inspire the next

Kui tolmuimeja undab

Algul oli kõik uus, juulikuus. Aga siis tuli masen-duus, tülpi-muus. 

Katsun sellest üle olla, aga ega päris ei ole. Viivitan asjadega, millega ei ole hea viivitada. Jätan tegemata asju, mida peaks tegema. 
Lihtne analüüs ütleb, et eks mulle mõjub see, et järsku
– suri koer ära
– panime mu sünnikodu müüki
– kolisime üürikorterisse, nii et me igakuised kulud kasvasid kõvasti 
Vahepala. Ma ütlesin Shole, et meil on arvel viimased eurod ja kuu lõpuni on veel aega, nii et kulutame targalt. 
Sho tuli järgmisel päeval koju. Ütles, et leidis poest ühe raamatu, mille lausa pidi soetama. 
Me viimaste rahade eest ostis ta raamatu pealkirjaga “Think Like an Artist”. 
Mu vaimset seisu kõigutava nimekirjaga jätkates: 
– Sho otsib tööd
– vend hakkab korterit ostma
– kontor kolib
– uued projektid algavad, vanad jätkuvad
Seda on liiga palju – mulle, täna. 
Alustuseks tahaks, et 
– Sho leiaks eriti suurepärase töö
– vend saaks kolitud
– maja saaks müüdud
– kontor saaks kolitud, et saaks rahulikult projektidele keskenduda
Meil saab kohe täis 5 abieluaastat ja 9 aastat tutvumisest. 
Niisiis, 9 aastat hiljem me veedame oma päeva suures osas kassiga mängides ja pöidlad peos, et kõik need asjad ülal nimekirjas juhtuvad. 
Taasiseseisvuspäeval tulime poest. Koduteel kuulsime karjatust. Vaatasin selja taha. Vanaproua oli komistanud ja pea lõhki kukkunud. 
Helistasin kiirabisse. Istusin ka teele maha ja rääkisin verest tilkuva prouaga juttu. 15 minutit hiljem helistasin uuesti kiirabisse. Nad olid olnud eelmise juhtumiga hõivatud, aga nüüd juba teel. Eks neid lolle, kes iseseisvust nii tähistada ei oska, et ise terveks jäävad, oli sellel päeval palju.
Rääkisime veel prouaga juttu. 
15 minutit hiljem helistasin taas kiirabisse. 
Siis läks veel paar-kolm minutit, kuni kiirabi tuli. 
Me oleks võinud kahe minutiga takso tellida ja veel kuue minuti pärast emos olla, aga kohe selle peale ei tulnud ja ega ei julgenud verist prouat väntsutada ka. 
Aeglase kiirabi juhtum tekitas tugeva tahtmise rohkem makse maksta.
See on üks asi, mis meil siin Eestis valesti on. 
Aga teate, mis veel maailmas valesti on? 
Meil on Jaapanis üks sõber. Ta alustas magistriõpingutega tehisintellekti laboris umbes siis, kui Sho sealt magistrikraadi kätte sai. Aga meil on ühiseid sõpru, näiteks Dush, ja nii sattusime koos lendavat taldrikut loopima ja Dushi karrit sööma ja igasugu asju ette võtma. 
Äge kutt – intelligentne, vaimukas. Muuseas nati liigagi valjult võitlev ateist, aga mõistan ta võitlust. 
Kevadel sai ta doktorikraadi. Eeskujulik värk. Kandideeris Hitachi-nimelisse suurkorporatsiooni (Hitachi – inspire the next!). Särav, nagu ta on, läbis kenasti mitme astme eksamid ja intervjuud. 
Ainus asi, et kui me temaga kuus aastat tagasi tutvusime, oli ta lihtsalt Süüria kutt. Nüüd on ta aga digimuutunud Süüria pagulasterroristiks. 
See juhtub ju kõigi rahvastega, kellele sõda korraldatakse. Sellest momendist pole neil inimestel meie silmis enam mingit kultuuri, traditsiooni, ajalugu. Uus tõde ütleb, et nad kõik on harimatud, kirjaoskamatud sarisigijad.  
Uue narratiivi järgi olid seal juba 4000 aastat enne Kristust ainult saamatud alla-andja-põgenikud segamini salakavalate terroristidega. Mingit tsivilisatsiooni pole sealkandis kunagi olnudki.
Hitachist tuli me sõbrale, keda pidi särav karjäär ees ootama, järsku väga pikk, väga ametlik kiri, mille sisu oli samas väga lihtne: 
Süürias on sõda ja sina oled Süüria insener, kes niikuinii oskab pommi teha. 
Seepärast ei luba Ameerika meil (ega teistel meiesugustel) sind (ega teisi sinusuguseid) tööle võtta. 
Poiss jätkab nüüd samas laboris post-dokis. Näis, mis edasi saab.
Nii, nüüd mul õnnestus siin diivanil pikutades kõvasti vihastuda. Mõtlen, äkki on midagi toredat ka vahepeal juhtunud. 
Tore on see, et kuu tagasi siia kolides oli kuues korrus paras katsumus. Nüüd võtan kaks astet korraga ja tulen ühe hooga üles. Lõpuks hingeldan metsikult, aga ikkagi. Reielihased on ebaproportsionaalselt suured. 

uus kodu

Niisiis kolisime kesklinna.
Kuues korrus, aga lifti pole. Mul tuli see hiljem pähe, et … lifti ei ole. 
Te ei kujuta ette, kui ilusa pepu ma endale saan.  
Kui pool tunnikest enne kolimisaega meie aia taha paar meest ilmusid, siis ütlesin Shole, et asi on väga kahtlane. Tõenäoliselt narkodiiler ja klient. 
Sho jõllitas aknast. Käskisin tal varjuda. Jumala eest, et nende ja meie silmad ei kohtuks. 
Aga siis tuli kolimisauto ja tuli välja, et nad on kolimismehed. 
Nad käisid tund aega järjest, lõõtsutades ja higist leemendades kuuendale ja alla, kuuendale ja alla. Kordagi ei puhanud. Sõnagi ei öelnud.
Algul arvasime, et laseme neil raske mööbli tuua ja ülejäänuga saame ise hakkama. Aga ma jaksasin mingi kaks korda üles ronida, edasi oli võimatu. 
Nagu juba mainisin, elame palavas katusekorteris.
Kass on koguaeg selline: 
Ka praegu on ta mu kõrval selline: 
Sho lemmik on köögilaud, aga minu ja kassi lemmik on diivan. 
Algul ärkasin hommikuti vara, sest valgeks ja palavaks läks. 
Ärkasin ja läksin diivanile raamatut lugema. 
Lugesin raamatut “Think Like a Freak”. 
“Freakonomicsi” ei-tea-mitmes järg, mille lennujaamast kaasa ostsin, et lennukis lugeda, aga – nagu teame -, ei lasknud nunnukas jaapanlane mul seda teha. 
Järgmisena lugesin diivanil läbi Talebi raamatu “Black Swan: the impact of the highly improbable” , millega võrreldes friigijutt oli lahja lurr. 
Nüüd võtsin uuesti kätte “23 Things They Don’t Tell You about Capitalism” ja jätkasin 16. Thing’i kohalt, kus mingi aastajagu päevi tagasi pooleli jätsin. 
Jutu iva: meil on nii mõnus kodu, et ma isegi loen raamatuid. Kõiki neid raamatuid, mis mind juba ammu riiulis ootasid. 
Näitan nati me elutuba ka. Kass suutis end pildistamiseks jälle siruli visata. Seal, kus ta praegu on, olen muidu mina raamatuga. Öösel võib diivanilt taevatähti imetleda.
Need punased kõrvaklapid saime üllatuskingiks, kui uue tolmuimeja ostsime. Täielik võit. Kuulan nendest “Enamoradat“. 
Selline on meie köök-elutuba. Sho unistus – köögilaud – on ilusti olemas. Me saame selle taga istuda ja selle peal hommiku- või muid sööke süüa. Luksus.


Selge see, et korteri valisime akende pärast. 
Ainult ei tea, kuidas sellistele akendele kardinaid peaks panema. See ka väike läbikukkumine, koos lifti ja palavuse teemaga. 
Aga kõik ülejäänu on suur edulugu. Praegu on meie strateegia oodata, kuni päike mugavalt hilja tõusma hakkab. Kes viitsib kardinatega tegeleda, kui võib ükskõik-mida muud teha.
Ma täiega ootan novembrit. See on soe ja valge novembri-korter. Esimest korda elus võin jaanuaris üles ärgates lihtsalt teki alt välja tulla ja kohvi teha. Ei mingit võitlust külmaga.  Ma ootan isegi jaanuari.