where the fuck did monday go

koerad armatsevad mererannal

Vahel on selline päev, et ilma mingi õige põhjuseta ärkad kell kolm öösel üles ja ei jää kella viieni magama ja siis pead varsti juba jälle ärkama. 
Uksel vaatab koer sind ahastaval pilgul: palun, ära jäta mind maha, palun! 
Nagu pussitaks koera iga kord, kui kodust lahkun.
Vahel on, et küttepuud saavad toast otsa, aga õues on külm ja kui sa end kokku ei võta, on varsti toas ka külm.
Aga vahel on nii, et rühid mööda lumelaineid ja männipuid jaamast koju ja kuu paistab ja mängib mingi hea lugu, mida oled kõriauguni juba kuulanud, aga tahaks veel kuulda. Siis mõtled, et ahh, sel elul pole otsa ega äärt. 
Koer rõõmustab, nagu kadunud vend oleks Siberist koju jõudnud. Mõtled, et vaja oleks üht porgandismuutit ja teed ja jood.
Vahel on ahastus peal, et kas tõesti on nii raske ühel inimesel teisest inimesest aru saada. Kas koostöö on utoopia, mingi mesijutt?
Vahel vead end suure vaevaga basseini, aga on ainult mõne näruse basseinipikkuse päev.
Siis teed kassile kapi ülemise riiuli vabaks, et ta sinna koliks. Aga ta ei ole väga huvitatud, käib ikka kapi lael. Sa ei viitsi asjaga enam tegeleda ja jätad sinnapaika. Aga siis hakkab ta käima nii riiulil kui lael ja kuulutab end mõlema korruse omanikuks, nii et sul pole oma asju enam kusagil hoida. 
Aga siis ta tuleb sulle sülle magama ja andestad.
Siis vahel satud sõbraga rääkima ebakindlast tulevikust ja et uudised pole informatiivsed ja igal asjal paistab olevat vaid kaks vaatepunkti. 
Siis räägime natsieuroopast ja mingitest sellistest asjadest. 
Vahepeal ma ütlen: Eesti võiks endale aia ümber ehitada ja siis siia pileteid müüa. Tulge kõik rahvusriiki vaatama.  
H ütleb: Eesti võiks rahvusriigiks olemise lõpetada ja hakata hoopis rahvuspargiks.
Mulle hakkab idee nii meeldima. Anname juhtimise Helsingile üle ja ise kolime looduse kaitse alla.
Siis ei pea enam muretsema, et äkki Venemaa tuleb ja võtab mul kinnisvara käest ära.  
Ükspäev saad aru, et mitte kõikide teiste kasside pead pole suured, vaid meie Miki oma on väike. Aga muskli-mikil on suured lihased. Äkki seepärast paistab pea väike? Mõtiskled sel teemal kaua, sest teed elus asju üldse vales proportsioonis. 
Vahel on sellne päev, et kobid tööle ja teed tööpäeva, aga siis stopper-äpp väidab, et töötasid kaks tundi kopikatega. 
Sa hakkad kahtlema  k õ i g e s. 
Girl Loves Me on kellavärgiga-apelsini-fantastiline. Surmateate päeval kuulsin seda taksos. Shazamisin, et mis see on. Bowie viimane oli. Võib-olla algab minu spontaanne romaan Bowie’ga päev pärast ta surma, mõtlesin. Armastan aeglaselt, nii et pole sellest ühest loost suurt kaugemale jõudnud.