puhas kuld

I have to die a little 
between each murderous thought 
and when I’m finished thinking
I have to die a lot
Puhas kuld, puhas kuld… kui Cohen ütleb “that’s what my momma said” 
või kui ta ütleb 
“a weekend on your lips, a lifetime in your eyes”
Ja kui ta neid teisi asju seal laulus ütleb.
Cohen ütles nii palju asju, et vist ei tasu kõike seda blogisse kopida. Kuigi õudne kiusatus on. Kõik. Siia. Kopida. Ja siis öelda: on ju äge, kas pole äge, onju eksju onju eksju? Ja siis rääkida pikalt-laialt, mis tundeid minus üks või teine lause tekitab. 
Aga ma ei tee seda. Sest mõnel teol ja mõnel jutul pole mõtet. Sellest saan aru. 
On nii palju asju, millest ma aru ei saa. Aga siis mõtlen: tuleb aru saada. Peab saama.
Eelmise nädala kolmapäevast alates põen hullu maailmavalu. Võiks ju blogida sellest, aga ma isegi ei oska sõnu leida. Kõik on ju niikuinii öeldud ja kes mõtlevad nii, nagu mina, noogutavad äratundvalt ja kes mõtlevad teisiti, raputavad pead.
Lihtsalt kaks õudset mõtet: 
Õudne, kui paljule nõustub inimene läbi sõrmede vaatama, et üht oma hirmu või iha rahuldada.
Õudne, kui lühike on mälu ja kui kergelt toimub kohanemine.
“Noh, nüüd on sedapsi, aga äkki polegi lugu nii hull.” 
On küll. Lugu on hull. 
Seda ütlen selle kohta. Rohkem mitte. 
Muidu, mul on jälle see pean-oma-elu-muutma-tuhin peal. 
Teisipäeval käisin massaažis ja eile ja täna tegin joogat ja homme lähen massaaži. Juba on parem. 
Pean oma päevi täitma täiesti teistsuguste tegevuste ja tunnetega kui seni. Ümberkasvatust on vaja. Ma isegi ei peatu neil teemadel lähemalt, sest mu püsilugeja on sellest vä-si-nud. 
Need värsiread on puhtamast puhtam kuld: 
there is no god in heaven 
and there is no hell below
so says the great professor
of all there is to know
but I’ve had the invitation
that a sinner can’t refuse 
and it’s almost like salvation 

‘member?

‘Member eile, kui DT polnud uus president, Eestil oli peaminister ja mul mu sünnikodu?

Kui ma tookord seal majas torumeest ootasin – kolm päeva -, siis esimene ja teine päev koduväravast sisse astudes tekkis sihuke kurbus, et nutt tuli peale. Kolmandal päeval tantsisin tühjas toas niisama ringi. Mulle meeldis siis Moderatori lugu “Words Remain” nii, et kõik need päevad kuulasin ainult seda.  
Asi on lihtsalt selles, et mul on selle koduga seoses liiga palju mälestusi. Alates mu esimestest ja lõpetades… no viimastega. Aga vahepeale jääb kogu mu senine elu ju. 
Lisaks veel unistused. Kõik, mida plaanisin seal majas edaspidi ette võtta. Selles mõttes said torumehe ootamise päevad unistuste matusteks. (Mitte segamini ajada “unelmate pulmadega”.)
Teisalt, rahasüst. Kui konverteerin raha City24 korteriks, tuleb õud peale. Kui mõtlen, et umbes sellise summa kulutasime rahulikult Eestisse kolimise ja siin elamise peale ära, siis ei tundu summa ka teab mis. 
Samas, pole paremat ajastust investeerimaks kas teiste või iseenda hirmudesse: aktsiatesse või punkrisse. 
Kuradi DT. Ma mäletan hästi naiivset-naiivset jaanuari, kui kohtusin kahe natsipoisiga ja mõtlesin, kuidas saab keegi üldse tõsise näoga DT võimalust kaaluda. 
Mäletate, kui me Eestisse kolisime ja Sho õppis põneval plahvatuslikul viisil oma esimese eestikeelse roppuse – pui? Nüüd on sellest üle kahe aasta möödas, aga me kasutame sõna “pui” endiselt igapäevaselt. 
Nüüd viimaks tundus olevat õige aeg Shole teada anda, kuidas seda sõna tegelikult hääldatakse ja mida see tähendab. 
Ja et tegelikult peaksid meie igaõhtused vestlused kõlama hoopis niiviisi: 
“Mine sina enne pesema.”
“Putsi, mine ise enne pesema!” 
“Putsi, miks alati mina pean esimesena minema?” 
“Putsi!” 
“Putsi, no ma siis lähen.” 
Igal õhtul. 
K oli ka külas, nii et õpetasime talle viimaks kõik olulised rõvedused, nende kasutusviisi ja tagamaad selgeks. Ma ei tea, miks eestlased oma väljamaa kaaslastele selliseid asju alati esimesena õpetama kipuvad. Roppuste kasutamisõigus on privileeg, mis tuleb välja teenida. 
Hakkasin eelmisest lausest mingit hullult tarka mõttekäiku ja põhjendusrada edasi arendama, aga no kellele seda vaja on. Nii et tsau.
Aa, üks mäletate-asi veel. Mäletate, eelmises postituses kirjutasin massöörist, kes mu oma hotellituppa kutsus. 
Oluline täiendus: ta on naissoost! Ütlen seda juhuks, kui te, nagu osad mu sõbrad ja mu psühholoog, automaatselt eeldasite, et ta mees on, ja et ma olen sihuke päevanoppija, et kui kutsutakse, siis kohe igaühe hotellituppa lähen.  
Täiega member berry nägu padi meil.