imetaja

Appi-appi meil on beebi.
S küsis, kas tunnen end hormonaalselt või bioloogiliselt teisiti kui varem. Tõepoolest, bioloogiliselt… nüüd olen imetaja.

Esimene nädal oli päris keeruline. Esimest korda elus tekkis tunne, et mul on tööandja ja kui ma väga kitsas ajaraamis ülesannetega ühele poole ei saa, järgnevad konkreetsed tagajärjed.

Lapse rinnale saamisega oli raskusi, mis tähendas, et teda tuli suure osa ajast topsist toita.
Kes ei tea, siis lutipudel on halb, sest võõrutab rinnast, süstal on jäänuk ajast, kui inimesi püüti lutipudeli ideest võõrutada. Viimaste teooriate järgi on kõige parem beebisid tassist toita, sest tass on tass ega meenuta midagi muud.

Siis oligi umbes selline elu: lüpsin rinnapiima välja, panin topsi, Shoga kahekesi jootsime beebit, panime kirja, mis kell ja mitu ml sõi. Kuna suur osa läks kraevahele, tuli vahetada riided, vahetada mähkmed, panna beebi magama – või kui ta nüüd tahtis veel süüa, siis anda veel süüa, riskides, et riided jälle märjaks saavad. Ja märkida jälle üles, mitu ml oli. Siis tuli mul hakata uuesti, nagu tubli lehmake, end järgmiseks korraks lüpsma. Tsükli maksimumpikkus oli kolm tundi, sest muidu jääb laps nälga. Vahepeal sain teha muid vajalikke tegevusi. Pidin vähemalt korra ka lõunauinaku tegema, sest magamatusel oleks ka tagajärjed olnud.

Nädal sai niiviisi täis, et me Shoga muudkui sebisime.  Aga ühel hetkel otsustas beebi, et ta nüüd on valmis rinnast sööma. Pärast seda on elu hoopis lihtsam. Suurema osa päevast veedan diivanil.

Paar korda on meeleheitepisaraid olnud, paar korda meeleliigutuspisaraid, nii et tasakaalus.
Meeleheide on toimunud hommikul kella nelja paiku. Just seletasin K’le, kes mind külastas, et mu nutul on hästi konkreetselt sõnastatud põhjus: tahan õudselt magada, aga kuidagi ei saa.
Ei lase asjal eskaleeruda mingiks “kõik-on-võimatu-ma-olen-halb-ema-ja-suren-kohe-ära” paanikaks.

Meeleliigutusega on juba segasem lugu, ei oska konkreetset põhjust tuua. Selgelt emotsionaalne värk, mitte ratsionaalne. Hmm, ratsionaalne meeleliigutus, kuidas see võiks olla.

Aga üleüldiselt olen alati mõelnud, et see on üks naljakas asi, et on kaks inimest, kes otsustavad koos olla ja siis üks hetk mõtlevad: kahekesi on tore küll, aga tahaks kedagi veel. Ja siis nad lihtsalt teevad ühe inimese juurde. See on üle mu mõistuse.
Valmistavad inimese, kes koosneb 50% ühest ja 50% teisest.

Muidugi on päriselu keerulisem ja nüansirikkam. Tean seda omast käest. Aga skeemina – kaks inimest valmistavad kolmanda -, on ikkagi sürr.

Eelmine kord kirjutades unustasin tite nime öelda.
Kuigi nimi on meil juba ammust aega paigas.

Nii tohutult keeruline on Eesti-Jaapani poisslapsele sobivat nime leida. Tüdruku puhul oleks valik lai. Alates sellest, et Mari ja Mai on tavalised nimed Jaapanis. Aga valikut oleks veel.
Poiste puhul – no mitte üht ühist head ei leidnud.
Lisaks tuli välistada valdava osa kaashäälikuühendeid ja l-tähe, sest Jaapanis lihtsalt ei hääldata neid välja.

Sho tegi isegi programmi, mis automaatselt otsib kahest keelest samu või sarnaseid nimesid, aga asjata. Muide, programmi nimetas ta Samename, mis jaapani keeles tähendab hai limpsatust.

Aga siis otsustasime lapsele nimeks panna Akira.
Tema nime kirjutame märgiga 明, mis tähendab valgus. Kusjuures märgi vasak pool 日 tähendab päikest või päeva ja parem pool 月 on kuu.

Nime võiks ka kirjutada muude märkidega, näiteks 晃, kus märgi alumine pool tähendaks sära, sädelemist.
Aga mulle tundub, et inimeses võiks natuke kuu kuma ka olla. Meie Akiras küll on.
Teate, ta vahel on nii melanhoolse näoga. Melanhoolse haldja.

Siis läks mõni aeg mööda. Ükspäev käisin külas K’l, kes näitas mulle pilti, mis üks tüdruk talle kinkinud oli. Tüdrukul oli eksootiline nimi, ma küsisin, mis maalane ta on. K ütles, et eestlane, aga ta isa on välismaalane ja nii ees- kui perenimi on selle maa oma.

Siis ma läksin koju ja mõtlesin, et nime järgi ei saa keegi aru, et Akiral Eestiga pistmist. Kui veel näojooned ka eksootilised, siis kes teab, äkki ei kõnetatagi eesti keeles.

Järgmisel hommikul ütlesin Shole, et teist nime on ikka ka vaja. Sho võttis kohe postimees.ee lahti ja hakkas pealkirju kammima: Edgar? Tõnis? Jaan?
Aga siis võttis mingi nime-nimekirja ja hakkas lugema.
Seal oli nimi Koit.

Ütlen kohe, me ei pannud lapsele teiseks nimeks Koit. Aga ma lihtsalt mõtlesin, et koiduvalgus on ka valgus. Küll oleks ilus, kui mõlemad nimed oleks kuidagi valgusega seotud.

Siis aga ütles Sho: Luukas.
Mulle see nimi väga meeldib.
Varem olime välistanud kõik l-tänega nimed, sest jaapani keeles ei ole l-tähte. Aga nüüd, kus Akira oli paigas, tundus, et teine nimi võib olla vabalt ilus Luukas.
Uurisin nime tähendust ja tausta ja vaat mis välja tuli –  Luukas on ka valgusega seotud nimi.

Niisiis on plaan selline: kui ta tahab Jaapanis rohkem jaapanlane olla, võib ta end nimetada Akiraks ja kui Eestis rohkem eestlane, siis Luukaseks. Tahab olla eksootiline poiss, laseb end Jaapanis Ruukasuks kutsuda ja Eestis Akiiiraks.
(Akira hääldatakse tegelikult täiesti eesti keele päraselt, rõhuga esimesel silbil.)

Nii et beebi sai nimeks Akira Luukas. Tuli siia pimedal ajal valgust tooma. Ega meil vanematena tema suhtes üleliia suuri ootusi ei ole, aga uus messias võiks temast küll saada.