kõik, millest olen tahtnud viimase kuu jooksul kirjutada

Ei ole sugugi nii, et mul pole, millest kirjutada. Vastupidi, kuu ja rohkema jooksul koguaeg kirjutan peas midagi.

Algul analüüsisin oma suhet Shoga ja leidsin, et meie elu pole nii harmooniline kui Patersoni filmis, sest ma olen isekas. Filmis nad polnud isekad. Aga moment läks mööda, jäi kirjutamata.

Siis tahtsin kirjutada, et mul läheb hästi ja miski minus avanes uueks. Kolm korda nädalas varahommikused joogad on imelised. Enne magama minemist koristan alati köögi ära, hunnitu revolutsioon mu peas. Viis korda päevas annab telefon alarmiga märku, et pean klaasi vett jooma – võrratu uus tunne kõhus.

Päris haige, et ma arvasin, et see uus elu on kestnud juba igavesti ja et see kestab edasi igavesti. Aga tegelikult oli seda elu, kus tundsin, et kõik on igavesti tasakaalus, heal juhul kaks nädalat.

Siis edasi tahtsin kirjuada sellest, kuidas see sama uute harjumuste mõttekäik mu täiesti tasakaalust välja viis.
Ma mõtlesin – ei taha ekraaniaega. Mul pole netis midagi teha, aga harjumusest istun seal. Näiliselt lihtne loobumine.
Edasi läks kõik nässu, umbes-täpselt nii: aga mida endale võidetud vaba ajaga ette võtta? Sest, kui eksraanist loobuda, on vaba aega palju.

Mõtlesin: loen raamatut. Vähemalt 10 lk päevas ja see on harjumus ja see on hea (hunnitu ja võrratu).
Mõtlesin: sportimine on hea, jalutamine – hea.

Aga mida ma siis teen, kui ma ei loe ega jaluta? Mida teha siseruumides, aga nii, et ei ole siruli diivanil.
Vastuseks sain: koristamine.

See vastus ja üldse, et ma neid mõtteid mõtlen, viis mu endast välja ja edasi veeresin mitu nädalat mööda allakäigutreppi.

“Korras tuba on märk elamata elust” – teadsin seda alati, ja nüüd olen omadega sealmaal, et pean koristamise kui “proaktiivse” ajaveetmisviisi omale päevakavva kirjutama. Sest mul pole oma eluga midagi paremat teha.
Sest ma ei jõua oma asjadega kunagi kusagile.
Sest ma olen võib-olla et igavesti lastetu.
Sest ma ei viitsi tööd teha.
Sest mul pole ühtegi eduelamust.

Siis tahtsin blogisse sellest mustast maendusest kirjutada, aga sellises vaimuseisus mul kirjutamine ei õnnestu. 

Edasi tekkis gängstaräpi periood. Tegelt suht igasuguse räpi periood. Sest räpp on poeesia.

so I tried to show her about the world
and about just who we really are
and where we’ve come
and how we still have to go really far
like “baby look at how we live broke on the boulevard”
but all she ever want me to do is unhook her bra
then all i really want is for her to go down low

Tundsin end neis ridades ära: olen nii see kutt kui see tsikk ja see, mida ta kirjeldab, on mu aju argipäev.

Pean ütlema, et kuulasin seda lugu suure murega, et äkki sel pole mingit metatasandit ja J. Cole lihtsalt ütleb, et ta on geenius, aga ta tüdruk on “ohmu nagu lita” ja siis mind küll kriipsutatakse feministide ridadest maha.

Igatahes kõndisin mööda rõvedaid veebruaritänavaid ja kuulasin igasugu vihast räppmuusikat.

Mõtlesin sellest blogisse ka kirjutada. Umbes, et panen pealkirjaks “autoportree” ja siis kirjeldan end kui 31-aastast gängstapäkapikust ärihaid, kes näeb välja nagu 13 ja kannab liiga suuri kassi-käpikuid. Kinnaste all hoolitsemata küüned ja sõrmes Tiffany teemant, ise mõmiseb “i never sleep cause sleep is the cousin of death” või “she grab my dick like a mic”.  (Mmm… nii visuaalne. Hindan kõrgelt.)

Autoportree-postituse idee oli tegelikult lollakas ja enesekeskne.

Vahepeal selgus, et kass on meil kaitsejõud.
Sõbrapäeval kirjutasin sõpradele just kirja, kui esimene kevadine kärbes toas porisema hakkas. Aga ma ei jõudnud kirja romantilise kevadkärbse lauset lõpunigi kirjutada, kui tuli kass ja sõi kärbse ära. Kirja lõpetasin: unustage kärbes, ta on surnud.

Siis ükspäev tõi Sho töölt väikese drooni kaasa ja lennutas seda kodus. Kass käsitles drooni suure kärbsena, käis sellel järel, pidevalt käpp püsti, valmis äsamiseks. Ööseks pani Sho drooni köögikapile laadima. Hommikul vaatas, et droon hoopis koridoris.

Kui selle tagasi tööle viis, oli droon katki. Siis keegi uuris drooni sisemust ja ütles, et seest roostetab. Kas ta puutus veega kokku?

Nüüd, Miki on beebikassist peale harjunud vett jooma me armsa hundikoera Lonniga samast suurest kausist. Lonnit enam pole, aga veekauss on ikka sama. Lisaks sealt joomisele käib Miki vahel oma mänguhiiri vette uputamas.

Kõik märgid näitavad, et Miki ärkas öösel, võttis drooni köögikapilt hambusse ja uputas vaenlase oma veekaussi.

Mis periood edasi tuligi.
Tulid kaks asja, nii-öelda kaks “uudist” on.
Esiteks tegin endale Instagrami konto. Täitsa naljakas, ma varem ei tundnud mitte mingit vajadust end insta-teemasse segada, aga järsku tundsin. Mind leiab sealt nime järgi lihtsasti.

Teiseks hakkasime ostmiseks korterit otsima ja see on olnud tüütu. Rohkem polegi selle kohta öelda.

Hiljuti käisin spordimassaažis, mis osutus ootamatult intiimseks kogemuseks ja olin järgneva õhtu ja ka hommikupooliku suures segaduses. Siis tuli Sho ja lahendas segaduse, hehe.

Ülejäänud juttudega annab veel kannatada.  Nüüd peab tööd ka tegema.

Aaa ma olen rõve ja aaa blogimine on nii hea. See on elu seedimine. Kui ei kirjuta, siis lihtsalt ei seedi ära.
Kohe parem hakkas.

16 thoughts on “kõik, millest olen tahtnud viimase kuu jooksul kirjutada

  1. Tead, su blogi on nii mõnus lugeda – nagu klaas hääd (hipsteri)limonaadi vmt. See ongi selline, nagu elu on. Vähemalt minu elu küll. Ja see pole üldse mitte halb elu, aga samas mitte ka liiga lääge ja juustune. Ja ilmselt me pole ka veel ainsad sellised. Patersonis vist on midagi, et sa seda veel kuu aega hiljem mainid. Läheb “tarvis vaadata” nimekirja.

    Like

  2. Jah, mina pean ka nõustuma, et seda blogi siin on lihtsalt NII hea lugeda. Palju on neid “ahhaa, keegi on veel selline nagu mina” – momente, mis teevad elu kuidagi elamisväärsemaks (sest karjaloomal on ikka hea meel teist omasugust näha ju…). “Paterson” läks hinge jah. Kuigi, tegelikult, “Only Lovers Left Alive”-i ei löö mu jaoks vist miski üle:) Ootan pikisilmi järgmist postitust ja viskan gängstale salaja laua all näppu kaasa.

    Like

  3. Oh ma lootsingi, et pigem tekitab jutt mõtet “keegi veel on selline” kui “appi, ma küll selline pole”. Samas, tegelikult on vist see ka hea, kui keegi saab rõõmustada, et ta selline pole. Only Lovers Left Alive on lege jah. Mingis mõttes nagu Paterson, aga igavikuline. Kahest meeldib mulle ka Only Lovers rohkem, aga Paterson on hiljutisem elamus.

    Like

  4. oo, Only Lovers Left Alive on nii ilus! Ma siiamaani vahel mõtlen sellele. Nüüd siis võtan Patersoni ette ikka, tahan ka teada, kuidas nad seal isekad ei ole. Ja vaba aega annab ju kirjutamisega ka sisustada. Näiteks. Sest parem hakkab ja nii. Mitte ainult sinul, meil kõigil 🙂

    Like

  5. Ma käin massaažikursustel, sa ei kujuta ette, kui segadusseajav see veel on :)!See on hea ütlemine, et blogimine on elu seedimine. Ja väga õige kah!

    Like

  6. Oioi, kas massöörid satuvad ka segadusse? Ainult algajad ehk? Rahu annaks teadmine, et ma üksinda segaduses, mitte koos massööriga 😀

    Like

  7. Kas te seda tänavakass Bobi filmi olete vaadanud Shoga? See on kassisõpradele hästi südamlik vaatamine muidu… kui endale mingit ekraaniaega lubad muidugi

    Like

  8. kuna sa mainisid, et oled enda jaoks räpi avastanud, siis lihtsalt pean kõvasti välja karjuma: kuula midagi sisukamat, kui usa pseudo-underground-käkid mille ainuke sõnumi-laadne-toode on “I want her to suck my d***”, palun :)https://www.youtube.com/watch?v=G4jCp6dtrM8

    Like

  9. mul on mingi kiiks, et saksakeelset muusikat ei suuda kuulata, asi pole tähenduses, vaid keele kõlas. rääkides on ok, aga laulud – ei.

    Like

  10. Vast jah profid massöörid ei satu segadusse, lihtsalt minul algajana oli küll keeruline barjääre endas ületada ja võõrastele kehadele käed külge panna. A ma siiski ei kujuta ette, kuidas nt piltilusat vastassoo esindajat täiesti ükskõikseks jäädes mudida 😊

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s