hiline valentinipäev ehk kuidas suhet värskena hoida

Paljusid paare üle maailma vaevab küsimus, kuidas pikaajalist suhet värskena hoida. Mõelge, ärkad viis või kümme või viiskümmend aastat järjest ühe — ja  — sama inimese kõrval. Kõik teavad, et pikaajalises suhtes võib värskus ära kaduda – eriti voodis, eks ole.

Ma räägin teile ühest meie nipist, mis eile õhtul voodis kasutusele võtsime.
Nimelt pärast enam-vähem kaheksat aastat magamist niiviisi, et mina olen alati vasakul ja Sho on alati paremal, otsustasime, et oleme mängulised ja vahetame pooli.

Kõik need aastad oleme me olnud täiuslikud voodikaaslased – kui Sho mu õhtul kaissu võtab, siis ta on nagu Maarja-kujuline vorm, kuhu ma täpselt mahutun. Kaisus uinumine on väga harmooniline ja nii paganama igav.

Aga eile vahetasime pooled ja selline tunne oli, nagu võõra inimesega oleks voodis.
Ei teadnud, kus mis täpselt käib – milline käsi millise all või hoopis peal. Midagi oleks justkui valesti, aga kuidas asja parandada, täpselt ei tea ja suure nihelemise käigus käis mu kukal korra vastu Sho nina ja Sho ütles “ai” ja Sho sõrmeküüs käis vastu mu selga ja ma ütlesin “ai” ja…
Uus, värske ja erutav. Nagu uuesti esimest korda.

Hommikul oli tunne, nagu oleks mitte ainult võõra inimesega, vaid lausa võõras voodis maganud. Sai nagu magatud küll, aga kas ka hästi. Ei leidnud Shod oma paremalt käelt üles ja mõtlesin, kus ta on või kes ta üldse on.

Nii et kui rutiin teid suhtes tapab, soovitan palavalt. Saate tagasi selle võõra ja kohmaka tunde, selle värskuse, mis lennutab teid hetkega tagasi aega, mil te alles kohtusite.

Üks kassapidaja toidupoes hakkas minuga Eesti sünnipäeva eelõhtul lihtsalt rääkima. Korraks oli selline tunne, nagu välismaal oleks. Et mis mõttes inimene hakkab teise inimesega lihtsalt rääkima.

Mul oli aega bussini, nii et kuulasin ja naeratasin ja ütlesin sõnu vastu.

Kui ma oma rahakotti seljakoti põhjast välja koukisin, soovitas ta, et toetaksin koti kusagile. Siis rääkis, et hea, kui rahakott on kotis sügaval. 

Ta ütles: just täna hommikul tulin bussiga tööle ja järsku hakkab üle bussi üks poiss – selline minuvanune noormees -, hädaldama “aiaiaiai, valus!”

Tuli välja, et tegemist oli vargaga, aga naisterahvas, kelle käekotti ta sõrmed pistis, oli soetanud endale rotilõkse. 

No ja lõks võttis poisil niiviisi sõrmedest kinni. 

Siis ta näitas oma sõrmede peal teise käega, kuidas lõks neist kinni haarab ja ma vaatasin, et just neid rotilõksukohti kassapidaja sõrmedel katab plaaster.

Hmmm.

Eesti sünnipäeva hommikul avastasin, et meil pole ei kohvi ega piima ja kohe kirjutasin ülemisele korrusele MAYDAY MAYDAY. Üleval sain kohvi ja J ütles: aitäh, et lipu üles panid.
Ma ütlesin: mida?
Vaatasin aknast välja, lipp lehvis.
Mingi jaapanlane oli Eesti lipu üles pannud.

Ühel sama kaunil päeval kui täna läksin basseini, õnnestus ujuda 50 otsa ehk 1250 meetrit, ilma et asjadele mõtleks. Seejuures pool otsa krooli, ilma et ära upuks, aga lonksu vett neelasin küll.

Siis läksin mullikasse ja vaatasin sealt päikesega tõtt, kuni vesi mu väsinud alaselga mudis.

Neti kõige armsam koeravideo on J Cole’i “Wet Dreamz” oma.

Ükskord kuulasin seda teist J. Cole’i lugu, mis mulle meeldib, aga siis hakkas see video mängima. Ma vaatasin, oi kui armas koeravideo!

Siis kuulasin laulusõnu ja natuke oli rõve.
Aga siis kuulasin veel ja mõtlesin, et see laul on ka ülimalt armas. Täielik valentiniromantika, aga hääldab kõik mõtted välja.

Ei tea, kas olen paremini sõnastatud armumist kohanud kui see:

it started off so innocent
she had a vibe and a nigga started diggin’ it

Aga need kutsad!

Ma olen seda tüüpi kuulaja, kelle jaoks muusika on suuresti luule ägestaja. Kuulan sõnu.
Esimesena mitte. Esimesena kõnetab ikka muusika, aga sõnumi leian tõenäolisemalt sõnadest.

Üldse hoolin sõnadest rohkem kui paljudest muudest asjadest, aga oi muusika. Käisime sõbrapäeval kuulamas segakoori HUIK, kus K laulab ja nende esimene lugu oli selline ja see oli võimas.