work work work

Ma olen nüüd see inimene, kes kell üheksa või kümme töölt koju jõuab ja siis arvutis tööd tegema hakkab.
Kogu aeg peab kellegagi kusagil midagi tegema ja ainus rahulik moment tekib, kui end vetsu lukustan. Nii veedan vetsus järjest rohkem aega.
Vahel vastan töökirjadele ka seal.

Aga vahel lihtsalt istun ja mõtisklen. Nagu neljapäeva hommikul ühes Hiiumaa välikäimlas, mille uksest vaade rannakadakatele mõjus peput paitava tuulekesega koostöös väga rahustavalt.

Iga kord, kui välikäimlasse satun, mõtlen Tanizakile, kes peldikuid Jaapani luuletraditsiooni alussambaks ülistab. Putukate siristamine ja kehvakese pellerikatuse vahelt paistev poolkuu, vaikne moment iseendale…

Just praegu tuli Selveri kuller. Noor habemega poiss. Vaatas kotist paistvaid spinatilehti. Ütles: teil on ju aed olemas, saate ise rohelist kasvatada.

Ma: tõsi…. tõsi….

Tänks, saan oma süümekanimekirja veel ühe punkti lisada.

Eelmine kord tellisime Selverist õlut ka, sest Sho tahtis Jaapanisse kaasa võtta. Sama poiss tõi koju. Küsis dokumenti.
Ma ütlesin: tänks komplimendi eest.
Aga siis kohe kahetsesin, sest sain aru, et tegu formaalsusega. Pidi lihtsalt dokunumbri kirja panema.
Juba 2:0 tema kasuks. Kardan me järgmist kohtumist.

Sho kaitses esmaspäeval tublisti magistritöö. Õhtul läksime Elevanti sööma ja rääkisime muudel teemadel kui äridest (Maarja) ja kassist (Sho).

Sho ütles, et algkoolis küsiti kõigilt, kelleks nad saada tahavad. Kuna tegu oli suht eliidikaga, siis väikelapsed vastasid treenitult, et arstiks või advokaadiks. Aga Sho, keda õigesti vastama polnud õpetatud, ütles, et häkkeriks. Nüüd on tal küberkaitse eriala magistrikraad.
Sho ütles: aga kui ma praegu mõtlen, kelleks ma saada tahaks, siis kõige rohkem tahaksin saada kassiks.
Siis rääkisime veel nati kassist.

Viimastel nädalatel oli tal selline elu, et makatöö oli valmis ja suurt midagi teha ei olnud, aga mina olin karjäärinaine.
Mais toimus ju täielik taimeorgia – juba läbi metsatuka jaama jalutades kattusid mu linnakingad kollaka õietolmuga.
Kass hakkas õues käimist kohe oma kassiõiguseks pidama ja lihtsalt röökis, kui õue ei saanud.
Kuna me kass on endiselt selline tüüp, kellel läheb paremini kekas kui matas, siis pidime soetama 20 meetri pikkuse köiekese. Muidu ta lihtsalt tormab sirgjoones, kuni sein vastu tuleb. Aga õues ei tule ju. Tuleb tiheda liiklusega autotee.

Igal hommikul panin ma pintsaku selga ja tormasin tööle, samas kui Sho jäi kassi ja koeraga koju. Toitis, potitas. Kui kass röökis, viis õue. Tegeles aias programmeerimisega, mida katkestas iga paari minuti pärast kass, kes oli end ümber erinevate objektide kinni keerutada suutnud.

Korra kukkus kass basseini. Korra ronis nii kõrgele puu otsa, et köis sinna kinni takerdus. Kassi sai Sho alla, aga köis on endiselt puuladvas kinni.

Mina tulin õhtuti hilja koju ja tegin tööd veel edasi. Sho ütles, et ta enam ei suuda. Juba õhtul mõtleb, et järgmisel hommikul hakkab kass jälle röökima ja siis peab teda õues jälle kantseldama ja… Kes ütles, et kass on iseseisev loom, kes hoolitsust ei vaja?
Ma ütlesin: aitäh, kallis, et sa seda kõike teed. Sorri, mul on homme jälle pikk tööpäev.

Ma olin nagu salaryman, tõin pappi koju. Tema oli nagu koduperenaine, hoolitses.
Ma sain aru, et päris hea on, kui keegi kodus ootab. Mõnus, kui õhtusöök valmis ja keeruline, kui pärast pikka tööpäeva veel õhtusöögi ise tegema pean.
Kui ma Jaapanis koduperenaise-laadne toode olin, ei suutnud ma igal õhtul midagi valmistada. Nüüd tunnen süümekaid selle pärast.
Ma ei saanud ka aru, miks Sho igal õhtul nii väsinud oli. Nüüd saan.

Aga Sho sai aru, et igapäevane kokkamine ammendab end paari nädala jooksul. Et koduperemehe elu, mis seni tundus eriti mõnus tsillimise ja mängimise võimalus, on pikas perspektiivis tüütu ja kergelt nüristav.

Nii hea, ma ütlen. Hea, et me saame omal nahal erinevad rollid ära proovida. Vastasel juhul on keeruline teist mõista.
Nüüd, ma arvan, mõistame jälle pisut rohkem ja oskame üksteise eest hoolitseda.

Esmaspäeval kaitses Sho makatöö ja reedel läks Jaapanisse. 
Enne lennureisi ma alati mõtlen, et Sho on kõige suurepärasem inimene maailmas ja mis siis, kui see on meie viimane ühine hetk. 
Ma lähen jaanipäeval ka Jaapanisse, tööle ja külla. Eelmisel aastal samal ajal käisin ka Jaapanis ja tegelikult kahetsesin, sest siis toimusid ainsad kaks nädalat Eesti suve ja pojeng õitses. Jaapanis oli aga vihmaperiood. 
Sel aastal kordan viga. 
Juulis tuleme tagasi, tsillime veel natuke ja siis on Sho avatud igasugustele tööpakkumistele. 
Vimasel ajal olen jälle rohkem taksoga sõitnud. Ühe korra juhtus nii, et pidin sulas tasuma 5.15. Aga mul sente polnud, oli kaks viiekat. Küsisin, et kas võin jeenides sendid maksta ja taksokutt oli vaimustuses, sest ta oli valuutakollektsionäär – andsin auguga viiekümnejeenise.
Enne seda oli üks kord, kui tulin Latitude 59’lt taksoga koju, sest järgmine päev pidi sama pikk ja väsitav olema. Suurest näljast olin endale šoksi kaasa haaranud, aga üksinda süüa tundus ebaviisakas ja nii küsisin kenalt noormehelt, kes roolis istus, kas ta ka šoksi tahab. 
Ta ütles: ei, ma ei söö enam magusat. Lõpetasin paar aastat tagasi ja võtsin 32 kilo alla.  
Vaatasin ta taksojuhi-dokumenti ja tõepoolest, üks väga paks mees vaatas fotolt vastu. 
Taksojuht ütles, et keegi ei tunne teda selle pildi järgi ära, aga uut fotot ei lubata teha. 
Ülejäänud teekonna rääkisime trennidest, dieetidest ja nõrkadest inimestest, kes ei suuda magusasõltuvusest üle olla. Mu šoks ei maitsenud enam eriti hästi, kleepus vastikult hammastele ja suulaele. 
Kas ma pean veel lisama, et mu lemmiklaul on Rihanna Work
Aina imestan, kuidas R suudab olla nõnda veenev loetud arvu selgelt välja hääldatud sõnadega, samas kui Drake ei suuda ära otsustada, on ta badass või pussy. 

Sorry if I’m way less friendly 
I got niggas tryna end me, oh
I spilled all my emotions tonight, I’m sorry
wtf.

Miki on badass. Isegi unes ja isegi endale annab lõuksi.