raha&kuulsus

Loodan, et mingi viie aasta pärast on mul see ärihai elu käpas. Hail pole käppasid. Ärihai elu on uimes. 
Ma tahaks olla selline Vana-Kreeka mees. Parim versioon inimesest ja siis veel noor intelligentne jüngerarmuke sabas.
Aga viie aasta pärast, kui mul ärihai elu uimes on, siis ma tean, millal muretseda ja millal võtta vabalt. Ja siis varsti liigun edasi uutesse põnevatesse vetesse. See on plaan.

Mu viimase aja lemmiklaulud on kõik sellised melanhoolsed. 
Jono McCleery Fears
Pealkirjad juba kõnelevad. 

Mingis mõttes on juba praegu hästi mõnusalt tasakaalus. On mõistlikud projektid, siis on ulmeprojektid ja siis, paar korda nädalas, lihtsalt tšillin ja annan jaapani keele tunde.
Selles mõttes oleks justkui-justkui kõik suurepärane, aga meelerahu osas tuleb veel tööd teha.

Umbes aasta tagasi digimuutusin ettevõtjaks. Sõbrad ütlevad muu jutu sees fraase, nagu “aga ma pole nagu sina”, viidates ärivaistule või muudele seesugustele asjadele. Siis ma naeran pihku, et isegi sõbrad olen ära suutnud petta, ja veel nii lühikese ajaga.
Petuvalem on selline, et pane pintsak selga ja räägi koguaeg rahast, investeerimisest ja ärikohtumistest.

Vahel tegelen enesereflektsiooniga, mõtlen, miks ma neid asju teen. Jõudsin järeldusele, et olen ülimalt motiveeritud kahel väga konkreetsel põhjusel.

Esimene on saavutamisrõõm. “Ma suutsin, ma tegin ära!” Tegelt, mina suutsin, mina tegin ära. Ja siis kõik on nagu, vau Maarja, sa suutsid ja tegid ära. Te arvasite, et ma ei saa hakkama, aga sain!

Teine on raha. Õpin raha tegema, tahan meistriks saada. Appi, ma olen elus palju keerulisemaid asju teinud. Kah asi siis see rahavärk käppa saada, püüan end veenda.

Ehk et sulli ja feimi nimel teen, tõsimeeli.

“Äh, kui labane,” luban öelda vaid lugejal, kellel oli feimi ja kes oskab sulli teha ja kes siis on leidnud, et väärtused on kusagil mujal ja siis läinud saavutuste rajalt kõrvale ja tagatipuks loobunud rahast ka.

K just ütles, et kui kolm nominaalaja pikkust õpingutest möödas on, võid uuesti tasuta õppima minna ja tema võtab juura.
Siis ma lubasin endale tunnikese fantaseerimiseks, et mis ma võtaks. Ma võtaks ka juura.

Aga ei lähe ma miskit õppima, liiga palju on hetkel muud. Aga hea teada, et võimaluseaken avatud.
Teine suurpärane asi, mida K mulle tutvustas, on see artikkel, “How Long Can You Wait to Have a Baby“. Lubasime selle oma pühakirjaks võtta või vähemalt browser‘i avaleheks panna.

Aga mis nüüd minust, vaadake, kui lollis poosis Miki pildile jäi.

olen täiega ajastu vaimust kantud

Mõtlesin, et pean ikka varem üles ärkama kui praegu, sest just need hommikused paar tundi jäävad edukast päevast puudu. 
S soovitas, sest ta internetist kuulis, et paned kella igal hommikul 15 minutit varem äratama. Selline lihtne valem. Mitte korraga paar tundi, vaid lihtsalt 15 minutit. 
Ma leidsin veel 15 vabandust, miks ma seda teha ei saa. Näiteks, sest ma pean viimasel ajal korra nädalas ärkama kell 4.30, samas kui kaks korda nädalas viin läbi jaapani keele tundi, mis lõpeb kell 20.15 ja korra nädalas osalen jaapani keele tunnis, mis lõpeb kell 19.  
M’iga rääkisime ka. 
Ma ütlesin, et kui ma saaksin valida ühe superpower‘i, siis valiksin võime oma harjumusi hetkega muuta. 
Ta ütles, et ärkab kell 6 ja see on normaalne ja harjumuse tekkimiseks vajab inimene vaid 10 päeva. Kõik on lihtsasti saavutatav, sõnas M. 
Ma vingusin: agaaaaa kui see oleks superpoweeeeer, siis saaks ju hetkegaaaa. Seepärast seda nimetataksegi – superpoweeeeer. 
Võtsin end käsile ja panin kella 7.45 äratama. 
Eile ärkasin ja ei tea, mis juhtus, aga tegin ühe hommikuse vaikse võimlemise ka. Kohvi ja smuuti, muidugi. Silm selge, hea olla. 
Tänaseks panin 7.30. Jälle ärkasin ja võimlesin.
Aga siis hakkasin mõtlema, et peaks ikka rohkem hommikusi rituaale looma. Guugeldasin best morning routines ja hakkasin sirvima. 
Vahel, kui mõtlen oma mõttemustritele või kommetele, see tähendab, kui mõtlen endale, tuleb meelde see iTunesU poliitfilosoofia kursus. Viimases loengus räägib Andreson meie ajast ja mõtetest sama distantseeritult kui kõikidest teistest aegadest ja mõtetest. 
Ta räägib umbes nii, et teaduste ja tööstuste sõnavara (ja mõtteviis) on sisse söönud end kõikidesse teistesse  eluvaldkondadesse. 
Inimeste vahel on või ei ole keemiat. 
Suhe kas töötab või ei tööta.
Kõik asjad moodustavad süsteeme, mida on võimalik juppideks lahutada ja juppide summa võrdub süsteemiga. 
Okei, vaevalt, et ta neid suhte-asju rääkis. Mul lihtsalt tulid need näited kohe pähe.
Aga seda rääkis küll, et 20. sajandi inimene (kursus on salvestatud 30 aastat tagasi) arvab, et kõik on võimalik ja kõik läheb aina paremaks – tuleb teada vaid õiget valemit. 
Kui tead õnne valemit, siis astud lihtsalt vajalikud sammud ja oledki õnnelik.
Kõik need käsi- ja enesabiraamatud on hea ajastu vaimu peegeldus.
Tee mõõdukalt trenni, ole mindful ja mediteeri, toitu ja investeeri õigesti, siis oled õnnelik.
Ja sa pead olema õnnelik – see on esimene käsk.
Tõepoolest, ma olen täiega oma ajastu inimene, mõtlen.
Ah, ja siis veel info, massiline info otse taskus. Kui mul on küsimus, siis vastuse üle niisama juurelda tundub ajaraisk. Konkreetse vastusega küsimuste üle ei juurelda, neid guugeldatakse. Ka konkreetse vastuseta küsimusi tasub guugeldada, saad kohe vähemalt vastusevariandid. 
Aga ma tean, et alternatiiv õnnele ja selle valemitele on üks pime ja õudne koht ja seepärast teen heal meelel nägu, et maailm ei ole kaootilne, ettearvamatu ja mu soovidele allumatu paik, vaid kõik on süsteemi paigutatav ja juhitav. Lihtne, see on nagu projektijuhtimine: üks suur eesmärk ja siis väikesed eesmärgid selle suure täitmisel, mille taha saad eduka soorituse korral linnukese märkida. Lae alla õiged telefoniäpid ja oledki esimese sammu õnne suunas astunud. 
Ähäh, maailm on süsteem ja selle süsteemi keskmes olen mina ja mu elu, mille üle ma kontrolli võtan.  
Kui guugeldate populaarse blogi valemit, siis leiate tungiva soovituse iga postitus lõpetada küsimusega lugejatele. See on selleks, et lugejaid julgustada kaasa rääkima.
Selliseid küsimusi on raske siiralt esitada, aga seekord tõepoolest tahan teada, päriselt: millised on teie hommikused rituaalid? Tahan enda hommikuid ikka paremaks tuunida, äkki saan miskit üle võtta. 

luksused, väärtused ja paste’imata copy’d

Vahel ma arvan, et olen jõudnud tõeliste väärtusteni. 
Vabadus olla ja teha ja otsustada on väärtus, samas kui mingid pisikesed asjad, mida poest järelmaksuga soetada saab, ei ole väärtuslikud. 
Sho võib tabureti peale siduda kinni kassi ronimispuu, et see kõrgem oleks, ja sinna veel suvalist helkivat ja krabisevat sodi lisada. Siis see kassikindlus ehk hunnik risu seisab uhkelt keset me elu-kööki. 
Kass rõõmustab, Sho rõõmustab ja ma ei tunne taburetist puudust. See on ju hea – rõõmu nimel risu keset kööki hoida. Maarja väärtused on paigas. 
Me elame pisikeses köök-toas ja sama väikeses magamistoas, kuhu Sho makatöö tarbeks ka kirjutuslaua pressisime. Koos suure koera ja hullu kassiga. Mõtlen, patt oleks rohkem tahta. 
Sokis võibki olla auk, tuba võibki kütta kõige odavama nökatsiga, autota on elu ökolill. Mulle meeldib mu 15 aastat vana talvemantel ja Sho katkise pandlaga seljakott, mida talt vahel laenutan.  
Aga järsku tuleb tõehetk: mõistan, et okei, ma nendest väikestest asjadest ei hooli üldse. Ma tahan elada justkui lihtsat elu. 
Asi on aga selles, et ma ei taha mitte autot, vaid autot koos sohvriga. Tahan tagasihoidlikku eluviisi & kortereid, maju ja aktsiaid. 
Petan ennast lihtsalt ahnuse loogilisi vaheetappe skippides.
Ise arvan, et olen lõpp-tagasihoidlik, kui tahan alustuseks ainult kahetoalist korterit & optimaalses suuruses maja. Kusjuures kasutan sõna “ja”, mitte “või”, sest mul on vaja aias lõket teha ka.
Shol on palju rõõme ja unistusi.
“Lähme Piirissaarele,” ütleb ta ja mina – unistusekärpija-naine, vastan iga kord järjest valjemalt: ei. 
Ta teostab oma sedalaadi unistusi ka. 
Näiteks käis ta vihmasel argipäeval veebruari alguses kahe gruusialasest sõbraga Narvas. 
Nad ootasid seal Tallinna-bussi, kui nende juures peatus piirivalveauto. Kolm piirivalvurit otsisid nad läbi ja küsisid dokumenti. 
Nad oleks muidugi võinud lihtsalt dokumenti küsida.
Küllap keegi koputas, et pagulased. 
Tegelt saan aru. Ainult hull käib sellisel ajal Narvas niisama turistiks, nii et ma Shole väga kaasa ei suutnud tunda. 
Ta unistab ka Lõuna-Eesti keelte kursusele minemisest. See on tore. Pomiseb arvuti taga omaette: üts, kats, latseke ja nii edasi. Rõõmustab, et sõna “istuma” asemel on “istma”, sest tal ei tule u-tähe välja hääldamine lihtsalt.
Üks Sho rõõme ja minu piinu on Alo TV. 
Me andsime teleka mingi kuu tagasi ära, sest ei osanud seda sihtotstarbeliselt kasutada. 
Aga paar päeva tagasi kirjutas Sho mulle tööle, et jesssssssss. Alo TVd saab netist vaadata!
Varem oli Alo TVl ainult üks reklaam, mis kutsus 10 sõbraga sauna. 
Sho alati rõõmustas, kui seda reklaami nägi, sest ta käib ka oma kümne “sõbraga” saunas. 
Ta on ikka totaalne sihtgrupp. 
Üle pika aja netist Alo TVd vaadates avastas Sho, et saunareklaam on asendunud muu reklaamiga.
Muutus raputas teda nii tugevalt, et ta pidi sellest mulle kohe FBs teada andma. 
Sho eesti keeles kirjutamise oskus on nati nadi. 
Ta tahtis kirjutada “tule 10 sõbraga sauna”, aga kirjutas “10 sobulaga”, mis on nii armas. 
Üks teine päev ma tutvustasin talle politsei FB kampaaniat, mis lõppes väljakutsete enim esinenud märksõnade sõnapilvega. 
Nagu me teame, domineerisid kolm sõna: joobes; mees; Tallinnas.
Eile oli Shol iganädalane saunapäev. Kirjutas mulle: joobes mees saunas. 
Pärast rääkis, et üks mees jõi saunas pool pudelit viina ära. Tõesti, Eestis on sellega probleeme, leidis. 
Ükspäev õhtustasime S’iga ja ta ütles: mul on mingi muna kõrva taga. Mingi asi, mida katsudes on tunda. Huvitav, mis see on.
Ma ütlesin: näita.
Siis vaatasin. 
Siis arutasime asja. 
Järsku S ütleb: äkki need on kõik need copy‘d. 
Ma: mis copy‘d?
S: no need copy‘d, mis sa paste‘imata jätad. Tead, kõik see copy to the clipboardcopy to the clipboard… vastutustundetu, väga vastutustundetu…
M: ja need täitmata missiooniga copy’d kogunevad su kõrva taha…?
Korraks röögatasin naerda ja siis vajusin mõttesse. 
Leidsime, et control+C vastutustundetu käppimine tuleb lõpetada – kui lihtne see kahe-näpu-liigutus ka poleks. 
Mõtlesime kõikide nende sümboolsete copy‘de peale, mis paste‘ini pole jõudnud. 
Ma mõtlesin mõne raamatu peale, mida ma üldse ei tagasta ja mingite nööpide peale, mida uuesti ette ei õmble. Tema mõtles autokooli peale. 
Praegu mõtlen igasugu asjade peale Jaapanis. Mingite sealsete sõpruste ja tööasjade peale. Üldse pole hea tunne. 
Oh, aga täna ma olin korraks kuulsus. Rongis piletikontrollija ütles, et ta just luges mu raamatut. 
Üks mu meelest lõpmata armas jutt veel. 
Alates sellest, kui Eestisse kolisime, on Sho oma vanaemaga pidanud regulaarset postkaardivahetust. Seekord tuli vanaemalt korraga kaks postkaarti. Ühel tavapärane jutt, aga teisele ta oli joonistanud toite, mis nad ükskord Sho emaga sõid. Täitsa lõpp.

hiline valentinipäev ehk kuidas suhet värskena hoida

Paljusid paare üle maailma vaevab küsimus, kuidas pikaajalist suhet värskena hoida. Mõelge, ärkad viis või kümme või viiskümmend aastat järjest ühe — ja  — sama inimese kõrval. Kõik teavad, et pikaajalises suhtes võib värskus ära kaduda – eriti voodis, eks ole.

Ma räägin teile ühest meie nipist, mis eile õhtul voodis kasutusele võtsime.
Nimelt pärast enam-vähem kaheksat aastat magamist niiviisi, et mina olen alati vasakul ja Sho on alati paremal, otsustasime, et oleme mängulised ja vahetame pooli.

Kõik need aastad oleme me olnud täiuslikud voodikaaslased – kui Sho mu õhtul kaissu võtab, siis ta on nagu Maarja-kujuline vorm, kuhu ma täpselt mahutun. Kaisus uinumine on väga harmooniline ja nii paganama igav.

Aga eile vahetasime pooled ja selline tunne oli, nagu võõra inimesega oleks voodis.
Ei teadnud, kus mis täpselt käib – milline käsi millise all või hoopis peal. Midagi oleks justkui valesti, aga kuidas asja parandada, täpselt ei tea ja suure nihelemise käigus käis mu kukal korra vastu Sho nina ja Sho ütles “ai” ja Sho sõrmeküüs käis vastu mu selga ja ma ütlesin “ai” ja…
Uus, värske ja erutav. Nagu uuesti esimest korda.

Hommikul oli tunne, nagu oleks mitte ainult võõra inimesega, vaid lausa võõras voodis maganud. Sai nagu magatud küll, aga kas ka hästi. Ei leidnud Shod oma paremalt käelt üles ja mõtlesin, kus ta on või kes ta üldse on.

Nii et kui rutiin teid suhtes tapab, soovitan palavalt. Saate tagasi selle võõra ja kohmaka tunde, selle värskuse, mis lennutab teid hetkega tagasi aega, mil te alles kohtusite.

Üks kassapidaja toidupoes hakkas minuga Eesti sünnipäeva eelõhtul lihtsalt rääkima. Korraks oli selline tunne, nagu välismaal oleks. Et mis mõttes inimene hakkab teise inimesega lihtsalt rääkima.

Mul oli aega bussini, nii et kuulasin ja naeratasin ja ütlesin sõnu vastu.

Kui ma oma rahakotti seljakoti põhjast välja koukisin, soovitas ta, et toetaksin koti kusagile. Siis rääkis, et hea, kui rahakott on kotis sügaval. 
Ta ütles: just täna hommikul tulin bussiga tööle ja järsku hakkab üle bussi üks poiss – selline minuvanune noormees -, hädaldama “aiaiaiai, valus!”
Tuli välja, et tegemist oli vargaga, aga naisterahvas, kelle käekotti ta sõrmed pistis, oli soetanud endale rotilõkse. 
No ja lõks võttis poisil niiviisi sõrmedest kinni. 
Siis ta näitas oma sõrmede peal teise käega, kuidas lõks neist kinni haarab ja ma vaatasin, et just neid rotilõksukohti kassapidaja sõrmedel katab plaaster.

Hmmm.

Eesti sünnipäeva hommikul avastasin, et meil pole ei kohvi ega piima ja kohe kirjutasin ülemisele korrusele MAYDAY MAYDAY. Üleval sain kohvi ja J ütles: aitäh, et lipu üles panid.
Ma ütlesin: mida?
Vaatasin aknast välja, lipp lehvis.
Mingi jaapanlane oli Eesti lipu üles pannud.

Ühel sama kaunil päeval kui täna läksin basseini, õnnestus ujuda 50 otsa ehk 1250 meetrit, ilma et asjadele mõtleks. Seejuures pool otsa krooli, ilma et ära upuks, aga lonksu vett neelasin küll.
Siis läksin mullikasse ja vaatasin sealt päikesega tõtt, kuni vesi mu väsinud alaselga mudis.

Neti kõige armsam koeravideo on J Cole’i “Wet Dreamz” oma.


Ükskord kuulasin seda teist J. Cole’i lugu, mis mulle meeldib, aga siis hakkas see video mängima. Ma vaatasin, oi kui armas koeravideo!

Siis kuulasin laulusõnu ja natuke oli rõve.
Aga siis kuulasin veel ja mõtlesin, et see laul on ka ülimalt armas. Täielik valentiniromantika, aga hääldab kõik mõtted välja.

Ei tea, kas olen paremini sõnastatud armumist kohanud kui see:

it started off so innocent
she had a vibe and a nigga started diggin’ it

Aga need kutsad!

Ma olen seda tüüpi kuulaja, kelle jaoks muusika on suuresti luule ägestaja. Kuulan sõnu.
Esimesena mitte. Esimesena kõnetab ikka muusika, aga sõnumi leian tõenäolisemalt sõnadest.

Üldse hoolin sõnadest rohkem kui paljudest muudest asjadest, aga oi muusika. Käisime sõbrapäeval kuulamas segakoori HUIK, kus K laulab ja nende esimene lugu oli selline ja see oli võimas.