teraapiamaterjal

Suure osa ajast istun ja vaatan, kuidas väikese A ripsmed kasvavad. 

K rääkis, et tema beebiemmede sõpruskonnas, kus lapsed nüüd aastaseks saavad, mingi pooled käivad paariteraapias. 
Kusjuures oma kolm pluss nädalat beebikogemust ja ma ütlen teile, et ei imesta. Juba külvame vilja, mida teraapias lõigata. 
Kõik algab sellest, et röövitakse uni. Ma olen täiesti teine inimene, kui magada ei saa.

Järgmisena vajub unustusse füüsiline lähedus. Pean silmas igasugust füüsilist kontakti.
Koos oldud kümne aasta jooksul pole me kunagi nii vähe üksteist puudutanud kui viimasel kolmel nädalal. 

Ja siis antakse üks väike habras, aga nõudlik olevus elus hoidmiseks.
Fast-forward detsembrisse 2018 – teraapiamaterjali küll ja veel.

Aga me siin Shoga omavahel rääkisime, et kümme aastat on niisama tšillitud, nii et ongi viimane aeg tööle hakata.

Alustuseks peaks võimalikult palju magama ja mingi kallistamisgraafiku tekitama. 

Üks öö poole nelja ajal võttis S FBs ühendust, et miks ma active olen. Mul oli muidugi beebi A, aga mis tema teeb, küsisin. Ta ütles, et koristab ja kuulab psühholoogia-alast loengut.

Ma ütlesin, et ma kuulan ka viimasel ajal öösiti psühh-loenguid. Mida tema kuulab?
Ta nimetas sama mehe, keda mina kuulan. Vaat kus kokkusattumus. Või siis lihtsalt väga paljud inimesed kuulavadki öösiti Jordan B. Petersoni, ei tea. 

Igatahes K soovitas mulle kursust Maps of Meaning. Väga huvitav. Raske aru saada, kuhu lõpuks välja jõutakse ja kõik paistab olevat kõigega seotud, aga seepärast ongi huvitav kuulata.
Vahepeal Peterson nii muuseas räägib, millistel viisidel on võimalik vanemana oma väikelapse elu ära rikkuda. 
Selles mõttes ideaalne kuulamine algajale emale kõige haavatavamal tunnil.

Peterson ei väsi kordamast, et iga inimene on võimeline kohutavateks tegudeks. Ma ütlen, just hommikul kell neli vägisi ärgates olen ma hoopis teine inimene. Hirmuäratavalt teine.

Õnneks kõik, mida beebi A teeb, on niivõrd armas, et ma talle kallale ei lähe.
Kui ta hädisel häälel kaebleb, siis see on ka nii armas.

Aga vahel on mul süles väike vihane beebi. Meil see imetamisvärk läheb üle kivide ja kändude. Mõlemad ikka püüame, aga vahel viskab A’l nii üle, et ta möriseb vihaselt. See on nii naljakas! Ise napilt 3-kilone, aga juba vihane, mõtlesin, ja just siis kuulasin Petersoni loengust, kuidas katsed näitavad, et beebid vahel ongi vihased.
Viha on ka oluline tööriist elus hakkama saamiseks.

Tulnukalik on tema liikumine. Käed, jalad, kõik näolihased korraga töös. Loetud sekundite jooksul joonistuvad näos kõik ilmed: hakkab ta nüüd nutma? Või  aevastama? Ikka vist haigutama? Naeratama? Ikka nutma? 

Üldiselt väike A peamiselt magab, sööb või nutab.
Aga siis on selline müstiline aeg, kus ta ei söö, ei nuta, ei maga – ta lihtsalt on.
See tekitab kõige suuremat segadust.
Sest nii väike beebi veel ei lalise, ei naerata… Mis toimub? Mis ta mõtleb? Kas kõik on hästi? On ta lihtsalt loobunud meid koolitamast?

Viimase nädala ta küll suure osa ajast vaatab ringi. See on ka uus asi – vaatamine. Siis lähevad silmad vahepeal suurest vaatamisest ümmarguseks. See on nii armas. Oi, kõik on nii armas, ma ütlen.

imetaja

Appi-appi meil on beebi.
S küsis, kas tunnen end hormonaalselt või bioloogiliselt teisiti kui varem. Tõepoolest, bioloogiliselt… nüüd olen imetaja.

Esimene nädal oli päris keeruline. Esimest korda elus tekkis tunne, et mul on tööandja ja kui ma väga kitsas ajaraamis ülesannetega ühele poole ei saa, järgnevad konkreetsed tagajärjed.

Lapse rinnale saamisega oli raskusi, mis tähendas, et teda tuli suure osa ajast topsist toita.
Kes ei tea, siis lutipudel on halb, sest võõrutab rinnast, süstal on jäänuk ajast, kui inimesi püüti lutipudeli ideest võõrutada. Viimaste teooriate järgi on kõige parem beebisid tassist toita, sest tass on tass ega meenuta midagi muud.

Siis oligi umbes selline elu: lüpsin rinnapiima välja, panin topsi, Shoga kahekesi jootsime beebit, panime kirja, mis kell ja mitu ml sõi. Kuna suur osa läks kraevahele, tuli vahetada riided, vahetada mähkmed, panna beebi magama – või kui ta nüüd tahtis veel süüa, siis anda veel süüa, riskides, et riided jälle märjaks saavad. Ja märkida jälle üles, mitu ml oli. Siis tuli mul hakata uuesti, nagu tubli lehmake, end järgmiseks korraks lüpsma. Tsükli maksimumpikkus oli kolm tundi, sest muidu jääb laps nälga. Vahepeal sain teha muid vajalikke tegevusi. Pidin vähemalt korra ka lõunauinaku tegema, sest magamatusel oleks ka tagajärjed olnud.

Nädal sai niiviisi täis, et me Shoga muudkui sebisime.  Aga ühel hetkel otsustas beebi, et ta nüüd on valmis rinnast sööma. Pärast seda on elu hoopis lihtsam. Suurema osa päevast veedan diivanil.

Paar korda on meeleheitepisaraid olnud, paar korda meeleliigutuspisaraid, nii et tasakaalus.
Meeleheide on toimunud hommikul kella nelja paiku. Just seletasin K’le, kes mind külastas, et mu nutul on hästi konkreetselt sõnastatud põhjus: tahan õudselt magada, aga kuidagi ei saa.
Ei lase asjal eskaleeruda mingiks “kõik-on-võimatu-ma-olen-halb-ema-ja-suren-kohe-ära” paanikaks.

Meeleliigutusega on juba segasem lugu, ei oska konkreetset põhjust tuua. Selgelt emotsionaalne värk, mitte ratsionaalne. Hmm, ratsionaalne meeleliigutus, kuidas see võiks olla.

Aga üleüldiselt olen alati mõelnud, et see on üks naljakas asi, et on kaks inimest, kes otsustavad koos olla ja siis üks hetk mõtlevad: kahekesi on tore küll, aga tahaks kedagi veel. Ja siis nad lihtsalt teevad ühe inimese juurde. See on üle mu mõistuse.
Valmistavad inimese, kes koosneb 50% ühest ja 50% teisest.

Muidugi on päriselu keerulisem ja nüansirikkam. Tean seda omast käest. Aga skeemina – kaks inimest valmistavad kolmanda -, on ikkagi sürr.

Eelmine kord kirjutades unustasin tite nime öelda.
Kuigi nimi on meil juba ammust aega paigas.

Nii tohutult keeruline on Eesti-Jaapani poisslapsele sobivat nime leida. Tüdruku puhul oleks valik lai. Alates sellest, et Mari ja Mai on tavalised nimed Jaapanis. Aga valikut oleks veel.
Poiste puhul – no mitte üht ühist head ei leidnud.
Lisaks tuli välistada valdava osa kaashäälikuühendeid ja l-tähe, sest Jaapanis lihtsalt ei hääldata neid välja.

Sho tegi isegi programmi, mis automaatselt otsib kahest keelest samu või sarnaseid nimesid, aga asjata. Muide, programmi nimetas ta Samename, mis jaapani keeles tähendab hai limpsatust.

Aga siis otsustasime lapsele nimeks panna Akira.
Tema nime kirjutame märgiga 明, mis tähendab valgus. Kusjuures märgi vasak pool 日 tähendab päikest või päeva ja parem pool 月 on kuu.

Nime võiks ka kirjutada muude märkidega, näiteks 晃, kus märgi alumine pool tähendaks sära, sädelemist.
Aga mulle tundub, et inimeses võiks natuke kuu kuma ka olla. Meie Akiras küll on.
Teate, ta vahel on nii melanhoolse näoga. Melanhoolse haldja.

Siis läks mõni aeg mööda. Ükspäev käisin külas K’l, kes näitas mulle pilti, mis üks tüdruk talle kinkinud oli. Tüdrukul oli eksootiline nimi, ma küsisin, mis maalane ta on. K ütles, et eestlane, aga ta isa on välismaalane ja nii ees- kui perenimi on selle maa oma.

Siis ma läksin koju ja mõtlesin, et nime järgi ei saa keegi aru, et Akiral Eestiga pistmist. Kui veel näojooned ka eksootilised, siis kes teab, äkki ei kõnetatagi eesti keeles.

Järgmisel hommikul ütlesin Shole, et teist nime on ikka ka vaja. Sho võttis kohe postimees.ee lahti ja hakkas pealkirju kammima: Edgar? Tõnis? Jaan?
Aga siis võttis mingi nime-nimekirja ja hakkas lugema.
Seal oli nimi Koit.

Ütlen kohe, me ei pannud lapsele teiseks nimeks Koit. Aga ma lihtsalt mõtlesin, et koiduvalgus on ka valgus. Küll oleks ilus, kui mõlemad nimed oleks kuidagi valgusega seotud.

Siis aga ütles Sho: Luukas.
Mulle see nimi väga meeldib.
Varem olime välistanud kõik l-tänega nimed, sest jaapani keeles ei ole l-tähte. Aga nüüd, kus Akira oli paigas, tundus, et teine nimi võib olla vabalt ilus Luukas.
Uurisin nime tähendust ja tausta ja vaat mis välja tuli –  Luukas on ka valgusega seotud nimi.

Niisiis on plaan selline: kui ta tahab Jaapanis rohkem jaapanlane olla, võib ta end nimetada Akiraks ja kui Eestis rohkem eestlane, siis Luukaseks. Tahab olla eksootiline poiss, laseb end Jaapanis Ruukasuks kutsuda ja Eestis Akiiiraks.
(Akira hääldatakse tegelikult täiesti eesti keele päraselt, rõhuga esimesel silbil.)

Nii et beebi sai nimeks Akira Luukas. Tuli siia pimedal ajal valgust tooma. Ega meil vanematena tema suhtes üleliia suuri ootusi ei ole, aga uus messias võiks temast küll saada.

force majeur

Aga meil on nüüd beebi, maailma kõige armsam. Tal on ebaloomulikult pikad sõrmed ja varbad, nagu Shol. Homme saab ta nädalaseks. 
Sünnitus oli kohutav. Suht varakult hakkas mulle tunduma, et siit head ei tule, sest pidin algusest peale ohjad käest andma ja laskma ämmaemandatel end ühendada üha uute ja uute juhtmete ja torude külge. 
See oli seepärast, et veed olid läinud, aga mõistliku aja jooksul ei alanud aktiivne sünnitus ja siis hakati seda kiirendama. Nad timmisid mulle kokteile veeni, manipuleeerisid seda- ja teistpidi, juhtmeid ja torusid aina lisandus ja siis läks kõik väga kähku ülemõistuse valusaks, aga pärast pikka piina polnud miskit ikka avanenud. 
Minuga tegeles suure osa ajast praktikant, kes polnud veel ämmaemanda-vestluskunsti selgeks saanud ja kasutas vabalt fraase, mida sünnitaja kindlasti kuulda ei taha. 
Nagu näiteks küsimusele, mida nüüd teha, vastuseks “kui ma vaid teaksin”.
Ja üks hetk ütles ta: “Nüüd ma küll ehmusin!” 
See oli vist, kui ta kanüülist midagi lahti ühendas ja verd igale poole purskus. 
Sina ehmusid? MINA olen see, kes täna siin avalikult ehmuda võib…  oleks öelnud mõni vähem tsill sünnitaja. Aga ma olin siis veel tsill. 
Muidu ta oli tore, lihtsalt peaks veel sõnakunsti harjutama. 
Aga kokkuvõttes läks asi järjest kohutavamaks, nii et minu lemmik osa sünnitusest oli epiduraal ja kõige lemmikum, kui nad tulid soovitama mulle keisrilõiget, mida mina neile juba poole sünnituse pealt soovitanud olin.  
Arst tuli ja ütles rangelt, et keiser tuleb beebi heaolu huvides, mitte minu elu lihtsaks tegemiseks. Tundsin end solvatuna, sest ma pole eal plaaninud sünnitusest enda jaoks mingit mõnusat häppeningi teha. Oli ainult üks konkreetne “ambitsioon”: elus ja terve laps.
Beebi sünd ongi mu peas kuidagi lahti ühendatud kõigest eelnevast. Ma lihtsalt ühel hetkel ärkasin üles ja mu kõrval oli imeline tulnukas. Tulnukad ju nii saabuvadki – ilmudes.

Meil käis kurg akna taga.

Sho tellis Oomipoest muude vidinate seas ka väga agressiivse loomuga jõulutuled – sellised, mille valgus vaheldub sama mustriga nagu trance muusika. Pakk jõudis just haiglapäevil, nii et ta ehtis me toa ära. 
Ja siis, vaadake seda mõnitust voodi peatsis… Mhmh, muidugi avane harmooniliselt nagu roosinupp, muidugi. 
Kui koju jõudsime

Beebi esimene vannitamine.
Lõppu videolõik ajast, kui sünnitamine veel tsill oli.