Suure osa ajast istun ja vaatan, kuidas väikese A ripsmed kasvavad. 

K rääkis, et tema beebiemmede sõpruskonnas, kus lapsed nüüd aastaseks saavad, mingi pooled käivad paariteraapias. 

Kusjuures oma kolm pluss nädalat beebikogemust ja ma ütlen teile, et ei imesta. Juba külvame vilja, mida teraapias lõigata. 

Kõik algab sellest, et röövitakse uni. Ma olen täiesti teine inimene, kui magada ei saa.

Järgmisena vajub unustusse füüsiline lähedus. Pean silmas igasugust füüsilist kontakti.
Koos oldud kümne aasta jooksul pole me kunagi nii vähe üksteist puudutanud kui viimasel kolmel nädalal. 

Ja siis antakse üks väike habras, aga nõudlik olevus elus hoidmiseks.
Fast-forward detsembrisse 2018 – teraapiamaterjali küll ja veel.

Aga me siin Shoga omavahel rääkisime, et kümme aastat on niisama tšillitud, nii et ongi viimane aeg tööle hakata.

Alustuseks peaks võimalikult palju magama ja mingi kallistamisgraafiku tekitama. 

Üks öö poole nelja ajal võttis S FBs ühendust, et miks ma active olen. Mul oli muidugi beebi A, aga mis tema teeb, küsisin. Ta ütles, et koristab ja kuulab psühholoogia-alast loengut.

Ma ütlesin, et ma kuulan ka viimasel ajal öösiti psühh-loenguid. Mida tema kuulab?
Ta nimetas sama mehe, keda mina kuulan. Vaat kus kokkusattumus. Või siis lihtsalt väga paljud inimesed kuulavadki öösiti Jordan B. Petersoni, ei tea. 

Igatahes K soovitas mulle kursust Maps of Meaning. Väga huvitav. Raske aru saada, kuhu lõpuks välja jõutakse ja kõik paistab olevat kõigega seotud, aga seepärast ongi huvitav kuulata.
Vahepeal Peterson nii muuseas räägib, millistel viisidel on võimalik vanemana oma väikelapse elu ära rikkuda. 

Selles mõttes ideaalne kuulamine algajale emale kõige haavatavamal tunnil.

Peterson ei väsi kordamast, et iga inimene on võimeline kohutavateks tegudeks. Ma ütlen, just hommikul kell neli vägisi ärgates olen ma hoopis teine inimene. Hirmuäratavalt teine.

Õnneks kõik, mida beebi A teeb, on niivõrd armas, et ma talle kallale ei lähe.
Kui ta hädisel häälel kaebleb, siis see on ka nii armas.

Aga vahel on mul süles väike vihane beebi. Meil see imetamisvärk läheb üle kivide ja kändude. Mõlemad ikka püüame, aga vahel viskab A’l nii üle, et ta möriseb vihaselt. See on nii naljakas! Ise napilt 3-kilone, aga juba vihane, mõtlesin, ja just siis kuulasin Petersoni loengust, kuidas katsed näitavad, et beebid vahel ongi vihased.
Viha on ka oluline tööriist elus hakkama saamiseks.

Tulnukalik on tema liikumine. Käed, jalad, kõik näolihased korraga töös. Loetud sekundite jooksul joonistuvad näos kõik ilmed: hakkab ta nüüd nutma? Või  aevastama? Ikka vist haigutama? Naeratama? Ikka nutma? 

Üldiselt väike A peamiselt magab, sööb või nutab.
Aga siis on selline müstiline aeg, kus ta ei söö, ei nuta, ei maga – ta lihtsalt on.
See tekitab kõige suuremat segadust.
Sest nii väike beebi veel ei lalise, ei naerata… Mis toimub? Mis ta mõtleb? Kas kõik on hästi? On ta lihtsalt loobunud meid koolitamast?

Viimase nädala ta küll suure osa ajast vaatab ringi. See on ka uus asi – vaatamine. Siis lähevad silmad vahepeal suurest vaatamisest ümmarguseks. See on nii armas. Oi, kõik on nii armas, ma ütlen.