tõstsin käe: pange kõik minu arvele.
Edasi läksin Selverisse midagi ostma, aga tuli välja, et mu arvel on järel 40 eurosenti.

Umbes nädal hiljem istusime M’iga jälle argipäeva ebamäärasel kellaajal kohvikus Komeet – endiselt kaks sissetuleku ja tulevikuvisioonita töötut -, jõime kohvi ja sõime kooki ja mõtlesime, et küll eelmisel korral läks ikka napilt.

Ma arvan, et sellest tekkis meil omavahelises suhtluses uus kood – debiilikutele. Ühtlasi valmis esimene peatükk raamatus “Majandamine debiilikutele – kuidas käia oma viimase rahaga ringi nagu lollpea.”

Aa, mu reied on paksud!
Aga üks ütles, et reierasv on beebile vajalik. Kui rasedaks jääda, siis beebi kasutab kõhus kõigepealt reiepeki ära – “Dieedipidamine debiilikutele”.

Aga see käsiraamat on mu elu.

Juba ammu mõtlesin, et viskaks oma praeguse arvuti ära ja hangiks asemele sellise, millel ei ole kriime ja mis ei ole aeglane.
Mac (mu “2000eurone facebookimasin”), mille magistritöö kirjutamise ettekäändel Sholt mõned aastad tagasi ärandasin, on nõme ja ma vajan uut. Kuigi meie väljaminekud on endiselt kordi suuremad kui sissetulekud. 
Olin kuid veendunud, et varsti ostan uue. Ootan lihtsalt, kuni uue põlvkonna SSDga versioon välja tuleb.

Aga siis üks jaapanlasest töökaaslane küsis mu käest: miks sa uut arvutit tahad.
Ta hääl kõlas rahulikult, selliselt, nagu ma alati mõistuse hääle kõla ette olen kujutanud.
Ma: see on aeglane ja nõme ja…
Ta: pane sellele SSD sisse, hoopis teine kvaliteet. Sul on ju hea ja kallis arvuti.

Sain aru, et ma olen debiilik ja läksime Shoga kaubanduskeskusesse, et alustuseks osta rohkem mälu. Mu arvutil oli naeruväärselt vähe mälu ja seepärast ei funktsioneerinud ta oma kvaliteedi vääriliselt. 

Elu Jaapanis ajas mingid asjad mu jaoks täiesti vussi. Näiteks raha väärtuse.
Kui mulle mu esimesed normaalse toote 1000protsendise hinnaga brändiasjad kingiti, siis valutasin südant, mõeldes, mida kõike palju mõistlikumat selle rahaga teha oleks saanud.

Aga siis harjusin ära.

Vahemärkusena, teate seda kuulsat eesseed-kõnet, mis räägib, kuidas elada. Seal on selline fraas: 
Live in New York City once but leave before it makes you hard. 
Live in northern California once but leave before it makes you soft.

New Yorgi asemel mõtlesin Eesti peale, aga California kohal oli Tokyo.

Ma läksin Jaapanis nii pehmoks kätte.
Selliseks pehmoks, kes Eestisse tulles muretses: kuidas ma rongist välja saan, kui keegi mulle ei ütle, kumma poole rongiuksed avanevad. Kuidas suudan turvaliselt astuda üle 10 cm pikkuse lõhe rongi ja perrooni vahel, kui keegi ei ütle: ettevaatust, rongi ja perrooni vahel on lõhe.
Ja veel selliseks muidugi-on-mul-kõige-uuem-Apple’i-toode-pehmoks.

Ma olen endiselt natuke Tokyo-pehmo. Isegi poolteist aastat hiljem. Aga vaikselt-vaikselt tahenen ja otsus soetada 100 euro eest juppe, mis arvuti heaks teevad, mitte tuhande-paari euro eest uus arvuti – sest ma ei saa seda endale lubada! – on suur samm.

Läksime kaubanduskeskusesse esiteks selleks, et osta mälu. Poemüüja oli sümpa. Ta kaelal oli jaapani keeles kirjas “usaldus”.
Onju sümpa müüja, ütlesin pärast Shole.
Sho ütles: ta mõjus väga usaldusväärselt.

Teiseks oli kaubanduskeskust vaja külastada selleks, et Sho tahtis teada, millises poes täpsemalt see turvamata turvakaamera on, mida netist turvamata turvakaamerate lehelt vabalt näha saab. Jep, selline leht on olemas.

Õhtul vaatasime arvutist juveelipoe turvakaamera pilti nagu õhtust draamasarja. “Ta mängib mobiiliga! Ta pani telefoni kinni! Üks külastaja tuli! Külastaja lahkus! Ta pühib vitriine! Ta sulges poe! Ta kustutas tule!” Pingeline.
Küberturvalisus debiilikutele.
Sho ütles: näed, see on selle kaamera registrikood.
Ma: mhmh
Sho: selle arvuti, mille taga poemüüja on, kood on kindlasti sarnane. Tõenäoliselt viimane number on üks madalam või kõrgem.
Ma: mhmh
Sho: kui selle numbri kätte saab, siis…
Ma: aga proovi!
Sho: ma ei tea, see on juriidiliselt hall ala. Ei tasu vist.
Ma: no okei. 
Üks õhtu voodis jageleme tekkide ja voodipooltega, eesti keeles:
Sho tõmbab teki tihedalt enda ümber ja siis tõmbab sõrmega joone kahe voodipoole vahele: sinu pool on pagulasepool. Minu pool on meie maa pool.
Poliitika debiilikutele.

Mõni jaanuarihommik ärkan üles ja mõtlen, et see kõik pole seda väärt ja siis mõtlen: kas ma tõesti tahan end ära tappa seepärast, et ma olen ebakindel ja võib-olla kõik asjad ei õnnestu. Enekas debiilikutele?

Sho paanitses ükskord, et meil saab raha varsti otsa.
Mis me siis teeme, küsisin. Mis me teeme, kui sa pärast kooli tööd ei leia ja kui mu ettevõtmistest midagi välja ei tule.
Sho ütles, et siis tuleb end küll ära tappa.
Haha, jaapanlane! naersin.
Ma ütlesin: Jaapanis tapab end igal aastal 25 tuhat inimest. Sho, palju see päevas teebki?
Sho: mingi 70 enesetappu päevas.
Ma: kui Eestis igal aastal 25 tuhat inimest end tapaks, kauaks eestlasi jätkuks?
Siis me hakkasime naerma. Kohatu küll, aga hakkasime. Appi, eestlasi on nii vähe, mhahaha.
Majandamine debiilikutele: kõige parem on kulutada igapäevaelus ära need tuhanded, mis iseeneesest kopsaka korteri pangalaenu sissemaksena kvalifitseeruksid.

Ja siis, kui tuhanded on otsas, ei jäägi muud üle kui “kassapidajaks”. Sest kümme tuhat eurot varem – isegi viis tuhat eurot varem -, ei suutnud me veel välja mõelda plaani, kuidas täpselt panustada rohkem tulevikku ja vähem restoranidesse.

Me oleks võinud selle raha eest ka teha aasta pikkuse reisi ümber maailma, aga valisime Eesti jaanuari. Elamine debiilikutele. 
Talv on juba olnud liiga pikk ja vaikselt hakkavad lähenema kolme mu elu kõige kohutavama sündmuse tähtpäevad, nii et lubage mulle pisut satiirilist pilku iseendale. Satiiri alternatiiv oleks enesehaletsus.

Sho tegi endale suppi ja sõi kaks nädalat vana kõva saia, kuidagi kägaras tooli peal, sest köögilauda meil pole.

Ütlesin Shole: appi, kuhu sa jõudnud oled. Sa võiksid teha Jaapanis karjääri ja koguda raha ja sul võiks olla naine ja lapsed.
Aga Ida-Euroopa pruut on sind vedanud siia külma mülkasse, kulutand ära kõik su säästud ja nüüd sa sööd seda vana saia me räpases lauata köögis…

Sho ütles: aga ma ei taha elada Jaapani pereelu. See oleks kohutav.
Tahan elada… Lonniga. Vaatas hellal pilgul koerale otsa. Selle asemel, et mulle otsa vaadata.

Aga et asi nüüd segaseks ei jääks, ütlen, Eesti jaanuar on meie valik ja meil on selle üle hea meel. Iga päev on tore päev, palju toredam kui pangalaenu sissemakse.

Lihtsalt loodan, et K lemmiktsitaat, mida ta mulle vähemalt kaks korda meelde tuletanud on, vastab tõele.
See on Dorothy Parkerilt: take care of the luxuries and the necessities will take care of themselves. 
Siiani on see tõsi olnud, peab olema ka edaspidi. Muidu oleme kaelani soos.

Lõpetuseks mõni tellimuspilt Mikist:

Siis, kui ta magab süles nunnult. 

Kui ta mängib munnult 

Kui ta mängib nagu tõeline kiskja.
Kui ta jälle magab nunnult. 

Ütlen ausalt, et sellisesse asendisse tuleb nad panna. Niisama seda ei juhtu. Aga heal päeval nad lepivad mu tungiva asendisoovitusega. Kuigi koera silmist võib lugeda, mida ta asjast tegelikult arvab.

where the fuck did monday go

koerad armatsevad mererannal

Vahel on selline päev, et ilma mingi õige põhjuseta ärkad kell kolm öösel üles ja ei jää kella viieni magama ja siis pead varsti juba jälle ärkama. 
Uksel vaatab koer sind ahastaval pilgul: palun, ära jäta mind maha, palun! 
Nagu pussitaks koera iga kord, kui kodust lahkun.
Vahel on, et küttepuud saavad toast otsa, aga õues on külm ja kui sa end kokku ei võta, on varsti toas ka külm.
Aga vahel on nii, et rühid mööda lumelaineid ja männipuid jaamast koju ja kuu paistab ja mängib mingi hea lugu, mida oled kõriauguni juba kuulanud, aga tahaks veel kuulda. Siis mõtled, et ahh, sel elul pole otsa ega äärt. 
Koer rõõmustab, nagu kadunud vend oleks Siberist koju jõudnud. Mõtled, et vaja oleks üht porgandismuutit ja teed ja jood.
Vahel on ahastus peal, et kas tõesti on nii raske ühel inimesel teisest inimesest aru saada. Kas koostöö on utoopia, mingi mesijutt?
Vahel vead end suure vaevaga basseini, aga on ainult mõne näruse basseinipikkuse päev.
Siis teed kassile kapi ülemise riiuli vabaks, et ta sinna koliks. Aga ta ei ole väga huvitatud, käib ikka kapi lael. Sa ei viitsi asjaga enam tegeleda ja jätad sinnapaika. Aga siis hakkab ta käima nii riiulil kui lael ja kuulutab end mõlema korruse omanikuks, nii et sul pole oma asju enam kusagil hoida. 
Aga siis ta tuleb sulle sülle magama ja andestad.
Siis vahel satud sõbraga rääkima ebakindlast tulevikust ja et uudised pole informatiivsed ja igal asjal paistab olevat vaid kaks vaatepunkti. 
Siis räägime natsieuroopast ja mingitest sellistest asjadest. 
Vahepeal ma ütlen: Eesti võiks endale aia ümber ehitada ja siis siia pileteid müüa. Tulge kõik rahvusriiki vaatama.  
H ütleb: Eesti võiks rahvusriigiks olemise lõpetada ja hakata hoopis rahvuspargiks.
Mulle hakkab idee nii meeldima. Anname juhtimise Helsingile üle ja ise kolime looduse kaitse alla.
Siis ei pea enam muretsema, et äkki Venemaa tuleb ja võtab mul kinnisvara käest ära.  
Ükspäev saad aru, et mitte kõikide teiste kasside pead pole suured, vaid meie Miki oma on väike. Aga muskli-mikil on suured lihased. Äkki seepärast paistab pea väike? Mõtiskled sel teemal kaua, sest teed elus asju üldse vales proportsioonis. 
Vahel on sellne päev, et kobid tööle ja teed tööpäeva, aga siis stopper-äpp väidab, et töötasid kaks tundi kopikatega. 
Sa hakkad kahtlema  k õ i g e s. 
Girl Loves Me on kellavärgiga-apelsini-fantastiline. Surmateate päeval kuulsin seda taksos. Shazamisin, et mis see on. Bowie viimane oli. Võib-olla algab minu spontaanne romaan Bowie’ga päev pärast ta surma, mõtlesin. Armastan aeglaselt, nii et pole sellest ühest loost suurt kaugemale jõudnud.

eesti – imeline utoopia

Sõprade pool oli kogunemine ja seal olid ka kaks Ameerika noormeest, kes Eestis reisil.

Küsimusele, kust täpsemalt nad pärit on, vastasid, et sealt lõunapoolt ja kuna nad olid juba enne irooniliste vaimukustega maha saanud, julgesin öelda: aha, you’re from the racist part of the United States ja nad ütlesid: jah! Just!
Ma ütlesin: welcome to the racist part of Europe! 

Ei tea, kuidas mul selle kommentaariga nii naelapea pihta lüüa õnnestus. Õhtu edenedes selgus, et tegu päris rassistidega ja see kohtumine mõjus mulle katartiliselt nagu hea teatrietendus.

Üks poiss rääkis vähem, aga teine ütles: ma armastan Eestit, täiesti fantastiline maa! Olen siia alati tulla tahtnud. Juba aastaid! Uurisin netist Eesti kohta juba lapsena ja mõtlesin, pean seda oma silmaga nägema.

Ta rääkis selge sügava häälega. Selline siilisoenguga peenike poiss. Väikese pea ja suurte tumesiniste silmadega.

Teised: mis sulle siis Eestis nii väga meeldib?

Tema: Ajasite venelased tagasi, ajasite sakslased tagasi. Laulev revolutsioon! Palju metsa, vähe inimesi, e-riik. Maksusüsteem.
Kultuur ja traditsioon. Rahvusriik.
Käin mööda linna ringi, kõik on valgenahalised. Lõpuks leidsin ühe mustanahalise. See ka turist New Yorgist.

Õhtu läheb edasi, ma kuulen, kuidas nad sõbraga räägivad sellest, kuidas neil mõlemal on alati relv vööl. Selle võib nende osariigis ilma mingi väljaõppeta soetada.
Miks?
Sest nii palju mustanahalisi on ja nad on kõik kriminaalid.

Räägib, kuidas Obama tahab Ameerikast kolmanda maailma riiki teha. Tema valib Trump’i. Ütleb, et Kanadas on kuradi sotsialistid, käsivad kõigil olla peded või transud.
Siis ma pettusin temas kui vestluskaaslases. Lolli juttu võib ajada, aga palun mitte igavat.

Siis ütles, et aga vot selle oma sõbra võtaks küll kohe ära, kui ta vaid nõus oleks. Haha, naerdi.
Nad juba kooliajast bestikad.
Ta oli öelnud sõbrale: lähme Eestisse. Sa pead seda imelist maad (loe: natsiutoopiat) nägema. Rääkis sõbra pehmeks, tulidki.

Hiljem läks jutt jälle pisut huvitavamaks.
Kuulasin, mis talle Ameerika juures täpselt ei meeldi ja ta seletas, et kultuuritus ja rahvaste segunemine ja juurteta, traditsioonita olemine.

Lasi DNA testi teha ja tuli välja, et temas on segunenud mingi vähemalt viis rahvast.
Ma ütlesin, et eestlased on ka segu kõigest. Ka minu DNA on tõenäoliselt sama kirju.
Ta ütles: ei või olla.
Ma ütlesin, et lõputult õdede-vendadega lapsi saada ju ei tahaks.
Ta: ikka parem kui väljamaalastega.

Küsisin üle: kas sa oledki päris rassist?
Kinnitas: jah, ma olen päris rassist. See äärmuslase tüüpi.

Mul oli selline tunne, nagu jõuluvanaga oleks kohtunud. Neid valge võltshabeme ja punase hommikumantliga wannabesid, kes “murjam see” ja murjam teine” räägivad, on varemgi nähtud. Aga päris jõuluvana! See põhjapõtradega!

Vahepeal rääkis sellist juttu, et kõrvad tahtsid küljest ära kukkuda, aga ma kuulasin ikka edasi.

Ta ütles: Eesti on nii palju parem kui Ameerika. Ma tulin siia kõige külmemal pimedamal ajal. Mõtlesin, et kui mulle siin praegu meeldib, meeldib ilusal ajal kindlasti. Eesti on fantastiline!

Kogun raha, et võiksin Eestisse kolida. Palun abiellu minuga. Mul on vaja Eesti naist, kellega abielluda ja lapsi saada. Viisat on vaja.

Ma: aga me, eestlased, ei taha oma DNA’d mingi segaverelise ameeriklasega miksida.
Ta: aga ma õpin ära teie keele, teie kultuuri. Ma teen kõik, et saada eestlaseks!

Ma ütlesin, et temasugune kena noormees leiaks muidu hoobilt Eesti naise, ainult, et raske on leida kedagi, kes sellist natsi kaaslaseks tahaks.

Ja nii edasi. Selge see, et ma esitan teile katkeid vestlustest, mis kestsid väga pikalt. Kas tema enda kultuuris pole siis midagi väärtuslikku. (“On küll, aga…”) Kas pole mitte mingit traditsiooni. (“On, aga…”) Eestlased, muide, elavad niisama koos ega abiellu (“See on väga halb. Abielluma peab.”) Tead, et suurem osa eesti keele sõnu ei ole soome-ugri päritolu?

Rääkisime, kuidas elada Eestis. Kuidas saada Eesti naine endaga abielluma.
Vahepeal sõber leidis netist info, et Eestis on kooseluseadus aktuaalne.
Ta: väga halb. Samast soost inimesed ei tohiks omavahel abielluda.
Ma ütlesin, et see on tsiviil-.
Ta: aa, seda võib. See pole probleem.
Ma: aga miks mitte abielu?

Ma tahtsin teada, mis ta mõtleb. Tahtsin teada, kesasi ta sihuke on, aga ta kuidagi justkui libises käest. Noor huumorimeelega intelligentne poiss. Aga kannab relva ja toetab Donaldit. Mis värk on, mis värk on. Ma tahan teada!!!

Vahepeal eemaldusin nõutult, aga siis tulin jälle ta juurde küsimusega. Õigemini küsimärgiga sõnaga: religioon?

Ta: ateist olen. Loeb see, mis on reaalne. Tõenduspõhine teadus.
Aga mis põhjusel sa abielu kooselust eristad?

Ta: abielu, mono- või polü- või misiganes-gaamne, on läbi aegade sõlmitud järglaste saamise eesmärgil.
Ma: Aga kas see pole ainult sõna? Kui isegi kirikut selle sõna taga enam pole. Kas siis ei võiks abielu päris ära kaotada ja nimetada kõik seesugused suhted seaduses kooseluks?

Ta: võib-olla tõesti. Ei tea… Võib-olla.
Mõtleb sellele.
Kooselu võiks sõlmida ükskõik milline paar. Näiteks mina oma sõbraga, kui tahaks. Osutab oma sõbrale.
Sõber naerab.
Ta ütleb: no vaata seda kutti, kes ei tahaks temaga kooselu sõlmida?

Ja siis ta ütleb, et ta on gei ja kui ta sõber vaid hetero poleks, võtaks ta kohe ära.

Ma mõtlen, et sain valesti aru ja küsin üle: sa oled gei?
Sõber: sa oled pigem bi, eks?
Ta: no bi, aga pigem ikka gei.

Siis mul küll pea plahvatas. Kui mul enne oli raske aru saada, kes ta selline on, siis see viimane infokild ei sobitunud mitte-mitte kuidagi.

Ta ütles, et abielluda plaanib niikuinii, sest tahab lapsi saada. Eesti viisat tahab ka, aga küllap pidurdab tema võimalusi nüüd Eesti naisega abiellumisel lisaks natsivaadetele ka homoseksuaalsus.

Täna ärkasin üles ja mõtlesin, et küll Ameerika poisid alles rõõmustavad. Isegi maa on meil valge.  

külge mõeldud rollid või kõikvõimas mina

Head uut aastat!
Kirjutasin 20ndate kriisidest, aga niiviisi, et alguses oli nii, aga lõpuks oli naa. Sedasi kirjutades ei tulnud üldse välja muutumise-muundumise protsess. 
Ei jäänud  sellega rahule. Aga olin halvas tujus ega mõelnud, kuidas täpselt asja kirja panna. 
Üks 20ndate läbiv teema oli rollid. Rollid, mis ma endale ise külge mõtlesin või millesse end surusin ja siis neid täita püüdes feilisin ja… feilisin. 
Mõtlen, et ei tea, millest see tuli. Pakuks näiteks sellise põhjuse: lapsepõlv hakkas läbi saama ja edasine teekond paistis välja kukkuvat just selline, nagu täiskasvanute elu väiksena kõrvalt tundus. See elu pani õlgu võdistama. 
Õlgu võdistama, sest pidasin inimesi ainult selleks, mis nad paistsid olevat. 
Niisiis, iga asi, mis ma tegin või olin, tõi uue hirmu. Kartsin, et minust saab See
Kui õppisin ülikoolis, siis kartsin, et minust saab See Igavene Üliõpilane, kel õnnestub ülikooliski istuma jääda.
Kartsin olla See Udupeast Humanitaar ja See, Kes Käib Koolis, Aga Ikka Midagi Ei Oska.
Ja siis oli veel See Lollpea, kes eriala valides ratsionaalselt mõelda ei osanud. Millest sa elada kavatsed, ah?
Lõpetasin kooli ja mõtlesin, et olen see See Hukas Hellik ehk tänapäeva noor, kes tööd ei mõista teha.
Abiellusin Shoga. Kartsin, et minust saab See Jaapani Koduperenaine, kes võtab enda peale lapsed ja majapidamise. Kes, kui üle viskab ja ta kodust välja tahab saada, läheb poemüüjaks, sest võrreldes koduseinte vahel passimisega on see paradiis ja See Ida-Euroopa Pruut, lastega veel, Jaapanis muud tööd ju ei saa. 
Mõtlesin: nii, nüüd ongi kõik. Mees teeb karjääri, aga minu elu tipud on vallutatud ja edasi olen Kael, kes tunneb veidrat uhkust, et ta tegelikult perepead liigutab. 
No lihtsalt selline tunne oli, et nüüd on mul see roll ja vaikimisi kaasneb rolliga mingi hulk ettekirjutisi. Aga ma ei osanud neid ettekirjutisi täita ja feilisin ka selles rollis, sest Koduperenaine saab kodu korras hoidmise, peremehele õhtusöögi valmistamisega ja muu seesugusega hakkama.  
Tol hetkel pidasin asja lihtsalt isiklikuks küündimatuseks. Saamatud ongi saamatud. Nüüd tean, depressioon oli.
Siis ma mõtlesin, et appi, ma olen See Välismaalane, kellega keegi pärast jutte teemal “Oi, kas Eestis on talvel külm?” ja “Mida te seal sööte?” tegeleda ei viitsi. 
See Välismaalane, kes jääb Jaapanisse liiga kauaks. See,  kes ei tabanud ära hetke, kui pidu läbi sai ja oleks olnud aeg koju minna. Aga kes enam koju minna ei julge, sest side kodumaaga sama nõrgaks jäänud kui Jaapaniga. 
Mõtlesin, et ma olen Kuramuse Kaan-Naine, kes mehe rahast elatub. 
See Eesti Naine, kes kuldsete kiharate lehvides välismaale läheb ja siis sealt endale pruunisilmse poisi ära sebib. 
Kõik need rollid, nendega käivad kaasas mingid stereotüüpsed stsenaariumid ja ma arvasin, et need olen mina ja see on mu elulugu. 
Aga rollid piiravad tohutult. Mõtlesin, et ma olen Kole Naine ja sellised ei saa olla Võluvad Naised. Olen Udupeast Humanitaar, järelikult pole mul ärisse asja. Olen abikaasa, järelikult pean tegema neid asju ja ei tohiks teha noid asju.

Kõik head asjad ja “saavutused” on tulnud just hetkedel, mil eiran seda, kelleks ma ennast pean. 

Esimese sammu rolliga seotud mõttekrambist välja astusin siis, kui sain aru, et Sho ei oota ega eelda mult midagi. Ei eelda rolli täitmist, ei eelda tegusid. 
Siis varsti hakkasin mõtlema, kui palju halba mulle need rollid teevad.
See, milleks teised mind peavad, polegi nii oluline. Seda saab eirata, neid võib üllatada. Aga iseenda mõtlemine… Üheaegselt end kasti suruda ja ühtlasi ka kastist välja suruda on võimatu.  
Appi see oli nii kohmakas metafoor. See vist polnud metafoorgi.
Aga hüppan käbe loo moraalini. Muidu jäängi keerutama, et kelleks ma end veel pidasin ja mida ma veel kartsin. 
Happy End on selline lihtsakoeline: sain aru, et Maarja pole stereotüüp, Maarja pole roll, Maarja on kõikvõimas Maarja.