luksused, väärtused ja paste’imata copy’d

Vahel ma arvan, et olen jõudnud tõeliste väärtusteni. 
Vabadus olla ja teha ja otsustada on väärtus, samas kui mingid pisikesed asjad, mida poest järelmaksuga soetada saab, ei ole väärtuslikud. 
Sho võib tabureti peale siduda kinni kassi ronimispuu, et see kõrgem oleks, ja sinna veel suvalist helkivat ja krabisevat sodi lisada. Siis see kassikindlus ehk hunnik risu seisab uhkelt keset me elu-kööki. 
Kass rõõmustab, Sho rõõmustab ja ma ei tunne taburetist puudust. See on ju hea – rõõmu nimel risu keset kööki hoida. Maarja väärtused on paigas. 
Me elame pisikeses köök-toas ja sama väikeses magamistoas, kuhu Sho makatöö tarbeks ka kirjutuslaua pressisime. Koos suure koera ja hullu kassiga. Mõtlen, patt oleks rohkem tahta. 
Sokis võibki olla auk, tuba võibki kütta kõige odavama nökatsiga, autota on elu ökolill. Mulle meeldib mu 15 aastat vana talvemantel ja Sho katkise pandlaga seljakott, mida talt vahel laenutan.  
Aga järsku tuleb tõehetk: mõistan, et okei, ma nendest väikestest asjadest ei hooli üldse. Ma tahan elada justkui lihtsat elu. 
Asi on aga selles, et ma ei taha mitte autot, vaid autot koos sohvriga. Tahan tagasihoidlikku eluviisi & kortereid, maju ja aktsiaid. 
Petan ennast lihtsalt ahnuse loogilisi vaheetappe skippides.
Ise arvan, et olen lõpp-tagasihoidlik, kui tahan alustuseks ainult kahetoalist korterit & optimaalses suuruses maja. Kusjuures kasutan sõna “ja”, mitte “või”, sest mul on vaja aias lõket teha ka.
Shol on palju rõõme ja unistusi.
“Lähme Piirissaarele,” ütleb ta ja mina – unistusekärpija-naine, vastan iga kord järjest valjemalt: ei. 
Ta teostab oma sedalaadi unistusi ka. 
Näiteks käis ta vihmasel argipäeval veebruari alguses kahe gruusialasest sõbraga Narvas. 
Nad ootasid seal Tallinna-bussi, kui nende juures peatus piirivalveauto. Kolm piirivalvurit otsisid nad läbi ja küsisid dokumenti. 
Nad oleks muidugi võinud lihtsalt dokumenti küsida.
Küllap keegi koputas, et pagulased. 
Tegelt saan aru. Ainult hull käib sellisel ajal Narvas niisama turistiks, nii et ma Shole väga kaasa ei suutnud tunda. 
Ta unistab ka Lõuna-Eesti keelte kursusele minemisest. See on tore. Pomiseb arvuti taga omaette: üts, kats, latseke ja nii edasi. Rõõmustab, et sõna “istuma” asemel on “istma”, sest tal ei tule u-tähe välja hääldamine lihtsalt.
Üks Sho rõõme ja minu piinu on Alo TV. 
Me andsime teleka mingi kuu tagasi ära, sest ei osanud seda sihtotstarbeliselt kasutada. 
Aga paar päeva tagasi kirjutas Sho mulle tööle, et jesssssssss. Alo TVd saab netist vaadata!
Varem oli Alo TVl ainult üks reklaam, mis kutsus 10 sõbraga sauna. 
Sho alati rõõmustas, kui seda reklaami nägi, sest ta käib ka oma kümne “sõbraga” saunas. 
Ta on ikka totaalne sihtgrupp. 
Üle pika aja netist Alo TVd vaadates avastas Sho, et saunareklaam on asendunud muu reklaamiga.
Muutus raputas teda nii tugevalt, et ta pidi sellest mulle kohe FBs teada andma. 
Sho eesti keeles kirjutamise oskus on nati nadi. 
Ta tahtis kirjutada “tule 10 sõbraga sauna”, aga kirjutas “10 sobulaga”, mis on nii armas. 
Üks teine päev ma tutvustasin talle politsei FB kampaaniat, mis lõppes väljakutsete enim esinenud märksõnade sõnapilvega. 
Nagu me teame, domineerisid kolm sõna: joobes; mees; Tallinnas.
Eile oli Shol iganädalane saunapäev. Kirjutas mulle: joobes mees saunas. 
Pärast rääkis, et üks mees jõi saunas pool pudelit viina ära. Tõesti, Eestis on sellega probleeme, leidis. 
Ükspäev õhtustasime S’iga ja ta ütles: mul on mingi muna kõrva taga. Mingi asi, mida katsudes on tunda. Huvitav, mis see on.
Ma ütlesin: näita.
Siis vaatasin. 
Siis arutasime asja. 
Järsku S ütleb: äkki need on kõik need copy‘d. 
Ma: mis copy‘d?
S: no need copy‘d, mis sa paste‘imata jätad. Tead, kõik see copy to the clipboardcopy to the clipboard… vastutustundetu, väga vastutustundetu…
M: ja need täitmata missiooniga copy’d kogunevad su kõrva taha…?
Korraks röögatasin naerda ja siis vajusin mõttesse. 
Leidsime, et control+C vastutustundetu käppimine tuleb lõpetada – kui lihtne see kahe-näpu-liigutus ka poleks. 
Mõtlesime kõikide nende sümboolsete copy‘de peale, mis paste‘ini pole jõudnud. 
Ma mõtlesin mõne raamatu peale, mida ma üldse ei tagasta ja mingite nööpide peale, mida uuesti ette ei õmble. Tema mõtles autokooli peale. 
Praegu mõtlen igasugu asjade peale Jaapanis. Mingite sealsete sõpruste ja tööasjade peale. Üldse pole hea tunne. 
Oh, aga täna ma olin korraks kuulsus. Rongis piletikontrollija ütles, et ta just luges mu raamatut. 
Üks mu meelest lõpmata armas jutt veel. 
Alates sellest, kui Eestisse kolisime, on Sho oma vanaemaga pidanud regulaarset postkaardivahetust. Seekord tuli vanaemalt korraga kaks postkaarti. Ühel tavapärane jutt, aga teisele ta oli joonistanud toite, mis nad ükskord Sho emaga sõid. Täitsa lõpp.

4 thoughts on “luksused, väärtused ja paste’imata copy’d

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s