Niisiis kolisime kesklinna.
Kuues korrus, aga lifti pole. Mul tuli see hiljem pĂ€he, et … lifti ei ole.Â
Te ei kujuta ette, kui ilusa pepu ma endale saan. Â
Kui pool tunnikest enne kolimisaega meie aia taha paar meest ilmusid, siis ĂŒtlesin Shole, et asi on vĂ€ga kahtlane. TĂ”enĂ€oliselt narkodiiler ja klient.Â
Sho jĂ”llitas aknast. KĂ€skisin tal varjuda. Jumala eest, et nende ja meie silmad ei kohtuks.Â
Aga siis tuli kolimisauto ja tuli vĂ€lja, et nad on kolimismehed.Â
Nad kÀisid tund aega jÀrjest, lÔÔtsutades ja higist leemendades kuuendale ja alla, kuuendale ja alla. Kordagi ei puhanud. SÔnagi ei öelnud.
Algul arvasime, et laseme neil raske mööbli tuua ja ĂŒlejÀÀnuga saame ise hakkama. Aga ma jaksasin mingi kaks korda ĂŒles ronida, edasi oli vĂ”imatu.Â
Nagu juba mainisin, elame palavas katusekorteris.
Kass on koguaeg selline:Â
Ka praegu on ta mu kĂ”rval selline:Â
Sho lemmik on köögilaud, aga minu ja kassi lemmik on diivan.Â
Algul Ă€rkasin hommikuti vara, sest valgeks ja palavaks lĂ€ks.Â
Ărkasin ja lĂ€ksin diivanile raamatut lugema.Â
Lugesin raamatut “Think Like a Freak”.Â
“Freakonomicsi” ei-tea-mitmes jĂ€rg, mille lennujaamast kaasa ostsin, et lennukis lugeda, aga – nagu teame -, ei lasknud nunnukas jaapanlane mul seda teha.Â
JĂ€rgmisena lugesin diivanil lĂ€bi Talebi raamatu “Black Swan: the impact of the highly improbable” , millega vĂ”rreldes friigijutt oli lahja lurr.Â
NĂŒĂŒd vĂ”tsin uuesti kĂ€tte “23 Things They Don’t Tell You about Capitalism” ja jĂ€tkasin 16. Thing’i kohalt, kus mingi aastajagu pĂ€evi tagasi pooleli jĂ€tsin.Â
Jutu iva: meil on nii mĂ”nus kodu, et ma isegi loen raamatuid. KĂ”iki neid raamatuid, mis mind juba ammu riiulis ootasid.Â
NĂ€itan nati me elutuba ka. Kass suutis end pildistamiseks jĂ€lle siruli visata. Seal, kus ta praegu on, olen muidu mina raamatuga. Ăösel vĂ”ib diivanilt taevatĂ€hti imetleda.
Need punased kĂ”rvaklapid saime ĂŒllatuskingiks, kui uue tolmuimeja ostsime. TĂ€ielik vĂ”it. Kuulan nendest “Enamoradat“.Â
Selline on meie köök-elutuba. Sho unistus – köögilaud – on ilusti olemas. Me saame selle taga istuda ja selle peal hommiku- vĂ”i muid sööke sĂŒĂŒa. Luksus.
Selge see, et korteri valisime akende pĂ€rast.Â
Ainult ei tea, kuidas sellistele akendele kardinaid peaks panema. See ka vĂ€ike lĂ€bikukkumine, koos lifti ja palavuse teemaga.Â
Aga kĂ”ik ĂŒlejÀÀnu on suur edulugu. Praegu on meie strateegia oodata, kuni pĂ€ike mugavalt hilja tĂ”usma hakkab. Kes viitsib kardinatega tegeleda, kui vĂ”ib ĂŒkskĂ”ik-mida muud teha.
Ma tĂ€iega ootan novembrit. See on soe ja valge novembri-korter. Esimest korda elus vĂ”in jaanuaris ĂŒles Ă€rgates lihtsalt teki alt vĂ€lja tulla ja kohvi teha. Ei mingit vĂ”itlust kĂŒlmaga.  Ma ootan isegi jaanuari.
maarja blogi 
Leave a comment