mõtlen bussijuhtidele

Pooled lubavad, et kui neil oleks ajamasin, siis nad läheks ja killiks hitleri. No nüüd on – aga ma ei näe tegusid. 
Vaatasime Shoga Jim Jarmuschi filmi Paterson. Treiler jätab petliku mulje, et filmis toimub midagi. Vihjab võimalikele konflikti allikatele. Aga mitte midagi ei toimu. Miski neist treileri vihjetest ei arene pöördeliseks sündmuseks.
Nii hea film. Poeetiline argipäev armastuse foonil. 
Ma ei tihanud seda Shole esimesena öelda, aga ta ütles mulle, et see on nagu meie elu. Aga me elu pole nii hull, onju, ütles. 
Mis hull? See on parim. 
Sho ei ole küll bussijuht, aga ta on natuke selline, et läheb ja teeb oma asja ja tuleb tagasi, ja ma ei ole küll kaunitar ega kunstnik, aga ma olen mitmes aspektis samade vigadega kui ta naine, aga armastan sama kõvasti. Ja midagi ei toimu. 
Juba treileri soundtrackist napsasin selle loo ära ja kuulasin pikalt. 
Muide, olen juba ammu tahtnud blogisse kirjutada, et ma mõtlen väga palju bussijuhtidest. Ja trammijuhtidest. Küll mitte üldse sellisel viisil nagu Jim Jarmusch. Aga päriselt, kolmveerandil kordadest, kui bussi või trammiga sõidan, mõtlen nende juhtide peale.  Juba aastaid, pikki aastaid. Huvitaval kombel rongijuhtidele mitte nii väga. 
Usun, et Jarmusch ei mõelnud mitte bussijuhile, vaid Inimesele. Otsustas, et ütleme, et Inimene on bussijuht. 
Aga ma mõtlen Bussijuhile, bussijuhi tööle, tehnilistele iseärasustele. 
Huvitav, kuidas see või teine asi on korraldatud. Huvitav, kuidas see rool ikka niiviisi käib ja… Tunde olen mõelnud neil teemadel. 
Trammid. Oh, trammid. Mu unistus on natuke aega trammi juhtida. Alati vaatan trammijuhtide nägusid enne, kui trammi astun. Imetluse ja kadedusega. Ok, see oli nali. Lihtsalt huviga vaatan, et kes on. 
Samas, Sho mõtleb pidevalt kassidele. Kolmveerand oma ärkveloleku ajast, kahtlustan. Ta on Briti välisministeeriumi kass Palmerstoni jälgija sotsiaalmeedias algusest peale ja elas kõvasti kaasa, kui Julian Assange’i kass talle ära pani ja mis kõik veel toimus. (Äh magasin maha võimaluse kasutada sõna cat fight, aga siis peaksin lause struktuuri muutma.) 
Aga alles paar päeva tagasi voodis enne magama jäämist vaatas Sho välisminni kassi pile. Neid oli 44 pilti ja ta lappas neid rahulikult, vaatas ja arutles, kuidas kassil ikka silmade ümbrus on must ja käpaotsad valged ja nii edasi, ja kui 44 pilti otsa said, siis… ta hakkas otsast peale. 
Võib-olla olen blogisse juba kirjutanud, et mõtlen bussijuhtidele. Olen nii tohutult kaua blogi pidanud, et ei mäleta, mis kirjutasin ja mis mitte. Vahel, näiteks eelmise postitusega seoses, on hirm, et olen juba samad mõtted kirja pannud. Sest mõned neist on nii ammust aega peas, et sama hästi võisin kirja panna. 
Tõenäoliselt paningi. Deem. 
Üllatuskass! See on Miki vend Aki.

eneseõigustus

Sho blogist, kus on peamiselt Miki pildid.

Üks kaks korda käisin Tokyos klassikalise muusika kontserdil. Kuulasin ja mõtlesin: 80 muusikut. Iga muusik mängib pilli keskmiselt kolm tundi päevas, oletame. 1095 tundi aastas ühe muusiku, 87 600 tundi 80 muusiku kohta – aastas. 

Numbrid lähevad liiga suureks, et hoomata. Võtame aastad.
Iga muusik selles sümfooniaorkestris on keskmiselt 20 aastat tööd teinud. 80 muusiku peale kokku 1600 aastat.
1600 aasta jagu tööd selleks, et mina ja teised saaksime koguneda täna siia saali muusikat kuulama. Siis mõtled küll, et inimesed on imelised. Esteetika võidab.

Aga vahel on tunne, et terve elu üht asja teha pole üllas. Umbes et  pole piisavalt ümbermensch või ma ei teagi, mida silmas pean. Eks ma lihtsalt õigustan ennast.
Kui küsitakse, millega ma tegelen, kujutan peas midagi spiraaljat ette.

Ühest küljest hakkaks pulmakorraldajaks, samas paneks elektrijaama püsti, aga võiks ju kinnisvaraga tegeleda, õpetada on tore. Investeerida tahaks. Mingi eksporditeema võiks ju olla. Mingit toodet võiks müüa.
Samal ajal tahan kanda oma heleroosasid talvepapusid ilma, et keegi arvaks, et ma ülal kirjeldatuga hakkama ei saa. Te ei kujuta ette, kui nunnult infantiilsed need saapad on.

Trots on ka. Äh, miks ma ei või siis kõike seda teha. Kes keelab, ah?
“Aga Maarja, sa oled ju nii leebe ja kannad alati pikki seelikuid ja näo järgi vaadates sul autojuhiluba küll ei ole ja alkoholi sa niikuinii ei joo, rääkimata narkost, ja kindlasti tegeled mingite kultuuri… asjadega.”
See tähtis asjapulk pintsaku ja Porschega võiksin olla mina. Ja too kodutu tüüp, kes prügikastist pudeleid korjab, võiksin olla mina. Mõlemas suunas liikuda on nii lihtne. Teine variant on minu jaoks küll nati lihtsam ja läheb loomulikumalt kui esimene.

Nagu üks ütles, ei tasu nina püsti ajada edu puhul, sest su valikud on poolenisti juhus, nii nagu ka kõigi teiste valikud on poolenisti juhus.
Juhust enda suurepärase isiku teeneks pidada, juhuse eest au endale võtta oleks lühinägelik ja rumal.

Tegelikult, mis siin salata, viimasel ajal mõtlen, et tahaks hakata jazztrummariks ja siis mängida bändides. Nende ja teiste riikide kontsertsaalides ja klubides. 

Kohtusime M’iga ja ma siis rääkisin talle, et mul on hea seis. Väga hea seis, aga see nõuab nii tohutut pingutust. Just ükspäev vaatasin kella. Ütlesin endale: näed, kell on kolm ja sul on olnud väga hea päev.

Kell pool viis ütlesin: näed, kell on pool viis ja sul on olnud väga hea päev.
See kõik on juhuks, kui kell seitse õhtul avaneb allakäigutrepp ja mulle tundub, et kogu päev on olnud sitt. Kuigi sitt oli alles kell seitse õhtul.

Käin joogas nagu mingi sõdur. Sho käib nüüd ka, me oleme jõupaar joogasõdureid, kell pool kaheksa hommikul matil siruli.
Ainult, kui teised ütlevad lõpus “namaste”, siis ma vaikin, sest olen kitsa rinna ja vaese vaimuga natsionalist, kes tahab kasutada sõnu, millest ta aru saab, või tegelikult, mida ta tähenduslikuks peab. 

Ma hiljuti võtsin endale kaks komplimenti. Ei, kolm komplimenti. Üks oli K poolt, kes rääkis mu segamini kodust, aga hästi positiivses võtmes.
Ma noogutasin kaasa. Jaa, p*tsi IKEA kodud. Need suvalised asjad, mida me kodus suvalistesse kohtadesse asetanud oleme, näitavad autentset Maarjat ja Shod. (Ja autentset JYSKi. Meil on liiga palju JYSKi asju.)

Teine kompliment… mis see oligi. Aa, vaatasin sarja “Horace and Pete“, ma pole näinud sarja, mis niiviisi mõjuks. Sarjad panevad heal juhul kaasa elama, aga see paneb mõtlema. Louis CK on oma elus ja kunstis korduvalt feilinud, aga nüüd on ta kuningas.

Soovitasin palavalt M’ile, kes vaatas ja ütles, tsiteerin: “kuidagi nii sinulik – siuke hullult aus, naljakas ja valus.”
Ma kümblesin selles komplimendis omajagu aega. Jaa, ma tahan olla aus, naljakas ja valus.
Elu on aus, naljakas ja valus, ma tahan olla nagu elu.

Nali, mis ei torka, ei eruta. Tähendab, nalja eesmärk ei tohi olla haiget teha, aga ta peab olema valus.

Andestage, aga mulle meeldivad peamiselt sõnumid, mis on ropud. Like, rap music.
Siis meeldivad mulle veel ülevad, taevalikud sõnumid. Mulle meeldib, kui muusika räägib jumalast või jumalaga. Mulle meeldib see mõõde muusikas.

Kuulasn ühe ämerika bestseller-audioraamatu algust. Autori sissejuhatuses oli üks sõnum, raamatu sissejuhatuses oli see sama sõnum ja öeldi, et see ongi raamatu sõnum. Esimestes peatükkides oli ka see üks sõnum, nii et lõpetasin selle nalja ja hakkasin lugema raamatut, milles on üle ühe sõnumi.

Aga sõnum oli hea – üks väike asi iga päev kumuleerub lõpuks hiiglaslikuks asjaks. Näiteks 10 lehekülge raamatut päevas on käkitegu, samas aastas tuleb see 3650 lehekülge uusi tarkusi või vähemalt mõtteid. Üks tehtud trenn ei tee head vormi, üks tegemata trenn ei tee nõrgaks, aga kui teed, oled aasta pärast uus inimene ja kui ei tee, on aasta pärast päris kehv seis.

Võtsin raamatu-näidet üks-ühele ja lubasin 10 lehekülje kaupa lugema hakata, aga võtsin endale parema raamatu ette.

“Thinking, Fast and Slow”, räägib, et esitad endale keerulise küsimuse, aga aju mõtleb, et küsimus on keeruline ja esitab asemele hoopis lihtsa küsimuse ja vastab sellele. Aga see toimub alateadlikult ja  sa ise arvad, et vastad keerulisele küsimusele.

Kas peaksin investeerima ettevõttesse Apple Inc? Küsimusele vastamiseks on miljon asja, mida kaaluda, uurida. Keeruline.

Aju lahendab probleemi hoopis nii, et küsib lihtsa asendusküsimuse: kas mulle meeldivad iTooted? Vastab: jaa, muidugi!
Ise arvad, et “jaa, muidugi” on vastus sellele esimesele, keerulisele küsimusele, aga sa ei teagi, et aju vahepeal su jaoks väikese asendusküsimuse tekitas. Siis investeeridki.

Ja siis oli raamatus selge põhjendusjada, miks spontaansed inimesed on positiivsed, õnnelikud, loomingulised ja neil sujub elus palju paremini, samas kui need inimesed, kes palju analüüsivad, väldivad küll kõiki opakaid loogikavigu ja what not, aga nad on õnnetud ja neil asjad ei õnnestu.

Kolmas kompliment on see, et detsembris sai sai K lapse, tahtis tütrele nimeks panna Maarja, tuli poeg ja pani mu venna nime. Ja teine K sai jaanuaris ka lapse ja pani tütre teiseks nimeks Maaria. Mis on sama. Sama.
Hakkasin oma nime (ja nati isegi ennast) uues valguses vaatama.

Ah see enese kiitmine on libe tee. Nagu selfie

dimensioonid

Mul on tunne, et ootan oma blogi kirjutamise evolutsiooni järgmist etappi. Juba ammu on peas sellised mõtted ja teemad ja tähendused, mida ei oska veel mõistlikult kirja panna, aga mis on mu jaoks väga tähtsad ja tähtsaid asju ma tahan sõnastada. Sõnastamine vajab aga täpsust ja vot seda oskust mul veel pole. 
Viimase aasta uus teadmine on mu jaoks selline: jää täpselt selleks, kes sa oled või siis tee põhjalikult tööd, et muutuda. Muutus nõuab tööd. 
See on nüüd rangelt sõnum mulle endale, mitte kellelegi teisele. 
Mu viimase aja lemmiklaul on IRAH “Into Dimensions“. Tohutult ilus. K FB lehel jagas. Ta tutvustas mulle ka fantastilist bändi nagu Port St. Willow, mis me hiljutisel väljasõidul põhiliseks soundtrack’iks sai.  Soft Light Rush, pöörane! Ütlesin praegu K’le, et olen sellest sõltuvuses, tänu talle, ja ta vastas: minu mõnu.  
Minu mõnu võiks olla 2017. aasta märksõna. Täna tundsin ära 2016. aasta oma, mis on freedumb
Lugesin sellist sõna ja mõtlesin: 2016, jep, täpselt seda sõna otsisingi. 
S saatis selliseid illustratsioone: 
2016 tappis poeedid ja printsessid. Räägitakse, et tõe tappis ka. 
Maailma mastaabis kohutav aasta, samas mu enda elus kaugeltki mitte kõige kohutavam. Kuigi juhtus paar õudust ka. Õudustel me ei peatu. 

Möödunud aasta peamine enne-pärast efekt on lapsepõlvekodu Nõmmel versus katusekorter kesklinnas. Sho puhul tudeng vs tööinimene. 
Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. 
Loen eelmise aasta unelmate stsenaariumi postitust
Edasiminekutest. Ma olen majanduslikult jätkusuutlik, jess! Ja katsetan leiva lauale tooja positsiooni. Kuigi Shol on ka sissetulek, aga uhkem on, kui me nüüd vahelduseks minu raha kulutame.
Sellel aastal tunnetasin esimest korda, et raha ei vaena mind. 
Laste teemal ma ei peatuks. Sain juba tükk aega tagasi aru, et see teema võib teistele tekitada rohkem ebamugavust kui mulle endale, nii ma enam ei ütle asju.  
Jaapani ja Eesti teemad. Käisin möödunud aastal kahel korral töö asjus Jaapanis. Päris tore. Liigun heas suunas. Samas on mul ikka veel kõik rauad tules, sest pole kindel, mis kuhu viib. Aga asi praegu ja sellisel kujul enam-vähem toimib. 
2017. aasta kohta. 
Huvitaval kombel suutis internetis surfamine end mu jaoks täielikult ammendada. Nüüd pean tekitama uusi harjumusi, sest teoreetiliselt peaks ikka tõsine jupp aega igas päevas üle jääma. 
Ma tahan korralikku passiivset sissetulekut, sest teate, ma tahan töötada ainult siis, kui tahan töötada. 
Tahan soetada kauni korteri kesklinnas. 
Aga peamine, ma tahan teha kõva tööd, et olla järjest rohkem selline, nagu tahan ja veeta oma päevi teadvusel olles ja nii, et enne magama jäämist mõtlen: küll täna oli jälle hea päev. 
Kui vaatan oma eelmise kahe aasta unelmate stsenaariumit, siis näen, et muutun aasta-aastalt järjest nõudlikumaks. Selle üle on hea meel.