teine kvantiteedipäev

Ei murra veel lubadust, ei murra. 
Kuigi oleksin pidanud eile tänase postituse mustandi valmis kirjutama. Eile tahtsin kõiksugu asju veel rääkida, aga hoidsin end tänaseks. Täna on pea tühi. 
Hakka või nagu koolilaps kirjandit kirjutama: istun siin laua taga, pliiats käes ja pea tühi ja akna taga õõtsub kaseke. 
Aa, tahtsin koguaeg rääkida, mis meiega lennukis juhtus.
Ma algul Luukale lutti ei andnud, sest imetamisega oli raskusi ja see oleks asja veel segasemaks ajanud. Hiljem ei tulnud enam pähe pakkuda. Kuni selle ajani, kui auto ostsime. Siis sattusin piisavalt meeleheitele, et ühel hetkel joonelt poe lutiriiulisse minna.
Lootsin, et kui ta autos õpib lutti imema, lõpeb röökimine. 
Lutist sai tore mänguasi närimiseks ja muidu vaatamiseks. 
Ainumas kord, kui L lutti sihtotstarbeliselt kasutas, oli siis, kui me Helsingist Tokyo suunas õhku tõusime. 
Hoidsin tal seda suus ja surusin natuke sõrmega vastu ja järsku ta oskaski lutti imeda. Kõik oli ime-line. 
Imeline, fantastiline, maagiline lutt, mõtlesin.
Stjuardess andis Luukale mängimiseks pabertopsi. Varsti jagati kõigile niiskeid salfakaid söögi-eelseks värskenduseks. Me sõime ühe banaani ära. Panime banaani Luuka topsi ja kui stjuardess kõigilt salfakad prügikotti kogus, viskas Sho topsi banaanikoorega ära. 
Küsisin Sholt, kus lutt on. Otsisime kõikjalt. Siis avaldas Sho, et ta on pea-aegu täitsa kindel, et lutt oli seal banaanikoore-topsis ja lendas prügisse.
Ma olin nii vihane. Kuidas sa võisid, ütlesin. Uskumatu, kuidas sa võisid.
Sho läks luuras natuke lennuki tagumises otsas ringi ja tuli tagasi teatega, et lutt on läinud sinna, kust enam tagasi ei pöörduta. 
Omajagu aega möödus. Saime kätte oma õhtusöögi. Mul oli lutt hingel ja meenutasin ikka seda imelist momenti, kui lapsel oli lutt suus ja ta oli rahulolev ega vääksunud üldse.
Kui söögijärgselt koristama tuldi, kurtsin stjuuardile, et teate, meil kadus lutt prügisse.
Et prügikotis, kus on ainult salfakad, on ka üks tops banaanikoorega ja selle topsi sees.
Stjuuard ütles, et ta vaatab, mida teha annab.
Arvasin, et see on lihtsalt viisakus ja muidugi ei anna midagi teha. Aga nii pool tundi hiljem tuli ta, lutt topsis – uues topsis. Ütles, et oli seda kaks minutit kuumas vees hoidnud. See oli olnud väga sügaval prügikuhja põhjas.
Mul oli meeleliigutusest peaaegu pisar silmas. Kujutasin ette, kuidas vaene mees lennuki prügimäele ronis ja muudkui tuhnis ja tuhnis…
Üldiselt on teada, et kadunud lutt on lutilapsele katastroof ja mees andis endast parima, et päästa kõigi lennukis viibijate päev. Ainult meie teadsime, et Luukas alles loetud minutid tagasi lutilapseks sai. 
Kui stjuuard lutiga tuli, olin just Luukat magama õõtsutamas, aga ta ei jäänud üldse. Andsin talle luti ja ta pani hetkega silma kinni. Revolutsiooniline! 
See oli ühtlasi viimane kord, kui ta lutti õigesti tarbis. Nüüd ta jälle närib seda ja kasutab muidu mänguasjaks.
Mõtlesin, et kirjutan Finnairile tänukirja, aga siis mõtlesin, et ah miks. Kirju kirjutatakse ikka siis, kui midagi viga on.
Kui midagi hästi, siis tuleb tänulikult vaikida.
L oli Jaapanis rongi igasugustest torudest ja rippuvatest asjadest pöörases vaimustuses

3 thoughts on “teine kvantiteedipäev

  1. Tänukiri ikka muidugi. Muide, kas olete mitut erinevat lutti proovinud kutile pakkuda? Mitte, et lutt oleks kohustuslik element aga meie kutile sobis alles kolmas proovitud lutisort (MAM) teisi nätsutas ja järas niisama.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s