Suure osa ajast istun ja vaatan, kuidas väikese A ripsmed kasvavad.
Järgmisena vajub unustusse füüsiline lähedus. Pean silmas igasugust füüsilist kontakti.
Koos oldud kümne aasta jooksul pole me kunagi nii vähe üksteist puudutanud kui viimasel kolmel nädalal.
Ja siis antakse üks väike habras, aga nõudlik olevus elus hoidmiseks.
Fast-forward detsembrisse 2018 – teraapiamaterjali küll ja veel.
Aga me siin Shoga omavahel rääkisime, et kümme aastat on niisama tšillitud, nii et ongi viimane aeg tööle hakata.
Alustuseks peaks võimalikult palju magama ja mingi kallistamisgraafiku tekitama.
Ma ütlesin, et ma kuulan ka viimasel ajal öösiti psühh-loenguid. Mida tema kuulab?
Ta nimetas sama mehe, keda mina kuulan. Vaat kus kokkusattumus. Või siis lihtsalt väga paljud inimesed kuulavadki öösiti Jordan B. Petersoni, ei tea.
Vahepeal Peterson nii muuseas räägib, millistel viisidel on võimalik vanemana oma väikelapse elu ära rikkuda.
Peterson ei väsi kordamast, et iga inimene on võimeline kohutavateks tegudeks. Ma ütlen, just hommikul kell neli vägisi ärgates olen ma hoopis teine inimene. Hirmuäratavalt teine.
Õnneks kõik, mida beebi A teeb, on niivõrd armas, et ma talle kallale ei lähe.
Kui ta hädisel häälel kaebleb, siis see on ka nii armas.
Viha on ka oluline tööriist elus hakkama saamiseks.
Tulnukalik on tema liikumine. Käed, jalad, kõik näolihased korraga töös. Loetud sekundite jooksul joonistuvad näos kõik ilmed: hakkab ta nüüd nutma? Või aevastama? Ikka vist haigutama? Naeratama? Ikka nutma?
Üldiselt väike A peamiselt magab, sööb või nutab.
Aga siis on selline müstiline aeg, kus ta ei söö, ei nuta, ei maga – ta lihtsalt on.
See tekitab kõige suuremat segadust.
Sest nii väike beebi veel ei lalise, ei naerata… Mis toimub? Mis ta mõtleb? Kas kõik on hästi? On ta lihtsalt loobunud meid koolitamast?
Viimase nädala ta küll suure osa ajast vaatab ringi. See on ka uus asi – vaatamine. Siis lähevad silmad vahepeal suurest vaatamisest ümmarguseks. See on nii armas. Oi, kõik on nii armas, ma ütlen.
maarjablogi.com 
Sa oled õigel teel, kallistamisgraafik on hea mõte. Magamine samuti. Ja seda ka, et eks need titad on sellega arvestanud, et vanemad midagi ikka untsu keeravad. Peaasi, et teed nii hästi, kui oskad. Rohkemat ei saagi ju. Võta rahulikult ja naudi neid ägedaid ilmeid, sellise selliga pole telekat vajagi, tuleb 100 nägu minutis ja vaatamist maailm. Varsti hakkab naeratama ka ja üldse läheb kõik aina paremaks:) Ingrid
LikeLike
Kallistamisgraafik jõusse ja kui on vaikne hetk siis lihtalt naudi. Katsuge toimetusi jagada, nt Sho läheb välja kärutama ja sina jääd sel ajal tuppa magama.PS! Kui imetamine keeruline siis kas nibukaitset oled proovinud? Minu titt sai selle jublaka abil piima paremini kätte (ja minul jäid igasugu lõhed ja valud tundmata). silikoonist jubin küll aga kui aitab lapsel emapiima paremini saada siis miks ka mitte…
LikeLike
Aitäh lohutamast 🙂
LikeLike
Kasutangi nibukaitset tegelikult algusest peale. Ilma üldse ei õnnestunud. Nüüd mõtlen, mis trikiga sellest lahti saada. Samas ei kiirusta, sest hea, et asi üldse toimib. Kallistamise ja magamisega me nüüd tegeleme põhjalikult 😀
LikeLike
See vist pole parim nipp aga mina imetasingi kõik 10 kuud nibukaitsmega. Vahel oli veidi tüütu kuna see jubin pidi kodust väljas olles alati kaasas olema aga hetkeseis näitab, et mingit traumat laps sellest ei saanud 🙂 Võib olla seetõttu, et ta oli silikooni lutsima harjunud, tuli ka tutvus lutipudeliga lihtsalt ning poiss sai oma isaga ka minuvaba aega koos veeta…
LikeLike
Peaasi, et toimib, eks. Lisavidin on tüütu, jah. Aga kui sellest lahti ei saa, pole ka hullu.
LikeLike