Veel aasta tagasi polnud ma kindel, kas üldse saan kunagi elus lapsi ja… ja kodulaenu. Nüüd on Luukas meiega ja esimene päris oma kodu, nagu öeldakse. Ja vanemahüvitis, ou mai gaad.
Huvitav, et ma ei tunne end üldse väikekodanlikuna, aga samas veedan päevi garderoobi parima riiuliasetusviisi üle mediteerides.
Mul on nii kiire, nii kiire… Täna püüdsin süveneda elukindlustuse lepingu detailidesse, aga Luukas kiljus kõva häälega ja pidin hoopis emale filmima, et näed, me mahehäälne titt kiljub vahel nii, et ainult delfiinid mõistavad ja nahkhiired kuulevad.
Nii ongi vaja sõlmida elukindlustusleping, aga samas oleks vaja minna poodi hankima seda S’i sõnul muinasjutulist vannipommi. Ja rinnahoidja peaks ostma. Ma pole 2018. aastal vist kordagi rinnahoidjat kandnud. Aga L. kiljub nõudlikult…
Täna on jälle üks neid esmaspäevi, kus avastan, et päevad on nädala lõpuni ära planeeritud.
Muidugi kiire on ainult tunne, sest no näiteks viimati teisipäeval oli mul “kiire” minna ema-beebi joogasse ja siis oli “kiire” koju tulla, sest massöör pidi tulema… Ei tohi kurta.
Asi on aga selles, et kiirustan aeglaselt. Vahel tundub, et mitte üht tegevust ei saa algusest lõpuni teha. Suure osa ajast ma olen diivanil, beebi süles ja ainult mõtlen, et seda peaks tegema ja seda ja seda ja see võtaks kümme minutit ja see võtaks kakskümmend ainult…. aga siis.
Kui ka füüsiliselt tekib hetk mingi tegevuse läbiviimiseks, pole vaimset jaksu.
Hullematel öödel on 2 tundi und ja 1 tund ärkvel, selline muster. Parematel öödel 3 tundi und ja 45 minutit ärkvel. See teeb päevad uduseks. Kõht on koguaeg tühi. Aina sööks.
Tundub, et ohjad pole minu käes ja ma olen liiga väsinud, et neid enda kätte haarata.
Aga täna praegu just tulin vannist ja enne tegin natsa joogat ja mõtlesin endale taastumisplaani välja.
Plaan sisaldab muu hulgas 1x päevas peegli ees juuste kammimist.
Me saime peegli paar päeva tagasi. Enne polnud meil 2 nädalat üldse peeglit ja 1 nädal oli üks väike, mis igale poole ära kadus. Maagiline kogemus, nagu matkal oleks – möödus päevi ilma peeglisse vaatamata.
Kui kusagile välja läksin, sain peeglit vaadata, aga siis oli tavaliselt juba hilja.
Peeglisse vaatamise harjumus kadus ära. Näiteks ükspäev astusin jooga-paiga uksest välja ja siis mõtlesin: deem, seal oli ju kohe ukse kõrval peegel, ma oleks võinud vaadata!
Nüüd on meil viimaks köök ka valmis! Ahi sai valmis varem kui muu ja, nagu vist eelmine kord mainisin, tegime pidevalt ahjutoite. Sellega seoses olen enda jaoks avastanud kaalika ja peedi. Pean piinlikkusega tunnistama, et neid kaht mu toidulaual varem sisuliselt polnudki. Kaalikas oli unarusse vajunud ja peet tundus mingi kivi, mida peab tunde keetma, et hambad terveks jääks. Ma polnud kursis, et seda võib ka tükeldada ja siis ta käitub nagu iga teine tsiviliseeritud köögivili.
Igatahes üks öö pidin guugeldama “roosa piss”. Esimeseks vasteks andis vähk, aga õnneks järgmine oli kohe peet.
Tõepoolest, lapsesaamine mängib ajudega. (Kui soovite, asetage sõna “mängib” kohale mingi muu verb.)
Olen uskumatult hajameelne. Aga, mis kõige hullem, mu hajameelsus tabab mind ootamatult. Kui sa tead ette, et mingid asjad on ajus ligadi-logadi, oskad sellega hakkama saada. Mulle aga tundub, et ma olen täitsa terav pliiats, aga siis õigel hetkel avastan, et mu aju on jätnud salvestamata asju, mida peaks salvestama – näiteks võiks vähemalt natukenegi aimu olla, mis kuupäeva paiku lapsel uus arstiaeg on. Kas või nädalase täpsusega, sest ma ju osalesin kuupäeva paikapanemise vestlusel. Kaks korda järjest on olnud mul ajus tühi auk selle koha peal, kuhu arsti-info salvestuma pidi.
Näiteid võiks tuua veel, aga kes neid lugeda viitsib.
Tagatipuks olen meietama hakanud. Piinlik lugu. Samas, Luukaga omavahel räägime ka, “paneme püksid jalga ja hakkame sööma”. Neljakuusele ei ütle ju “pane püksid jalga ja hakka sööma”.
Või nagu hüpnotisöör: sa paned püksid jalga, sa hakkad sööma…
Mida on üldse neljakuusele mõtet öelda. Sho ütleb tihti lihtsalt lalala.
Igastahes nii see meie-jutt levib, kuhu pole vaja.
Ütlesin K’le, et kasutame muumimähkmeid, mispeale K meid natsa mõnusalt mõnitas.
Lisaks teen kõiki neid opakaid asju, mida beebiga tehakse – naeratan ebaloomulikult laialt, räägin liiga entusiastliku häälega, loobin teda üles, pidevalt musitan põski. L. käitub jälle nagu tõeline beebi – puristan kõhul, siis rõkkab naerda.
Mjah, sellised lood.
Aa, lõpetuseks – ükspäev muutsin Facebookis oma sünnipäeva ära. Pidin tegema eraldi linnukese kasti, kinnitamaks, et olen 112 aastat vana, hihi.
 |
| Saime viimaks Jarõna Ilo pildi raamitud ja seina. Kass nautleb. |
maarjablogi.com 