higised mõtted

M. saatis varahommikul sõnumi, et tahab telefoneerida. Kui helistasime, siis ta rääkis tõsistel teemadel, millest ta öösel voodis mõelnud oli. 
Ütles: ma olen väike tõe otsija, teki all.
Ma konkreetselt avasin sel hetkel arvuti, et see tsitaat siia kirja panna.
Päeva jooksul jõudis mulle pärale, et tema tuleb esimesse podcasti kutsuda. (Kõik mõtted on higised ja aeglased viimasel ajal.) 
Täna katsetasime Shoga mikrofoni ka. Nii et sellel rindel võin raporteerida tagasihoidlikku edenemist.
Muidu on olnud peavalupäev. Kõik võtab aega. 
Esiteks valmistusin pikalt ja põhjalikult ette, et üle tüki aja joogasse minna. Kui lõpuks uksest välja astusin, tuli pähe, et äkki täna sellel kellaajal joogat polnudki. Kontrollisin – mul oli õigus. 
Laps magas, Sho valvas. Mõtlesin, et midagi peab ette võtma ja otsustasin minna autoga ühele Ikea riiulile järele, mille vannituppa tellinud olime. 
Pidin varuma sularaha, aga see tuli alles poolel teel meelde ja siis sõitsin tagasi, sest ma ei teadnud, kus mujal pangaautomaati oleks ja ma olen liiga ebakindel juht, et improviseerida.
Jõudsin laohooneni ja lasin kella. Kõigepealt oli üks mees, kes algul isegi ei kuulnud, kui ma temast nelja meetri kaugusel keset vaikust “tere” ja “vabandage” ütlesin. 
Ta ütles, et ta ei tea, kus pood on. 
Läksin teisele korrusele, seal oli turvakaamerate valves vene naine. Ütlesin, et tahan sinna veebipoodi ja teate, ma oma silmaga nägin, kuidas ta möiret alla surub ja ta nägu tõmbleb vihast, kui mulle läbi hammaste lausub: “Meie aadress on 5H, veebipoe aadess on 5H2”.
Tema reaktsioonist aimasin, et ma pole esimene eksija.
Kui veebipoe lattu jõudsin, siis laomees loivas ringe ühe paki juurest teise juurde ega leidnud minu oma. Lausa naljakas, kui aeglaselt ta end liigutas.
Ma ka ei suutnud teisiti reageerida, kui lihtsalt vaadata tuimalt tema ringlemist. 
Riiuli sain kätte, tulin koju. 
Siis pidime S-iga lõunat sööma. Väljusin kodust ligi poolteist tundi varem, jalutasin Luukaga juba oma paarkümmend minutit, kui meenus, et unustasin kaasa võtta kingituse, mille Jaapanist talle tõin ja just vandusin, et seekord kohe kindlasti ei unusta kaasa võtta. Mõtlesin, et nii asja jätta ei saa ja roomasin tagasi koju. Ja siis roomasin kohvikusse, aga nüüd juba hilinedes. 
Kui sellises tempos tegutseda, on päev liiga lühike…
Aga Sho pani riiuli kokku ja nüüd seisab ta meil vannitoas rätikute, vetsupaberi ja vannimänguasjade hoidjana. 
Miki annab vahepeal sabaga märku, et ka Luukas on tema kambas, aga sellel pildil on valmis astuma käpp käpa vastu.

tujutu

Teate, mul täna ei ole üldse tuju blogi kirjutada. 
Tulin siia, et lihtsalt seda öelda. Lubasin kuu järjest igapäevaselt blogida. Päris raske ülesanne. Iga päev lugemine on ka suht raske. 
Eriti, kui tekst pole enam väga äge. 
Esiteks ma just vihastasin, sest laps ei jäänud magama ja ma pidin teda jälle ffnn kussutama. Ja naaberkorterist kostis hästi vaikselt mingit tümmi, aga ka see on mu jaoks nagu härjale rätik. 
Siis tuletasin meelde, et mul on see õnn ja rõõm oma kõige armsamat pisipojakest süles kussutada ja tunne läks kohe teiseks.
Aga ainult natuke, sest kokkuvõttes olen ikka vihane, et ei jõua midagi teha. Jõud ei käi kodu koristamisestki üle. 
Kuigi täna oli mitu toredat asja. Esiteks käisime onu juures marju korjamas. 
Mul on lapsepõlvest mingi viha marjakorjamise vastu ja ma pean ausalt tunnistama, et täiskasvanuna ma pole võib-olla et ühtegi korda päriselt marju korjanud. Enne tänast. 
Aga see oli okei. Hea teraapia. 
Siis läksin T’le külla. Tal on uus fantastiline elu ja ma muuseas sain tinderit svaipida. 
Mis on täielik unelm.
Pliis, kui te mu külla kutsute, siis lubage mind oma tinderisse. See pakub mulle nii palju naudingut. 
Muidugi kogemata panin super-laavi tähekese mingile suvalisele kutile, aga T olla seda kunagi kogemata oma sõbra tinderis ka teinud, nii et mu kätt juhtis va karma ise. 
Ma ei ole ikka veel jõudnud investeerimise teemal midagi uurida. 
Ja mitte mingil muul teemal ka, kuigi mul olid mingid plaanid… Aa, ma laenutasin vennalt mikrofoni, et katsetada, kuidas podcasti tegemise tehniline külg peaks olema ja kas ma üldse olen valmis oma häält ja juttu lindistatuna taluma. 
Podcasti osas ma ei ole suutnud veel kontseptsiooni välja mõelda. Tean ainult, et iga kord võiks olla külaline ja et võiks olla mingi teema. (No shit, S.)
Tähendab, ma pean silmas, et jutt ei keerleks mitte ümber külalise, vaid ümber mingi konkreetse teema, millest selle inimesega põnev vestelda oleks.
Ja no ma ei suuda kaugemale mõelda. Sihuke jobu lihtsalt. Sho leidis, et peaksin esimesse podcasti kutsuma haridusministri ja küsima, kuidas on olla nii paljulapseline minister. 
Äkki kellelgi on alustuseks mõni pisut parem idee?
Ma nüüd lõpetan, et oma vihas edasi mõnuleda.

poeetiline söömine

Mul jääb alatiseks kummitama üks Soome autori luuletus, mida nii 15 aastat tagasi lugesin. See kirjeldas palaval päeval eksootiliste viljade söömist. Kuidas arbuusi mahl niriseb mööda kätt, umbes. Ja siis seal oli veel mingi selline fraas:
virsik, pehme, nagu mu lapse kukal. 
Ja järgmine rida oli kohe, kuidas ta sellest mõnuga tüki hammustab.
Jääb tunne, nagu ta hammustaks tüki oma lapse kuklast. Aga see on okei. Sest maitsev on.
Õudsemalt mõnus luuletus ja tänasele ilmale täpipealt sobiv. Kui ma vaid autorit teaks. 
Praegu söön sama raugel kombel tomatit ja mozzarella juustu.
Uus strateegia on aknaid mitte avada ja puhuril lihtsalt käia lasta. Meil paksud kiviseinad ja topelt-aknad. Toimib täitsa hästi. 
Nüüd ärkas L. üles. Annan talle neljaviljapalle. Pole armsamat vaatepilti, kuidas ta neid hellalt laualt nopib ja hoolikalt suhu pistab. Eile tegi mustikatega sama. Ilmatu armas. 
See on ka üli, kuidas ta mingeid endale olulisi asju – nagu paelu ja pudeleid – kohtleb nagu armukest. Ta võtab pudeli õrnalt kahe käe vahele ja siis, pilk ainiti oma kireobjektil, aeglaselt läheneb prantsuse suudlusega. 
Sho läks sauna. 
Ma isegi ei saanud aru, et midagi valesti oleks, aga M. helistas ja ma ütlesin, et Sho läks sauna ja M. ütles: mida kuradit. Mis tal viga on.
Jep, ta enne veel vaatas üle, ega saun suvepuhkusel ole. Aga see saun pole, sest see on vist suuresti mõeldud inimestele, kellel kodus pesemisvõimalust pole. Ja Sho-sugustele südasuve-saunatajatele.

Nii, nagu ikka, tuli vahepeal elu ette. Laps möllas, Sho tuli saunast. Ütles, et inimesi oli palju. 
Sõime õhtust. Sho ütles, et prantslased söövad alati ka magustoitu ja seepärast sõime La Muu maasikajäätist ja maasikaid.