linnaelu

Näiteks reedel oli nii, et kella üheksast kaheni tõlkisin elektroonika-teemalist koosolekut, siis hüppasin bussile, kuus korrust trepist üles, korralikud riided seljast, opakad selga, panin alarm-kella kolmeks ja unustasin end Super Mariot mängima, sest meil on nüüd olemas kõik kaheksa- ja üheksakümnendate hitt-mängud. 
Kell kolm, kui alarm häält tegi, ajasin korralikud riided selga, kell pool neli olin energeetika-teemalisel koosolekul. Koosolek lõppes kell kolmveerand viis ja ma mõtlesin, et oi, tahaks minna joogasse. Sõitsin koju, võtsin riided, olin enne poolt kuut soojas ruumis matil pikali.
Selline on kesklinna elu.
Olgu kas või tunnike päeval aega, saad koju hüpata, end tööelust täiesti välja lülitada, et siis tund hiljem jälle samas vaimus edasi panna. 
Mitte, et tuled hommikul linna ja siis vahepeal vegeteerid kohvikutes või kus iganes, sest hommikul on üks ülesanne ja õhtupoolikul teine, aga kodu kaugel. 
K sai lapse, kelle nimeks pidi tulema Maarja, sest kõik Maarjad on fantastilised, aga kõhust välja tuli poisslaps. 
Mind see igatahes ei kõiguta. Kui Maarja, siis Maarja. Otsusele tuleb kindaks jääda, sest mis signaali annab see lapsele? Et täna otsustad üht ja homme juba teist? Ei-ei. Õhtumaade allakäik. 
Mu jaapani keele õpilased on täiesti käest ära. 
Üks hetk oli ühel õpilasel sünnipäev ja hiljem ta tõi paki küpsiseid – peamiselt vist seepärast, et tal oli endal küpsise isu ja siis oli viisakas teistele ka anda, aga siis oli teisel õpilasel sünnipäev ja talle vihjati, et nüüd peab tema küpsiseid tooma, aga kui õpilased kokku tulid, oli igaühel maiustusi kaasas ja siis anti ühele korraldus veini kaasa tuua ja siis sõime ja jõime ja ma mõtlesin, kas ma peaks püüdma jaapani keelt õpetada või oleks tark kohe loobuda. 
Järgmine kord tähistame niikuinii minu sünnat ja ülejärgmine kord on viimane tund, mida tuleb ka tähistada ja… 
Kui ma Jaapanis olin, käis Sho mu asemel neile üht tundi andmas. Ütles, et õpilaste käekiri on kohutav ja nüüd teisipäeval teeme ühe kalligraafiatunni koos õpetaja Shoga. Kelle käekiri on ka kohutav, räägitakse. 
Sho sai vahepeal hüüdnime – Kalevipoeg. Põhjust näeb videost. (On see video ikka nähtav?)
Koju saime vahepeal ühe mööblitüki, mille kokkupanekul kass suureks toeks oli. 

tööelu

Ma olen nüüd Jaapanis. Tööga seoses oli ükspäev vaja kanda kollast õhtukleiti, mis mulle hästi ei sobinud, et kõigepealt minna pidulikule sündmusele ja hiljem, ikka sama kleidiga, Showa-aegsesse karaokebaari, kus 75aastane kimonos proua, kes baari juba 40 aastat peab, meid täis jootis ja aurutatud kanamuna süüa pakkus.
Kellegi telefonis on selline foto, kuidas kaks ballikleidis Eesti naist karaoke-baaris keedumuna kokku löövad, samas kui nende taga, teisel pool letti, 75aastane kimonos baaridaam mõlema käe näpud V-märgiks püsti viskab.
Pisikeses täissuitsetatud ruumis istus üks teine proua, 80-aastane kimonomeister, kelle lauluhääl oli hästi sügav ja kindel ja kellel baaridaam lasi ka endale järjest õlut valada. Siis oli veel üks 79-aastane proua, väga ilusa lauluhäälega. Siis terve posu purjus inimesi, oma elu parimais aastais, mis selgelt algab nii 70st. Siis oli üks hotelliboss-härra – 72aastane noormees, ka väga kauni lauluhäälega. 
Hotellis, mille kõige tähtsam nina too 72aastane on, käisime järgmisel päeval õhtustamas. See oli läbi ja lõhki valge, pulmadele ja Prantsuse köögile keskendunud hotell otse mere piiril. Peakokk, noormees, kes on Aasia number üks ja Jaapani number kaks (?) Prantsuse köögi alal, oli muidu ka väga sümpaatne. 
Me läksime hotelli ehitatud teemapark-kabelisse, istusime seal maha. Kabelis olid ehtsa moega kunstlilled ja see rist, millel Jeesus meie eest suri. Valgus kustus, algas jaapanikeelne “Amazing Grace”. Spotlight nähtamatule pruutpaarile liikus kabeli tagumisest otsast ristini välja, kulminatsioonina avanes risti taga “sein”, mille taga oli hoopis seina suurune aken, otse merele. Kui ma 72aastase härraga abielluks, oleks tseremoonia just seesugune.

Ah deem. Ma ei oska sellistest asjadest üldse kirjutada. Neid on parem kogeda. Aga kui ei kirjuta, siis on, et mida Maarja siis üldse viimased kolm nädalat tegi? Mõtles Leonardi ja Donaldi peale vä?

Ükspäev pritsiti osad meist inimese tüvirakkude mingi vedelikuga üle. Ilma küsimata. Pärast räägiti, et need on heas keskkonnas kasvanud ja hästi toidetud noore neiu tüvirakud. 
Mu kaaslased nägid iga uue täistunni tiksudes järjest paremad välja. 
Haige lugu. Või õigemini, klassikaline muinasjutt. 
Vaja vaid noore mahe-neitsi tüvirakke näkku piserdada, et vanad nõiad maagilisel kombel igavest ilu ja noorust nautida võiks. Kolme tee ristil saatanale veretilgad, nati Grimmi muinasjutte, pisut Dorian Gray portreed ja – voila. 
Kusjuures tõsimeeli, kogu selle põneva elu peale on kõige põnevam pilt, mille teinud olen, selline.

Võib, ma panen kassi pildi ka?
Sho rääkis eile, et kass proovis magama jääda tema peal ja sättis ja sättis, kuni lõpuks leidis, et parim poos on, kui ta oma tagumiku paneb vastu Sho nägu, nii et saba kõditab Sho nina. 
Täna kirjutas Sho, et kass unustas igasugused piirid ja ta ärkas üles nii, et Miki pepuauk oli vastu tema laupa. Vaeseke tõlgendab nende sõprust kuidagi valesti. Või on tal mingi plaan. Tõenäoliselt on plaan.
Esmaspäeval lähen löön korra majja.  
Sellised olid põhilised uudised alates eelmisest korrast.