Tean, terve kuu või rohkem on juba möödas eelmisest korrast, aga kui ma olen mures, siis ma lihtsalt ei kirjuta. Kukesammul süveneb masendus. Aga no ei saa parata.
Nüüd Sho sai vist hea töö, homme esimene tööpäev. Majale leidus vist ostja. J vist varsti ostab uue kodu.
Kõik on fantastiline – töö leidmine võttis just nii palju aega, kui plaanis. Tegelikult oli see lausa esimene CV, mille ta saatis. Et ühe kuuga majale ostja leidub, on ka peaaegu et ime.  
Aga ikka muretsen. Et kuidas tööga hakkab sujuma ja kas maja ostetaksegi ära ja… Igasugu muud eluraskused veel. Tervis jupsib, energiat pole jne.

Mulle nii meeldib, kuidas LIFE viimasel pildil ära ehmatab. “Seda poleks nüüd küll vaja olnud”. Ja see sinine P-mees olen täiega mina.

Jaapanlastega äri tegemine on haigelt keeruline. Nad tahavad suuremat pühendumust, kui mul abielus iial on olnud – isegi kui olen jaapanlasega abielus. Või ütleme nii, et abikaasat ma armastan ja pühendumine pole pingutus, aga neid teisi ma ju ei armasta…

Nad eeldavad, et teed enamat, kui nad oskavad eeldada. Vastad kõikidele küsimustele, lahendad kõik probleemid. Vastad kirjadele ja telefonikõnedele kõikidel päevadel nädalas.
Muidugi, kui ootused täidad, siis maetakse sind rahamägede alla. See on tore.
Seepärast ma mõtlen, et pean end selles osas täiuslikuks lihvima. Tasub ära.

Aga ma olen ebastabiilne inimene. Mul on need päevad, kus teen kõike rõõmuga ja siis on need, kus ma lihtsalt ei tee mitte midagi. Selline loomus on suurim takistus jaapanlastega asjaajamisel. Minu Achilleuse kand. Okei, ma pole mingi Achilleus, et ainult kanna jagu nõrkust. Olen läbinisti nõrk.

Vahel ma vaatan, kuidas mu telefon pühapäeval kell 19 heliseb ja mõtlen, et… äkki ei võtaks toru. Aga siis mõtlen, et sellest otsusest sõltub, kas mind saadab edu või kukun läbi.

See on see täiuslike õnnetute jaapanlaste paradoks – maailma kõige täiuslikum teeninduskultuur on otse seotud õnnetute eludega.
Rääkisime neil teemadel hiljuti Shoga. Tegelikult räägime sellest üpriski tihti.
Aga viimati ta ütles, et ka tema on olnud võimeline kaunil kombel kliendi ees vabandama ja samas isekesis “sure ära!” mõtlema. Selline tegude ja tunnete dissonants tekib.

Sho ütles, et tema meelest on Jaapan vastastikku teineteise kägistamise kultuur.
Mu silmade ette tekkis kujutluspilt kahest inimesest, mõlema käed ümber teise kaela. Pisitasa pigistavad.

Sho läks praegu jooksma, ise ümisedes “Miki pehimed mustad munad, Miki pehimed mustad munad”. Oh jah. Ta nägi ühes ajakirjas koera, kellel tema meelest oli Miki ilme. Ja kui eile bussiaknast lambaid nägime, siis Sho ütles, et need lambad on natuke Miki moodi.

Sho on väga heas vormis. Ta ise nimetab oma lihaseid töötumuskliks.

Igatahes ma plaanin hakata investeerima. Investeerin selle nimel, et peaksin järjest vähem inimestega suhtlema ja võiksin endale lubada järjest rohkem Achilleuse kanna päevi.

ÜKS tore asi juhtus ka vahepeal. Mul paluti teha intervjuu kyogen’i näitlejaga, kes Draama festivalil osales.
See oli tore ja ma analüüsisin pikalt, miks. Sest paneb imestama, kui mõni asi ka tore on.
Vastus: sest kolm asjaolu langesid haruldasel kombel kokku.
-uudsus: tavaliselt mulle selliseid pakkumisi ei tehta.
-protsessi nautimine: miks mitte vestelda päris kyogen-näitlejaga. Miks mitte vestlus kirja panna.
-enesekindlus: miskipärast olin kindel, et ülesandega toime tulen. Oskan ju jaapani keelt, kirjutamiskrampe pole, kyogenist tegin kunagi bakatöö. (Isver, ma ei tea, miks. Kõige mõttetum teema.)

Üldiselt uudsed asjad tekitavad hirmu – äkki ei saa hakkama. Samas igapäevasena poleks protsess enam nauditav – tekiks rutiin. No ja siis see, et ülesanne ise veel põnev ka on.

Mis enesekindlusesse puutub, siis see põhines vanal heal naiivsusel. Alles vahetult enne intekat jõudis pärale, et ma pole kunagi elus kedagi intervjueerinud, eriti veel jaapani keeles, ja mu enesekindlusel on savijalad ja tegelikult oleks pidanud midagi ette ka valmistama.

Aga tehtud sai. Teeks teinekordki. Aga piisavalt harva, et igav ei hakkaks. Artikkel on SIIN.