Sitt nädal oli. Esmaspäeval toimus teetseremoonia, mida ma justkui “korraldasin”, aga ma ei ilmunud sinna kohalegi. Läksin hoopis koeraga arstile, kus haarati õlekõrrest ja tehti operatsioon, aga teisipäeval Lonni-koer suri. 

Nüüd olengi ilma Lonnita. Nii palju igapäevarituaale oli meil temaga seoses. Pole koera, pole ka rituaale.  Ma ei näe põhjust, miks ma enam kunagi rappa jalutama peaks minema. 

Lonni tuli meile, kui ma veel keskkoolis õppisin. Tema põhiperemeheks saime me aga kaks aastat tagasi, kui tagasi Eestisse kolisime. Juba siis olin piisavalt morbiidse loomuga, et teadvustada – Lonni sureb varsti. Ta oli siis 11. 

Mõtlesin iga päev, et koer on täiesti fantastiline. Ükskõik, kas mul on olnud raske päev või nädal või aasta, ükskõik kui kurb ma olen, Lonni kaisutamine aitab. Sho oli koerast ka pöörases vaimustuses. Klõpsis temast tuhandeid pilte. Õnneks tuli vahepeal Miki ja siis hakkas Sho kassist tuhandeid pilte klõpsama. 

Selle maja ainus tõeline püsielanik on surnud. Minu poolest võib välja kolida ja maja müüki panna. Mul ükskõik.

Mõtlesin, et kirjutan muudest asjadest ka, aga tuju pole. Suure osa nädalast olen vaadanud sarja “Friends” episoode, 150ndat korda.