force majeur

Aga meil on nüüd beebi, maailma kõige armsam. Tal on ebaloomulikult pikad sõrmed ja varbad, nagu Shol. Homme saab ta nädalaseks. 
Sünnitus oli kohutav. Suht varakult hakkas mulle tunduma, et siit head ei tule, sest pidin algusest peale ohjad käest andma ja laskma ämmaemandatel end ühendada üha uute ja uute juhtmete ja torude külge. 
See oli seepärast, et veed olid läinud, aga mõistliku aja jooksul ei alanud aktiivne sünnitus ja siis hakati seda kiirendama. Nad timmisid mulle kokteile veeni, manipuleeerisid seda- ja teistpidi, juhtmeid ja torusid aina lisandus ja siis läks kõik väga kähku ülemõistuse valusaks, aga pärast pikka piina polnud miskit ikka avanenud. 
Minuga tegeles suure osa ajast praktikant, kes polnud veel ämmaemanda-vestluskunsti selgeks saanud ja kasutas vabalt fraase, mida sünnitaja kindlasti kuulda ei taha. 
Nagu näiteks küsimusele, mida nüüd teha, vastuseks “kui ma vaid teaksin”.
Ja üks hetk ütles ta: “Nüüd ma küll ehmusin!” 
See oli vist, kui ta kanüülist midagi lahti ühendas ja verd igale poole purskus. 
Sina ehmusid? MINA olen see, kes täna siin avalikult ehmuda võib…  oleks öelnud mõni vähem tsill sünnitaja. Aga ma olin siis veel tsill. 
Muidu ta oli tore, lihtsalt peaks veel sõnakunsti harjutama. 
Aga kokkuvõttes läks asi järjest kohutavamaks, nii et minu lemmik osa sünnitusest oli epiduraal ja kõige lemmikum, kui nad tulid soovitama mulle keisrilõiget, mida mina neile juba poole sünnituse pealt soovitanud olin.  
Arst tuli ja ütles rangelt, et keiser tuleb beebi heaolu huvides, mitte minu elu lihtsaks tegemiseks. Tundsin end solvatuna, sest ma pole eal plaaninud sünnitusest enda jaoks mingit mõnusat häppeningi teha. Oli ainult üks konkreetne “ambitsioon”: elus ja terve laps.
Beebi sünd ongi mu peas kuidagi lahti ühendatud kõigest eelnevast. Ma lihtsalt ühel hetkel ärkasin üles ja mu kõrval oli imeline tulnukas. Tulnukad ju nii saabuvadki – ilmudes.

Meil käis kurg akna taga.

Sho tellis Oomipoest muude vidinate seas ka väga agressiivse loomuga jõulutuled – sellised, mille valgus vaheldub sama mustriga nagu trance muusika. Pakk jõudis just haiglapäevil, nii et ta ehtis me toa ära. 
Ja siis, vaadake seda mõnitust voodi peatsis… Mhmh, muidugi avane harmooniliselt nagu roosinupp, muidugi. 
Kui koju jõudsime

Beebi esimene vannitamine.
Lõppu videolõik ajast, kui sünnitamine veel tsill oli. 

25 thoughts on “force majeur

  1. Palju õnne! Beebi on väga beebilikult armas. Sünnitamisplaani kohta ültes üks mitu last sünnitanud ema kunagi, et selle peamine punkt olevat, et kõik asjaosalised peavad sellest eluga välja tulema, siis on sünnitus edukas. Kaunist kooskasvamist!

    Like

  2. Suurepärane värske inimene! Palju-palju õnne asjaosalistele. Ja on tõesti Maarja nägu, kuigi ma ei teagi sind päriselus…Ma panin talle mõttes nimeks Sam, sest see oleks äge, kui kõik arvavad alati, et Sam on lühend nimest Samuel, aga tema ise teaks, et tegelikult on see lühend samuraist 🙂

    Like

  3. Õnne ikka veel ja veel. Ja tahaks märkida, et video on väga sürrealistlikult stiilne:) Vann on teil ka päris äge. Kõige rohkem meeldib see, kuidas Miki vee temperatuuri kontrollib. Mis nii viga beebit pidada, eks! Ja kuidas uus poiss vanematega muidu harjunud on?

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s