podcastid

Ma räägin siin kord kuus või kord päevas mõtlemisest, nagu seis oleks väga traagiline. Ei ole mu aju päris puhkust võtnud, mõtlen ikka aeg-ajalt kaasa erinevatel teemadel, viimasel ajal podcastide abiga.  
Kuulan neid tüüpilisi-tavalisi vist.
Pod Save America ja Pod Save the World. Viimase puhul on eriti ägedad FBI salaagentidega intekad: see ja see.
Taas-avastasin Tim Ferrissi, sest tahtsin Humans of New Yorki kuti intekat kuulata. Mulle läks korda see moment, kui kutt hakkab nutma, meenutades oma kõige lootusetumat hetke. Siis sai sellest loost kuidagi päris lugu, mitte lihtsalt, et “tuli töölt ära, hakkas kirega tegelema, algul oli raske, aga nüüd on võidukas.” Nutu hetkel sain aru, et sõnad “oli raske” tähendavad midagi. 
Sam Harriselt on “White Power” ikka üli-üli-ülihuvitav.
Russell Brandi oma olen ka kuulanud.  Mõjus vestlus Adam Curtisega, olen seda isegi mitu korda kuulanud.
Nooh ja kuulasin neid podcaste ja mõtlesin, et see meedium on just minu jaoks ja kohe teen enda podcasti ka. 
See võis olla juuni algul. Tegin pikki jalutuskäike, läksin Rahumäelt Nõmmele, Nõmmelt Hiiule ja lõpuks vist isegi Laagrisse välja. Jalutasin ja mõtleisn oma podcasti peale. 
Teate, ma pean ausalt ütlema, et ma ei saa vlogimisest aru, nu ei saa. Aga vaat podcast. Mul on nii palju väga ägedaid ja tarku ja huvitava mõtlemisega inimesi ümber ja nende kõigiga saaks mingitel põnevatel teemadel vestelda ja vestlust lindistada ja. 
Siis mõtlesin, keda ma kõige rohkem oma uude podcasti rääkima tahaks. Esimesena mõtlesin oma venna peale, siis oma ema peale ja siis K peale. 
Kui K’ga suhtlema sattusin, andsin talle teada, et ta on mu podcasti oodatud, sest tahan tema ja oma ema ja oma vennaga rääkida. Samal hetkel sain aru kui luuserilt ma kõlan. Memmekas luuser, tahab oma emme ja vennaraasuga raadiot teha. 
Varsti jõudis mulle kohale, et ega see podcasti tegemine nii lihtne olegi ja nüüd on teema varjusurmas. 
Samas…
Täna hommikul rääkisime emaga telefonis. Kurtsin mingi tite-aspekti üle. Ütlesin vist, et ta möllas öösel.  
Ema ütles: haha no sama tegid sina kunagi mulle. Nüüd teeb tema sulle. 
Ma ütlesin: eks ta ole – karma, kättemaks. 
Ema ütles: ei ole kättemaks, see on hoopis ettemaks. 
Nii diip.
Õhtul rääkisime vennaga. Ma ütlesin: kas sul pole nii, et oled jätnud lapsepõlvest meelde midagi, mille puhul mõtled, et kui ma oma lapsed saan, siis ma arvestan selle aspektiga. Siis ma mõistan oma last paremini. 
Umbes nii, et võib-olla oli sul lapsepõlves mingi situatsioon, kus sa tundsid, et vanemad sind ei mõistnud, aga sinu tõde oli suur. Ja siis jätad meelde, et kui sa suureks saad, siis sa ei unusta seda lapse-tõde oma lapse puhul. 
Ütlesin vennale, et nüüd on mul tunne, et lapsega olemisel on miljon muud aspekti, mida tähele panna ja oht on, et ma ei saa nendegagi hakkama, rääkimata siis veel mingist nüansist ja oma lapsepõlve-tõe arvestamisest. See on nagu saja sääsega žongleerimine. 
Vend ütles: töö on mulle õpetanud, et kui mingi asja puhul teed vea ja siis pead teinekord sama asja tegema ja keskendud õudselt sellele, et sama viga ei teeks, siis on jama. Sest siis jäävad muud aspektid tähelepanuta ja asjast ei tule midagi head. Viga tuleb mujale. Sama lugu oma lapsepõlve ja oma lapse lapsepõlvega.
Ja mu vend ütles: nii ongi, sa ei saagi nende oma lapsepõlve asjadega arvestada ja need asjad ei loe, sest su laps on teine inimene. Ta on uus põlvkond. Me ei saa teada, mis on sellele põlvkonnale oluline, mis tunne neil on. 
Lisaks on meil oma elu ja me sukeldume sellesse. 
Mees, sa pillud praegu kulda, ütlesin, puhast kulda. 
Vend jätkas: mul on tunne, et et suurim oskus, mis inimesel olla võib, on oskus improviseerida. See tähendab, hetkes õigesti reageerida. 
Ma teises telefoni otsas olin nagu… määäääään! Jaaaaaa! Määään, kuldne mees oled. 
Nii et minu hüpoteetilisse podcasti tulevad mu vend ja mu ema. Kutsuge mind või memmetütreks.

p.p1 {margin: 0.0px 0.0px 0.0px 0.0px; font: 11.0px ‘Helvetica Neue’; color: #000000; -webkit-text-stroke: #000000} p.p2 {margin: 0.0px 0.0px 0.0px 0.0px; font: 11.0px ‘Helvetica Neue’; color: #000000; -webkit-text-stroke: #000000; min-height: 12.0px} span.s1 {font-kerning: none}

4 thoughts on “podcastid

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s