uut ja vana

Kui me haiglast koju tulime, siis Sho kotis oli mu kalendermärkmik ja pudel rinnapiimaga. Aga piima lekkis pudelist ja märkmik sai rinnapiimaga kokku. Tundus õudselt sümboolne. 
Märkmikusümboolikast veel rääkides – selleks aastaks soetasin väikese märkmiku, sest kavatsen 2018. aastal teha vähem asju, mida märkmikusse märkima peab. 
Kui eelmisele aastale tagasi vaadata, siis suurema osa ajast olin ma rase ja selle foonil toimus kõik muu. Algul olin mures ja muretsemine mõjutas teisi eluvaldkondi, kuni selleni, et  kevadel olin valmis kõik üle parda viskama ja nuttes horisondi suunas jooksma. 
Aga pärast seda, kui mind normaalseks rasedaks kuulutati, rahunesin maha ja kõik muu kuidagi loksus ka paika. 
Umbes pool aastat tsillisin ja tegin neid töid, mille eest raha ei saanud. Teise poole aastast töötasin päris tempokalt, parajalt suurte summade eest.
Selles mõttes äge, et teoreetiliselt võin endale lubada ainult pool aastat tööd teha ja sissetulek on piisav. Aga päriselus on see mure, et ma kunagi ei tea, kas tulevikus ikka tööd on ja seega tsillimise poolaasta pole päris tsillimine, vaid põdemine ja aeg-ajalt endalt küsimine, kas olen ehk töötu. 
Ja siis, detsembri algul sündis beebi A. 
Naljakas, detsembris toimusid ju jõulud ja mu sünna oli ja venna sünna ja me pulmaaastapäev (unustasime ära) ja me deitima hakkamise tähtpäev (10 aastat sai!), aga kui blogi detsembripostitusi vaadata, siis pole neid asju poole sõnagagi maininud. Ei mingit “häid jõule” ega midagi. Lihtsalt elasin nii paralleelmaailmas. 
A sai vahepeal ühekuuseks. 
Kusjuures nüüd ma saan aru, miks räägitakse, et imikuaeg möödub nii kiiresti. Kiiresti seepärast, et iga hetk kestab ainult hetke. Beebi on 1päevane vaid ühe päeva, 2-nädalane ainult ühe päeva… 
Viimasel ajal vaevan end põhiküsimusega, kas võin poissbeebit kiisukeseks kutsuda. Igaks juhuks kutsun kassikeseks. See rohkem matšo ega tekita temas tulevikus identiteedikriisi. 
Ükspäev äiutasin ta magama ASAP Rockyga, “LSD (Love x Sex x Dreams)” – midagi Tokyo ja hallutsinogeenide fännidele.
SBTRKT “Higher” ja Ellie Goulding “Tessellate” osutusid ka heaks unelauluks.
Ei tea, kas olen hea lapsevanem… Mis väärtushinnanguid ma talle kaasa annan? 
Mu maailmavaadet on suures osas mõjutanud South Park. Te arvate, et teen nalja. Ma ei tee nalja.  
Näiteks olen ma peaaegu kindel, et mu teekond ateistiks algas sellest South Parki osast, mis mormoonidest rääkis. Mõtlesin: vaat kui tobedaid asju inimesed tõsimeeli usuvad. Siis hakkasin mõtlema teiste lugude peale ja sellele, mis neid õigupoolest Joseph Smithi omast eristab ja mingi pool aastat hiljem tulin sellest mõttekeerisest välja ateistinärakana. 
Selles mõttes nõme, et näiteks kui last ootasin, siis arst ütles: näed, poiss istus paar aastat pilvepeal ja nüüd tuli jälle alla. 
Mis oli tõenäoliselt lihtsalt selline ilus kujundlik viis öelda, et tuleb jälle poisslaps. 
Aga ma kohe mõtlesin: ei, see poiss, kes “pilve peale” läks ei ole see poiss, kes mul kõhus on.
Need on kaks täiesti erinevat inimest, kellel oleks olnud täiesti erinev elukäik, iseloom, näojooned ja kõik muu.

Tean, et selline mõtteviis lõikab, samas kui idee ühest hingest, kes läbi mitme keha püüdis tulla, aga nüüd lõpuks kohale jõudis, pigem teeks pai. 
Aga mul ongi selline häda küljes, selline uus-ateisti häda, et isegi hingerahu huvides ei anna endaga kompromisse teha, meeldivamaid narratiive kujundada.

Kuidas ma nüüd siia jõudsin…

Njah, umbes et kas olen hea lapsevanem sellisena. Kas saan väärtuskasvatusega hakkama.
Ah tegelikult ma ei mõtle seda tõsiselt. Niisama veeretan sõnu.

Viimasel ajal on argipäev päris mõnusaks läinud. Ei ole olnud enam neid hetki, kus laine üle pea käib. (Ja kas juba ütlesin, et A on imearmas igal ajahetkel?) 
Natuke muret teeb keisrist jäänud arm. Selle ühes otsas on selline mügarik naha all tunda. Ma ei tea, mis see on ja kas see jääb igavesti sinna, aga perearst saadab mu ultrahelisse. Ta ütles, et kui see on song, tuleb operatsioonile minna. 
Pean üldse ettevaatlik olema. Vaatama, et mu läbi lõigatud kõhulihased taastuksid. Diastaas pole naljaasi. Samas, nagu K mulle lohutavalt ütles, parem lõhkine kõht kui midagi muud lõhkist.  
Oh õudu, kui ma oleks pidanud kõigele muule lisaks oma alakeha uute anatoomiliste lahendustega tutvuma hakkama. 
Aga ega lisaopi väljavaade ka ämbritäis rõõmu pole. 
See oli ka nõme, et pidin end keisrilõike järel mitmeid päevi kõhtu süstima. Iga kord palusin Sho vaimseks toeks. 
Ämmaemand õpetas, et süstal peab olema 45kraadise nurga all, et lihasesse ei süstiks. Teise käega kõhupekist kinni ja siis lihtsalt süstid sinna kusagile. 
Aga ühe korra läks mul nässu, süstal ei läinud piisavalt sügavale, vaid jäi naha alla ja siis tegi sellise valge mügariku nahale sellest ravimivedelikust. Mul kadus veri näost ja ma mõtlesin, et suren ära, sest see on rõve ja ma tegin valesti. 
Aga jäägu need jutud.
Kui me too päev perearstilt rongiga koju tulime, siis A natukene nuttis. Siis rahunes maha. Aga hiljem tuli ligi üks naine ja ütles: “Ta nutab nii armsa häälega”. 
Ma ei tea, kas ütlesin, aga vähemalt mõtlesin: “Eks ole!” 
Ja rõõmustasin, et maailmas on vähemalt üks inimene veel, kes A nuttu imearmsaks peab. 
Naine ütles: “Kui kaugele see minust on jäänud…”