eesti – imeline utoopia

Sõprade pool oli kogunemine ja seal olid ka kaks Ameerika noormeest, kes Eestis reisil.

Küsimusele, kust täpsemalt nad pärit on, vastasid, et sealt lõunapoolt ja kuna nad olid juba enne irooniliste vaimukustega maha saanud, julgesin öelda: aha, you’re from the racist part of the United States ja nad ütlesid: jah! Just!
Ma ütlesin: welcome to the racist part of Europe! 

Ei tea, kuidas mul selle kommentaariga nii naelapea pihta lüüa õnnestus. Õhtu edenedes selgus, et tegu päris rassistidega ja see kohtumine mõjus mulle katartiliselt nagu hea teatrietendus.

Üks poiss rääkis vähem, aga teine ütles: ma armastan Eestit, täiesti fantastiline maa! Olen siia alati tulla tahtnud. Juba aastaid! Uurisin netist Eesti kohta juba lapsena ja mõtlesin, pean seda oma silmaga nägema.

Ta rääkis selge sügava häälega. Selline siilisoenguga peenike poiss. Väikese pea ja suurte tumesiniste silmadega.

Teised: mis sulle siis Eestis nii väga meeldib?

Tema: Ajasite venelased tagasi, ajasite sakslased tagasi. Laulev revolutsioon! Palju metsa, vähe inimesi, e-riik. Maksusüsteem.
Kultuur ja traditsioon. Rahvusriik.
Käin mööda linna ringi, kõik on valgenahalised. Lõpuks leidsin ühe mustanahalise. See ka turist New Yorgist.

Õhtu läheb edasi, ma kuulen, kuidas nad sõbraga räägivad sellest, kuidas neil mõlemal on alati relv vööl. Selle võib nende osariigis ilma mingi väljaõppeta soetada.
Miks?
Sest nii palju mustanahalisi on ja nad on kõik kriminaalid.

Räägib, kuidas Obama tahab Ameerikast kolmanda maailma riiki teha. Tema valib Trump’i. Ütleb, et Kanadas on kuradi sotsialistid, käsivad kõigil olla peded või transud.
Siis ma pettusin temas kui vestluskaaslases. Lolli juttu võib ajada, aga palun mitte igavat.

Siis ütles, et aga vot selle oma sõbra võtaks küll kohe ära, kui ta vaid nõus oleks. Haha, naerdi.
Nad juba kooliajast bestikad.
Ta oli öelnud sõbrale: lähme Eestisse. Sa pead seda imelist maad (loe: natsiutoopiat) nägema. Rääkis sõbra pehmeks, tulidki.

Hiljem läks jutt jälle pisut huvitavamaks.
Kuulasin, mis talle Ameerika juures täpselt ei meeldi ja ta seletas, et kultuuritus ja rahvaste segunemine ja juurteta, traditsioonita olemine.

Lasi DNA testi teha ja tuli välja, et temas on segunenud mingi vähemalt viis rahvast.
Ma ütlesin, et eestlased on ka segu kõigest. Ka minu DNA on tõenäoliselt sama kirju.
Ta ütles: ei või olla.
Ma ütlesin, et lõputult õdede-vendadega lapsi saada ju ei tahaks.
Ta: ikka parem kui väljamaalastega.

Küsisin üle: kas sa oledki päris rassist?
Kinnitas: jah, ma olen päris rassist. See äärmuslase tüüpi.

Mul oli selline tunne, nagu jõuluvanaga oleks kohtunud. Neid valge võltshabeme ja punase hommikumantliga wannabesid, kes “murjam see” ja murjam teine” räägivad, on varemgi nähtud. Aga päris jõuluvana! See põhjapõtradega!

Vahepeal rääkis sellist juttu, et kõrvad tahtsid küljest ära kukkuda, aga ma kuulasin ikka edasi.

Ta ütles: Eesti on nii palju parem kui Ameerika. Ma tulin siia kõige külmemal pimedamal ajal. Mõtlesin, et kui mulle siin praegu meeldib, meeldib ilusal ajal kindlasti. Eesti on fantastiline!

Kogun raha, et võiksin Eestisse kolida. Palun abiellu minuga. Mul on vaja Eesti naist, kellega abielluda ja lapsi saada. Viisat on vaja.

Ma: aga me, eestlased, ei taha oma DNA’d mingi segaverelise ameeriklasega miksida.
Ta: aga ma õpin ära teie keele, teie kultuuri. Ma teen kõik, et saada eestlaseks!

Ma ütlesin, et temasugune kena noormees leiaks muidu hoobilt Eesti naise, ainult, et raske on leida kedagi, kes sellist natsi kaaslaseks tahaks.

Ja nii edasi. Selge see, et ma esitan teile katkeid vestlustest, mis kestsid väga pikalt. Kas tema enda kultuuris pole siis midagi väärtuslikku. (“On küll, aga…”) Kas pole mitte mingit traditsiooni. (“On, aga…”) Eestlased, muide, elavad niisama koos ega abiellu (“See on väga halb. Abielluma peab.”) Tead, et suurem osa eesti keele sõnu ei ole soome-ugri päritolu?

Rääkisime, kuidas elada Eestis. Kuidas saada Eesti naine endaga abielluma.
Vahepeal sõber leidis netist info, et Eestis on kooseluseadus aktuaalne.
Ta: väga halb. Samast soost inimesed ei tohiks omavahel abielluda.
Ma ütlesin, et see on tsiviil-.
Ta: aa, seda võib. See pole probleem.
Ma: aga miks mitte abielu?

Ma tahtsin teada, mis ta mõtleb. Tahtsin teada, kesasi ta sihuke on, aga ta kuidagi justkui libises käest. Noor huumorimeelega intelligentne poiss. Aga kannab relva ja toetab Donaldit. Mis värk on, mis värk on. Ma tahan teada!!!

Vahepeal eemaldusin nõutult, aga siis tulin jälle ta juurde küsimusega. Õigemini küsimärgiga sõnaga: religioon?

Ta: ateist olen. Loeb see, mis on reaalne. Tõenduspõhine teadus.
Aga mis põhjusel sa abielu kooselust eristad?

Ta: abielu, mono- või polü- või misiganes-gaamne, on läbi aegade sõlmitud järglaste saamise eesmärgil.
Ma: Aga kas see pole ainult sõna? Kui isegi kirikut selle sõna taga enam pole. Kas siis ei võiks abielu päris ära kaotada ja nimetada kõik seesugused suhted seaduses kooseluks?

Ta: võib-olla tõesti. Ei tea… Võib-olla.
Mõtleb sellele.
Kooselu võiks sõlmida ükskõik milline paar. Näiteks mina oma sõbraga, kui tahaks. Osutab oma sõbrale.
Sõber naerab.
Ta ütleb: no vaata seda kutti, kes ei tahaks temaga kooselu sõlmida?

Ja siis ta ütleb, et ta on gei ja kui ta sõber vaid hetero poleks, võtaks ta kohe ära.

Ma mõtlen, et sain valesti aru ja küsin üle: sa oled gei?
Sõber: sa oled pigem bi, eks?
Ta: no bi, aga pigem ikka gei.

Siis mul küll pea plahvatas. Kui mul enne oli raske aru saada, kes ta selline on, siis see viimane infokild ei sobitunud mitte-mitte kuidagi.

Ta ütles, et abielluda plaanib niikuinii, sest tahab lapsi saada. Eesti viisat tahab ka, aga küllap pidurdab tema võimalusi nüüd Eesti naisega abiellumisel lisaks natsivaadetele ka homoseksuaalsus.

Täna ärkasin üles ja mõtlesin, et küll Ameerika poisid alles rõõmustavad. Isegi maa on meil valge.