I have to die a little
between each murderous thought
and when I’m finished thinking
I have to die a lot
Puhas kuld, puhas kuld… kui Cohen ütleb “that’s what my momma said”
või kui ta ütleb
“a weekend on your lips, a lifetime in your eyes”
Ja kui ta neid teisi asju seal laulus ütleb.
Cohen ütles nii palju asju, et vist ei tasu kõike seda blogisse kopida. Kuigi õudne kiusatus on. Kõik. Siia. Kopida. Ja siis öelda: on ju äge, kas pole äge, onju eksju onju eksju? Ja siis rääkida pikalt-laialt, mis tundeid minus üks või teine lause tekitab.
Aga ma ei tee seda. Sest mõnel teol ja mõnel jutul pole mõtet. Sellest saan aru.
On nii palju asju, millest ma aru ei saa. Aga siis mõtlen: tuleb aru saada. Peab saama.
Eelmise nädala kolmapäevast alates põen hullu maailmavalu. Võiks ju blogida sellest, aga ma isegi ei oska sõnu leida. Kõik on ju niikuinii öeldud ja kes mõtlevad nii, nagu mina, noogutavad äratundvalt ja kes mõtlevad teisiti, raputavad pead.
Lihtsalt kaks õudset mõtet:
Õudne, kui paljule nõustub inimene läbi sõrmede vaatama, et üht oma hirmu või iha rahuldada.
Õudne, kui lühike on mälu ja kui kergelt toimub kohanemine.
“Noh, nüüd on sedapsi, aga äkki polegi lugu nii hull.”
On küll. Lugu on hull.
Seda ütlen selle kohta. Rohkem mitte.
Muidu, mul on jälle see pean-oma-elu-muutma-tuhin peal.
Teisipäeval käisin massaažis ja eile ja täna tegin joogat ja homme lähen massaaži. Juba on parem.
Pean oma päevi täitma täiesti teistsuguste tegevuste ja tunnetega kui seni. Ümberkasvatust on vaja. Ma isegi ei peatu neil teemadel lähemalt, sest mu püsilugeja on sellest vä-si-nud.
Need värsiread on puhtamast puhtam kuld:
there is no god in heaven
and there is no hell below
so says the great professor
of all there is to know
but I’ve had the invitation
that a sinner can’t refuse
and it’s almost like salvation
maarjablogi.com 