uus kodu

Niisiis kolisime kesklinna.
Kuues korrus, aga lifti pole. Mul tuli see hiljem pähe, et … lifti ei ole. 
Te ei kujuta ette, kui ilusa pepu ma endale saan.  
Kui pool tunnikest enne kolimisaega meie aia taha paar meest ilmusid, siis ütlesin Shole, et asi on väga kahtlane. Tõenäoliselt narkodiiler ja klient. 
Sho jõllitas aknast. Käskisin tal varjuda. Jumala eest, et nende ja meie silmad ei kohtuks. 
Aga siis tuli kolimisauto ja tuli välja, et nad on kolimismehed. 
Nad käisid tund aega järjest, lõõtsutades ja higist leemendades kuuendale ja alla, kuuendale ja alla. Kordagi ei puhanud. Sõnagi ei öelnud.
Algul arvasime, et laseme neil raske mööbli tuua ja ülejäänuga saame ise hakkama. Aga ma jaksasin mingi kaks korda üles ronida, edasi oli võimatu. 
Nagu juba mainisin, elame palavas katusekorteris.
Kass on koguaeg selline: 
Ka praegu on ta mu kõrval selline: 
Sho lemmik on köögilaud, aga minu ja kassi lemmik on diivan. 
Algul ärkasin hommikuti vara, sest valgeks ja palavaks läks. 
Ärkasin ja läksin diivanile raamatut lugema. 
Lugesin raamatut “Think Like a Freak”. 
“Freakonomicsi” ei-tea-mitmes järg, mille lennujaamast kaasa ostsin, et lennukis lugeda, aga – nagu teame -, ei lasknud nunnukas jaapanlane mul seda teha. 
Järgmisena lugesin diivanil läbi Talebi raamatu “Black Swan: the impact of the highly improbable” , millega võrreldes friigijutt oli lahja lurr. 
Nüüd võtsin uuesti kätte “23 Things They Don’t Tell You about Capitalism” ja jätkasin 16. Thing’i kohalt, kus mingi aastajagu päevi tagasi pooleli jätsin. 
Jutu iva: meil on nii mõnus kodu, et ma isegi loen raamatuid. Kõiki neid raamatuid, mis mind juba ammu riiulis ootasid. 
Näitan nati me elutuba ka. Kass suutis end pildistamiseks jälle siruli visata. Seal, kus ta praegu on, olen muidu mina raamatuga. Öösel võib diivanilt taevatähti imetleda.
Need punased kõrvaklapid saime üllatuskingiks, kui uue tolmuimeja ostsime. Täielik võit. Kuulan nendest “Enamoradat“. 
Selline on meie köök-elutuba. Sho unistus – köögilaud – on ilusti olemas. Me saame selle taga istuda ja selle peal hommiku- või muid sööke süüa. Luksus.


Selge see, et korteri valisime akende pärast. 
Ainult ei tea, kuidas sellistele akendele kardinaid peaks panema. See ka väike läbikukkumine, koos lifti ja palavuse teemaga. 
Aga kõik ülejäänu on suur edulugu. Praegu on meie strateegia oodata, kuni päike mugavalt hilja tõusma hakkab. Kes viitsib kardinatega tegeleda, kui võib ükskõik-mida muud teha.
Ma täiega ootan novembrit. See on soe ja valge novembri-korter. Esimest korda elus võin jaanuaris üles ärgates lihtsalt teki alt välja tulla ja kohvi teha. Ei mingit võitlust külmaga.  Ma ootan isegi jaanuari.

10 thoughts on “uus kodu

  1. “See video võib olla mõne kasutaja jaoks sobimatu. Vanuse kinnitamiseks logige sisse.” – hea, et keegi sellise protectioni välja mõtles. praegu oleks tulnud multi-psühhotrauma. Tommy cash minu jaoks liiga “eriline” tegelane. sorry.

    Like

  2. Köögilaud on luksus? kuidas siis varem elasid ja miks endale sellist “luksust” lubada ei saanud?Millal sool-leib tuleb? (tegelikult pole ju party korraldamiseks põhjust vaja 😉 )

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s