ükspäev

Ma niiiii tahan blogida.
Juba mõnda aega on mul selline nipp, et panen uitmõtted mustandiks kirja ja siis üks hetk, kui tuleb blogimise võimalus ja isu, saan need mõtted kõik kokku traageldada.
Sest kord kuus blogides ununeb ju muidu ära, mis vahepeal toimus.
Aga kuu jooksul koguneb nii seinast-seina asju, et on vaja parajat vaeva näha alguse, keskpaiga ja lõpuga teksti moodustamiseks.
Selline blogimistehniline kommentaar.

Täna teeme nii, et ma alustan iga uut mõtet sõnaga “ükspäev”.

Ükspäev oli nii, et ema hoidis Luukast süles ja kui mulle andis, hakkas Luukas nutma.
Ma ütli siis:
Teadsin, et poiss mulle noa selga lööb, aga et juba nii vara! Ussi olen oma rinnal soojendanud!

Ema ütles, kuidas sa võid.

Emale seletasin, et see on mu pahupidi egoism segatud vaid pisukese armukadedusega. Näiteks mulle meeldib, et kass armastab Shod rohkem kui mind. Ma nimelt tahan olla ümbritsetud parimatest inimestest ja kui kassile oleksin mina number üks, jääks Sho ju näruseks number kaheks. Aga mo mees olgu number üks!

Tegelikult olen mõelnud, et tõepoolest, vahel väga näljasena beebi ründab mu rinda täpipealt nagu kobra. Beebi-kobra.

Ükspäev mõistsin, et ilma kofeiinita pole ei kirge, ei armastust…  Jalutasime tookord Shoga ja ma kilkasin ja rõõmustasin, et ta mul kõrval on. Sho ütles: see on see kofeiin.
Tõesti, olin endale üle tüki aja just kofeiiniga kohvi lubanud.

Muidu lürbin siin kofeiinivaba… hirsileotusveega, sest Luuka põsele tekivad piimast täpid. Või kaeraleotusveega või mandlileotusveega… Masendav – sad smiley.

Tunnen kaasa neile, kes on pidanud loobuma kokaiinist, sest isegi kofeiinita on elu hall.
Nüüd olen järjest tihemini päris kohvi jooma hakanud. Süümekad on, aga elu on nii palju parem ka. Oh jah.

Ükspäev selgus, et me naaber on jaapanlane. Mitte lihtsalt samas majas, vaid otse seina taga.

Ükspäev, kui mulle tehti Selveris ostukontroll, sain tunda, mida tähendab süütuse presumptsioon. Poemüüja ulatas mulle šokolaadi enne, kui mu korvi sisu kontrollima hakkas. 
Ütlesin: aga te ei tea ju veel, kas varastasin.
Ta ütles: aga me eeldame, et te ei varastanud ja kui ka midagi leiame, siis eeldame, et te lihtsalt unustasite kauba läbi lüüa.

Aga päris haige on niiviisi olla magusa-sõltlane. Näed suurt vaeva, et teha poetiir ilma midagi magusat soetamata ja siis pistetakse lõpuks ikka šoks pihku. 

Veel hulga šoksi-diilereid avastasin ootamatust paigast – FB tasuta asjade jagamise grupist. Riputasin sinna mingit kraami, mis üle oli ja minutite jooksul leidsin kõigele uued omanikud. Siis hakkasid võõrad mul ukse taga käima ja muudkui tõid asjade vastu šokolaadi. Mõtlesin nagu narkar, et mida ma küll kodus veel ära anda saaks.

Ükspäev õpetasin Luukale joogat – happy baby poosi.

Tegelikult, alles viimasel ajal on tekkinud ruumi mõtlemiseks. Iseasi, kas oskan seda ruumi hästi ära kasutada. 

Vahel ajan suust välja juttu, mida varem üldse lausumisvääriliseks ei pidanud. Teate, kui hakkab selline oma tegevuste või muude asjade vali inventuur pihta, mis vestlusena pole kunagi huvitav. Mis eile tehtud, mida homme peab tegema, mis mööblitükid veel puudu on. Millal kardinad tulevadki. Kas nad on aknale liiga lühikesed või siiski parajalt pikad.

Aga mind meelitatakse libedale teele lahkete siiralt mõjuvate küsimustega.
Nemad: kui vana laps on?
Mina: kolm ja pool kuud. Ei, tegelikult peaegu neli. Jah, kolm kuud ja kolm nädalat ja kaks päeva.

Nüüd arvutan juba näppudel, mitu tundi ja minutit ja kui ta sündis laupäeval, siis mitu nädalat sellest saab… Kusjuures idee on lihtsalt ausalt vestluskaaslase küsimusele vastata. Valetada ju ei taha ja beebi areneb nii kiiresti, et öelda 3,5-kuuse kohta 4-kuune on sama hea kui öelda, et 7-aastane laps on umbes kümnene.

Nemad: kas öösel ikka magada saad?
Mina: nii ja naa. Luukas tahab paari-kolme tunni tagant süüa. Vahel on ka pikemaid uinakuid. Aga näiteks eile oli nii, et…

Ja nii edasi ja nii edasi.
Ma olen võimeline  – ja vägagi huvitatud – pidama põnevamaid vestlusi, aga kui valesid küsimusi esitada, võib minust vabalt ka selline jutukaaslane saada. Lihtsalt hoiatuseks.

Maagiline vannipomm. Lõpuks oli vesi üleni sinine. Sees olid sätendused, mis moodustasid keerised just nagu väikesed galaktikad.
Mo väike šeik.

18 thoughts on “ükspäev

  1. nii tore jälle kuulda. ma nimetan oma jahvatamist Kaplinski ämmaks, aga see on veits teine asi tegelt. see on siis, kui ma oma mehel järel käin kodus ja kõik, mis meelde tuleb, ära räägin, sest me vahel nii harva näime. komminaalmaksud ja konnasilmad, mis teha. Kaplinski kuskil raamatus kurtis, kuidas ta ämm tahtis hommikul köögis pikalt-laialt arutada, et mida ikka süüa teha päeva, seda või toda, ja mida poest osta, ja kas panna need kardinad või teised jne. see ajas Kaplinskit hulluks!

    Like

  2. Mul on lapse vanusega sama teema – kuni teise kuuni ütlesin nädalates, sealt edasi otsustasin kuude peale minna, aga NII raske on teda nädal või paar vanemaks/nooremaks valetada. 2,5-kuune EI OLE kahekuune ega kolmekuune.

    Like

  3. see vannipilt. vaatan ja nagu laps oleks vee alla vajunud, peanupp ja jalad ja… pole 100 aastat ühtegi õudukatki vaadanud/lugenud, aga aju genereerib kohe kuidagi kõige hullema kujutluspildinii hea, et kirjutasid, ootasime

    Like

  4. Ja siis on veel küsimuste küsimus: “Kuidas siis elu lapsega on kah?”…See on nagu palutaks Ene Ergmal paari lausega kokku võtta, mida ta kosmosest teab. Sest elu lapsega on i-me-li-ne, sürreaalne, skisofreeniline, nutmaajav (õnnest ja väsimusest ja rõõmust ja õnnest ja magamatusest ja murest ja õnnest ja), täiesti ettearvamatu, pidevas muutumises, i-me-li-ne, ad infinitum… 🙂

    Like

  5. Jaa, see on nii keeruline küsimus, et ma ei oska ausalt öeldes midagi vastata. Sest mitte üks sõna ei paista seda ära kirjeldavat. Ad infinitum, just 😀

    Like

  6. Mulle meeldib ka seesama Oatly oma kõige rohkem.Kofeiinist saan aru, et se läheb rinnapiima ja siis on laps ka kohe kohvijoodik. Kas pole nii?

    Like

  7. Noh, mulle on igasugused naistearstid ja imetamisnõustajad öelnud, et kui lapsel löövet/ rahutust/ gaase ei tekita, siis võib mõõdukalt juua. (Misasi see “mõõdukalt” on, seda ma ei tea; ma joon hetkel mingi…1,5-espresso päevas. Pole päris topeltespresso, ma ei oska sinna filtrisse suruda nii palju kohvi. See peaks olema üle 300 mg kofeiini, mis mingi kirjanduse järgi on “palju”, aga rinnapiima läheb väga väike osa ja laps ei kaeba).

    Like

  8. kolme lapse emana võin öelda, et pole neist ühestki kohvijoodik saanud. seni vähemalt (17, 13, 5). ja kaks nooremat said umbes kaks aastat rinda. kohviga ma toona ei liialdanud, aga jõin ikka ja rõõmsalt. muidu oleks ka paras zombi olnud hommikuti.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s