lagunemine

Nüüd tuli küll morbiidne pealkiri. Aga ei muuda ka, sest tõepoolest – kõigepealt oli mul silmal odraiva, siis tekkis sõrmeküüne juurde punetus ja mäda. Siis juhtus sama varbaküünega ja siis teise sõrme küünega. Siis läks ige põletikuliseks. Siis hakkasid imetamise sundasendist põlved valutama. Niiviisi valutama, et magada ei lasknud, kujutate ette. Hea idioot ma olen, kirusin end, ei võinud siis jalgu sirgu lükata.

Siis tekkis silma jälle põletik. Ja siis jälle varbasse.

Siis halvenes silmanägemine tunduvalt. Loodan, et see väsimusest ja ajutine. Kondid raksuvad üllatuslikest kohtadest ootamatutel momentidel.

Hakkasin vitamiine sööma.

Ah, ja siis, tuleb välja, mul ongi song.
S ütles, et tema teada on songad ainult kassipoegadel, mina teadsin ainult kubemesonga, aga nüüd selgub, et on olemas midagi nende kahe vahepealset: armisong.

See mingeid vaevusi ei põhjusta, lihtsalt pean mõne kuu pärast teist korda elus narkoosi alla minema.

Ma sain teada, et ta on lahke ja suure südamega inimene. Vähemalt ta kõnetab mind nii hellalt, et ma tahan temaga ka ainult väga hella häälega rääkida.

Ükspäev oli kell nii umbes neli kakskend neli öösel ja ma olin maailma peale vihane, et ma magada ei saa. Kussutasin titte, pilk aknast välja suunatud. Pööran siis pilgu korraks tagasi titele ja vaatan, et ta naeratab mulle oma kõige hellemat naeratust ja siis ütleb mulle midagi maailma kõige pehmemal toonil.
Siis ma heldisin päris mõneks ajaks. Pärast olin vihane edasi.

Ma ei pane endast blogisse eriti pilte mitte privaatsuse pärast, vaid sest ma olen kõigil nii kole. Aga sellel, mis Sho täna hommikul klõpsas, ei olegi.

Ühtlasi näete, kelle kõrvad A päris. Õnneks on pea tal nüüd palju suurem kui algul. Algul oli ta päris kõrvahaldjas. Kui ta paarinädalane oli, ütles H: Ta on nagu see tegelane “Sõrmuste isandast”. See, mis ta nimi oligi…

Ma (haavunult): Guglunk??
H: Ei-ei, see, keda Orlando mängis. Legolas.
Aga ta niikuinii mõtles tegelt Guglunki.