paar asja, mis korraks naeratama panid

Eile tahtsin endale mobiili ID’d teha, aga nad sooritasid asja niiviisi, et ma ei saanud enam telefoni kasutada. Tammusin asjatult nende pool seni, kuni aeg otsa sai. 
Edasi käisin nõustamas ja juuksuris.  
Psühholoog tegi mu näoga oma töö ja mõtlesin, kui õudne ma juuksuripeeglist paista võin ja kuidas ma pean seal 45 minutit kas silmad kinni hoidma või paistes näoga endale otsa jõllitama. 
Aga juuksuril polnudki peeglit. 
Ta küsis, kas mulle juba piisab pika-juukse-kogemusest ja ma ütlesin, et piisab, nii et ta lõikas nad selliseks, nagu leidis, et on hea. Õlgadeni ja nii, et saan tukka silma eest ära loopida. 
Siis läksin tagasi telefonijaama ja nad ei osanud ikka midagi head mubiiliga ette võtta. Ajaraisk, mõtlesin, aga siis mõtlesin, et on nagu on nagu on, nagu psühholoog ehk umbes ütles. 
Lõpuks ütlesid, et saavad probleemi hommikuks parandada.
Sain ajutise sim-kaardi ja puhisesin vihaselt, mõeldes, et pole selle operaatoriga vist üht liigutust ka esimesel korral õnnestunud teha ja ehk oleks aeg ümber istuda, ja muid selliseid mõtteid.
Viru Keskuse juures tänaval mängis üks poiss trummi ja ma kohe tundsin,  et see on liigne müra ja kuidas ta julgeb mind segada, aga siis… siis tekkis tunne, nagu oleksin hoopis Birdman filmis “Birdman” ja nägu läks nii naerule. 
Täna läks ka nägu korra naerule. Siis, kui nägin bussiaknast, kuidas möödus auto, kus oli naine, kes imetas oma last. Ise oli ta samal ajal roolis. 
Beebi, selline suuremapoolne, põlvedel, ühtpidi vastu rinda, teistpidi vastu rooli.  
Mõtlesin, et see on äge multitasking. Võttis naeratama, kuidas inimesed oma elu korraldavad. Vastavalt oma paremale äranägemisele… ja heas usus.
Aga siis mõtlesin, et hirmus, sest ebaõnne korral on laps kohe surnud. 
Siis tuli meelde hirmus stseen John Irving’i raamatust “Garpi maailm”. Garpi naine võtab armukesel autos suhu, kui Garp, kes lastega koju saabub, nende autole enda omaga kogemata otsa sõidab. Üks poeg sureb, teine jääb silmast ilma, sest lendab kuidagi käigukangi otsa. Armukesel hammustatakse noks küljest.
Siis kujutasin ette, et õnnetuse korral hammustab laps rinnal kindlasti tüki küljest.
Samas ei sega imetamine juhtimist nii hullusti, nagu telefoni näppimine. Seda on bussiaknast hirmus jälgida, kui suur hulk juhte oma telefoniga tegelevad. Kas keegi üldse enda ette tänapäeval vaatab? Liiklus käib täitsa ehku peale.  
Mulle õudselt meeldib Aaron Jerome “Reason To“. 
All paar pilti sellest, kuidas loomad inimesi padjana kasutavad.

muusikast ja blogimisest ja muusikast

Kui M’iga viiuliõpetajal külas käisime, siis ta rääkis viiulimängust, no võtke korraks pill kätte. Täiesti teine tunne on. Midagi täiesti uut annab teie ellu. No proovige. 
Rääkis nii veenvalt, nagu ta alati räägib, nii et olin valmis juba pilli haarama. Ta on kõige säravam inimene, keda ma tean.
Veel ma rääkisin neile sellest, millest blogis ka kirjutasin. Avastusest, et kõik inimesed polegi ühtmoodi ja kõigil pole samasugune suhe muusikaga kui mul. 
Seletasin neile, et vot on inimesi, kes kuulavad muusikat täiesti teistsuguse tundega. Nende elus polegi muusika kire/sõltuvuse kategoorias.
Nad imestasid koos minuga.
Ütlesin, et aga samas on see mõistetav. Näiteks ma ise olen visuaalsete asjade suhtes ülimalt tundetu.
Mind puudutab ainult selline kunst, millel on lugu. Minu jaoks kas või. Lugu võib ka olla see inimene, kes pildi tegi. 
Ehk et muusika läheb peale, narratiiv läheb peale, aga visuaalselt olen täiesti puudulik.
M ja viiuliõpetaja vaatasid nüüd mind suurte silmadega. 
Kas tõesti, küsis viiuliõpetaja, kunst sind ei kõneta? 
Kas isegi mitte need kõledad külmad kaljud [maalil, mille nime ma ei mäleta], kas sa ei tunne neid? Väristas õlgu. 
Eip. Ma ei teadnud, millest ta rääkis, aga… küllap ei. 
Enne, kui muusika-teemal blogisse kirjutasin, rääkisin sellest vähemalt kahes seltskonnas. Seepärast ongi blogi vaja, et kui mul on mingi mõte, siis saan selle kirja panna ja inimesed saavad valida, kas mind kuulata või mitte. Vastasel juhul hakkab peale Maarja jutt suvalises seltskonnas talle parasjagu pinget pakkuval teemal ja keegi pole kaitstud. 
Ah, mulle meeldib blogida. See korrastab mõtteid. Vahel võtab mõte alles kirjutamise käigus kuju. 
Vahel aga on näiteks nii, et tahan kirjutada kolmest-neljast juhtumist või mõttest, mis üksteisega mu meelest kuidagi seotud ei ole. Aga siis läheb nii, et ma avastan need seosed kirja panemise käigus. Pärast imestan. 
Hädavajalik tegevus see blogimine.
Vahel loen mustandi üle ja vaatan: täitsa selge narratiiv joonistub, aga ma ise ei plaaninudki seda siia sisse kirjutada.
Kindlasti on hulk asju, mis panen siia kirja naiivses teadmatuses, et lugeja näeb asju, mida ma ise tähelegi panna ei oska ja siis olen kuidagi veidral viisil paljastatud. Hirmus mõte. 
Veel hirmsam, et kommunikatsioon on üldse võimatu. Lugeja ei loe välja mitte üht mõtet, mis siia panen, vaid ridamisi selliseid, mida pole pannud. 
Aga ikka blogin.
Vahel olen ma kassi peale blogis armukade. Enda meelest panin mingi hea mõtte kirja, aga niikuinii varjutab mu jutu hoopis Miki, kes on pildil jälle NII ARMAS. Seesugune omapärane kadedus.
Vahepeal külastasin psühholoogi, igaks juhuks, et mõtteid ja tundeid rehitseda. Lihtsalt selline Ämerika, et meelerahu tuleb raha eest maha müüa ja siis jälle 35 €/tund kaarega tagasi osta.
Ma ütlesin, et kas ma tõesti pean mediteerimisega tegelema hakkama, no kas tõesti. Ta lubas mulle mindfulness‘i instrumente jagada.  
Ta rääkis, et ühele asjale mitte keskendumiseks ei saa tegeleda mitte-keskendumisega, vaid peab keskenduma millelegi muule. Ühest mõttest loobumiseks tuleb mõelda hoopis teist mõtet. 
Siis tuli mul pähe täiesti uus põhjus, miks viiulit mängida.
Ma pole viiulit mänginud… aastaid. Enne jälle mängisin aastaid, aga viimased kümme on olnud mõru maik suus… Kas tõesti on asjaga lõpp. Või kas tõesti kuulutan asja oma hobiks ja hakkan mingisuguseid simmanilugusid kääksutama, sest enam muud ei oska. 
Aga nüüd sain aru, et see on kõige lähem asi meditatsioonile, mida ma kunagi teinud olen. Kui ma viiulit mängisin, siis ma midagi muud ei teinud ega mõelnud. Ma olin tõeliselt keskendunud. Mõtlesin ühele asjale korraga, pikalt.   
Nüüd tekkis uus pilk viiulimängule – uus vajadus ja eesmärk.
Siis ma paningi pillile uued keeled ja paar päeva tagasi hakkasin endale uuesti viiulit õpetama. Kuidas sõrmi viiulikaelal liigutada, kuidas panna pill kõlama, milline on mu kehahoiak. 
Kuidas kasvatada poognapikkust, vahetada positsiooni, vibraato kõlama ja flažoletid helisema panna. Nii palju on teha.