inspire the next

Kui tolmuimeja undab

Algul oli kõik uus, juulikuus. Aga siis tuli masen-duus, tülpi-muus. 

Katsun sellest üle olla, aga ega päris ei ole. Viivitan asjadega, millega ei ole hea viivitada. Jätan tegemata asju, mida peaks tegema. 
Lihtne analüüs ütleb, et eks mulle mõjub see, et järsku
– suri koer ära
– panime mu sünnikodu müüki
– kolisime üürikorterisse, nii et me igakuised kulud kasvasid kõvasti 
Vahepala. Ma ütlesin Shole, et meil on arvel viimased eurod ja kuu lõpuni on veel aega, nii et kulutame targalt. 
Sho tuli järgmisel päeval koju. Ütles, et leidis poest ühe raamatu, mille lausa pidi soetama. 
Me viimaste rahade eest ostis ta raamatu pealkirjaga “Think Like an Artist”. 
Mu vaimset seisu kõigutava nimekirjaga jätkates: 
– Sho otsib tööd
– vend hakkab korterit ostma
– kontor kolib
– uued projektid algavad, vanad jätkuvad
Seda on liiga palju – mulle, täna. 
Alustuseks tahaks, et 
– Sho leiaks eriti suurepärase töö
– vend saaks kolitud
– maja saaks müüdud
– kontor saaks kolitud, et saaks rahulikult projektidele keskenduda
Meil saab kohe täis 5 abieluaastat ja 9 aastat tutvumisest. 
Niisiis, 9 aastat hiljem me veedame oma päeva suures osas kassiga mängides ja pöidlad peos, et kõik need asjad ülal nimekirjas juhtuvad. 
Taasiseseisvuspäeval tulime poest. Koduteel kuulsime karjatust. Vaatasin selja taha. Vanaproua oli komistanud ja pea lõhki kukkunud. 
Helistasin kiirabisse. Istusin ka teele maha ja rääkisin verest tilkuva prouaga juttu. 15 minutit hiljem helistasin uuesti kiirabisse. Nad olid olnud eelmise juhtumiga hõivatud, aga nüüd juba teel. Eks neid lolle, kes iseseisvust nii tähistada ei oska, et ise terveks jäävad, oli sellel päeval palju.
Rääkisime veel prouaga juttu. 
15 minutit hiljem helistasin taas kiirabisse. 
Siis läks veel paar-kolm minutit, kuni kiirabi tuli. 
Me oleks võinud kahe minutiga takso tellida ja veel kuue minuti pärast emos olla, aga kohe selle peale ei tulnud ja ega ei julgenud verist prouat väntsutada ka. 
Aeglase kiirabi juhtum tekitas tugeva tahtmise rohkem makse maksta.
See on üks asi, mis meil siin Eestis valesti on. 
Aga teate, mis veel maailmas valesti on? 
Meil on Jaapanis üks sõber. Ta alustas magistriõpingutega tehisintellekti laboris umbes siis, kui Sho sealt magistrikraadi kätte sai. Aga meil on ühiseid sõpru, näiteks Dush, ja nii sattusime koos lendavat taldrikut loopima ja Dushi karrit sööma ja igasugu asju ette võtma. 
Äge kutt – intelligentne, vaimukas. Muuseas nati liigagi valjult võitlev ateist, aga mõistan ta võitlust. 
Kevadel sai ta doktorikraadi. Eeskujulik värk. Kandideeris Hitachi-nimelisse suurkorporatsiooni (Hitachi – inspire the next!). Särav, nagu ta on, läbis kenasti mitme astme eksamid ja intervjuud. 
Ainus asi, et kui me temaga kuus aastat tagasi tutvusime, oli ta lihtsalt Süüria kutt. Nüüd on ta aga digimuutunud Süüria pagulasterroristiks. 
See juhtub ju kõigi rahvastega, kellele sõda korraldatakse. Sellest momendist pole neil inimestel meie silmis enam mingit kultuuri, traditsiooni, ajalugu. Uus tõde ütleb, et nad kõik on harimatud, kirjaoskamatud sarisigijad.  
Uue narratiivi järgi olid seal juba 4000 aastat enne Kristust ainult saamatud alla-andja-põgenikud segamini salakavalate terroristidega. Mingit tsivilisatsiooni pole sealkandis kunagi olnudki.
Hitachist tuli me sõbrale, keda pidi särav karjäär ees ootama, järsku väga pikk, väga ametlik kiri, mille sisu oli samas väga lihtne: 
Süürias on sõda ja sina oled Süüria insener, kes niikuinii oskab pommi teha. 
Seepärast ei luba Ameerika meil (ega teistel meiesugustel) sind (ega teisi sinusuguseid) tööle võtta. 
Poiss jätkab nüüd samas laboris post-dokis. Näis, mis edasi saab.
Nii, nüüd mul õnnestus siin diivanil pikutades kõvasti vihastuda. Mõtlen, äkki on midagi toredat ka vahepeal juhtunud. 
Tore on see, et kuu tagasi siia kolides oli kuues korrus paras katsumus. Nüüd võtan kaks astet korraga ja tulen ühe hooga üles. Lõpuks hingeldan metsikult, aga ikkagi. Reielihased on ebaproportsionaalselt suured. 

4 thoughts on “inspire the next

  1. 1) kas sa “enne ja pärast” pilte ka teed,2) süüria kutist ja sarnastest on kahju.”minu…” raamatusari sai alguse umbes sarnasest. epu kohta arvati ameerikas, et perepoeg on mingi ida-euroopa linnukese otsa komistanud. mispeale ta hakkas seal nukralt ja idendikriisikalt blogima ja sai popiks ja arvas, et ohoo, ehk on siin äri.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s