podcastid

Ma räägin siin kord kuus või kord päevas mõtlemisest, nagu seis oleks väga traagiline. Ei ole mu aju päris puhkust võtnud, mõtlen ikka aeg-ajalt kaasa erinevatel teemadel, viimasel ajal podcastide abiga.  
Kuulan neid tüüpilisi-tavalisi vist.
Pod Save America ja Pod Save the World. Viimase puhul on eriti ägedad FBI salaagentidega intekad: see ja see.
Taas-avastasin Tim Ferrissi, sest tahtsin Humans of New Yorki kuti intekat kuulata. Mulle läks korda see moment, kui kutt hakkab nutma, meenutades oma kõige lootusetumat hetke. Siis sai sellest loost kuidagi päris lugu, mitte lihtsalt, et “tuli töölt ära, hakkas kirega tegelema, algul oli raske, aga nüüd on võidukas.” Nutu hetkel sain aru, et sõnad “oli raske” tähendavad midagi. 
Sam Harriselt on “White Power” ikka üli-üli-ülihuvitav.
Russell Brandi oma olen ka kuulanud.  Mõjus vestlus Adam Curtisega, olen seda isegi mitu korda kuulanud.
Nooh ja kuulasin neid podcaste ja mõtlesin, et see meedium on just minu jaoks ja kohe teen enda podcasti ka. 
See võis olla juuni algul. Tegin pikki jalutuskäike, läksin Rahumäelt Nõmmele, Nõmmelt Hiiule ja lõpuks vist isegi Laagrisse välja. Jalutasin ja mõtleisn oma podcasti peale. 
Teate, ma pean ausalt ütlema, et ma ei saa vlogimisest aru, nu ei saa. Aga vaat podcast. Mul on nii palju väga ägedaid ja tarku ja huvitava mõtlemisega inimesi ümber ja nende kõigiga saaks mingitel põnevatel teemadel vestelda ja vestlust lindistada ja. 
Siis mõtlesin, keda ma kõige rohkem oma uude podcasti rääkima tahaks. Esimesena mõtlesin oma venna peale, siis oma ema peale ja siis K peale. 
Kui K’ga suhtlema sattusin, andsin talle teada, et ta on mu podcasti oodatud, sest tahan tema ja oma ema ja oma vennaga rääkida. Samal hetkel sain aru kui luuserilt ma kõlan. Memmekas luuser, tahab oma emme ja vennaraasuga raadiot teha. 
Varsti jõudis mulle kohale, et ega see podcasti tegemine nii lihtne olegi ja nüüd on teema varjusurmas. 
Samas…
Täna hommikul rääkisime emaga telefonis. Kurtsin mingi tite-aspekti üle. Ütlesin vist, et ta möllas öösel.  
Ema ütles: haha no sama tegid sina kunagi mulle. Nüüd teeb tema sulle. 
Ma ütlesin: eks ta ole – karma, kättemaks. 
Ema ütles: ei ole kättemaks, see on hoopis ettemaks. 
Nii diip.
Õhtul rääkisime vennaga. Ma ütlesin: kas sul pole nii, et oled jätnud lapsepõlvest meelde midagi, mille puhul mõtled, et kui ma oma lapsed saan, siis ma arvestan selle aspektiga. Siis ma mõistan oma last paremini. 
Umbes nii, et võib-olla oli sul lapsepõlves mingi situatsioon, kus sa tundsid, et vanemad sind ei mõistnud, aga sinu tõde oli suur. Ja siis jätad meelde, et kui sa suureks saad, siis sa ei unusta seda lapse-tõde oma lapse puhul. 
Ütlesin vennale, et nüüd on mul tunne, et lapsega olemisel on miljon muud aspekti, mida tähele panna ja oht on, et ma ei saa nendegagi hakkama, rääkimata siis veel mingist nüansist ja oma lapsepõlve-tõe arvestamisest. See on nagu saja sääsega žongleerimine. 
Vend ütles: töö on mulle õpetanud, et kui mingi asja puhul teed vea ja siis pead teinekord sama asja tegema ja keskendud õudselt sellele, et sama viga ei teeks, siis on jama. Sest siis jäävad muud aspektid tähelepanuta ja asjast ei tule midagi head. Viga tuleb mujale. Sama lugu oma lapsepõlve ja oma lapse lapsepõlvega.
Ja mu vend ütles: nii ongi, sa ei saagi nende oma lapsepõlve asjadega arvestada ja need asjad ei loe, sest su laps on teine inimene. Ta on uus põlvkond. Me ei saa teada, mis on sellele põlvkonnale oluline, mis tunne neil on. 
Lisaks on meil oma elu ja me sukeldume sellesse. 
Mees, sa pillud praegu kulda, ütlesin, puhast kulda. 
Vend jätkas: mul on tunne, et et suurim oskus, mis inimesel olla võib, on oskus improviseerida. See tähendab, hetkes õigesti reageerida. 
Ma teises telefoni otsas olin nagu… määäääään! Jaaaaaa! Määään, kuldne mees oled. 
Nii et minu hüpoteetilisse podcasti tulevad mu vend ja mu ema. Kutsuge mind või memmetütreks.

p.p1 {margin: 0.0px 0.0px 0.0px 0.0px; font: 11.0px ‘Helvetica Neue’; color: #000000; -webkit-text-stroke: #000000} p.p2 {margin: 0.0px 0.0px 0.0px 0.0px; font: 11.0px ‘Helvetica Neue’; color: #000000; -webkit-text-stroke: #000000; min-height: 12.0px} span.s1 {font-kerning: none}

ei mäleta

Nüüd on küll napikas, kohe kesköö käes. Tulin just M’i soolaleivapiknikult, kus rääkisin S’iga X-teemal ja ütlesin, et kui koju lähen, siis täpselt seda blogisse kirjutangi. Nüüd olen siin ja ei suuda meenutada, mis see oli. 
Selliseid asju juhtub nüüd minuga regulaarselt. Üks teine päev S küsis, mida sa eile tegid ja mul võttis ikka väga kaua, et välja mõelda. 
Meenutasin kõigepealt, et õhtul tulin koju väsinu ja seigelnuna. Aga miks? Miks ometi? Millest ma väsinud olin? Kus seiklesin? 
Kusjuures ma teadsin, et tegu polnud mingi tavalise päevaga, et jood kohvi ja siis käid poes ja siis vahetad tite mähkmed ja siis… Ei, see oli peäev, mil tegin asju, mida tavaliselt ei tee. 
Lõpuks tuli siis meelde, et jalutasin terve päeva H ja tema Poolast külla tulnud sõpradega Kadrioru pargis. Kokku oli kolm titte ja kohvikus kulus nendele kõigile omajagu energiat. 
Huvitavad inimesed, huvitavad vestlused…. Aga päev hiljem juba mäluauk. Kuidas see võimalik on? Nagu ossi pohmell: nii hea pidu oli, et järgmine päev ei mäleta midagi. 
Praegu tulin ka just Kadrioru pargist. Panen siia kirja juhuks, kui homme ei mäleta. 
Täna käis meil töömees ja tegi mitu tööd ära, küsides selle eest häbitult vähe raha. Kas ma sellest tahtsin rääkida? Ei usu. Ei mäleta. 
Igal juhul sai köök sellised rennid. Nüüd on Ikea-maiguline kõik. Kuigi need ämbrid ajavad mul juhtme kokku. 
Paistis, et töömehele meeldis Kadhja Bonet, keda K K sünnal meile tutvustas. Ümises kaasa. Ütles, et on uinutav. 
Oi, kuidas mulle pinda käib, et ei suuda meenutada, mida ma tegelikult kirjutada tahtsin. Aiman, et homme mäletan veel vähem, aga… Lasen minna. Tuleb lasta minna. 

see paganama kasvatamine

Tasa hiilib ligi see etapp me elus, mil laps meid ümber kasvatama hakkab. Kuramus küll. 
Kõik algab hommikusöögist. Ükskõik, kui tardunud ja tuhmid me ise hommikul oleme, tal on vaja ärgates vett ja putru. Uskumatu. Ei ole mingit kohvi ja banaani ega eelmise õhtu toidu jääke ega õnnetut röstsaia õnnetu võitükiga. Toit ei kannata ka pool tundi oodata, kuni me unest toibume.
Puder ja vesi peab olema. 
Alles ükspäev kurtsin teile, et mul pole päevarituaale ja nüüd lihtsalt vaatan, kuidas mulle vastuvaidlemist välistaval kombel uusi rituaale kurku surutakse. 
Ei usu oma silmi. 
Ja veel, laps pissis öösel mähkmest mööda. Terve liiter pissi tuli järsku minu külje alla.
Mu jaapani keele varamusse kuulub juba aastaid sõna “voodimärgamine”, sest see kõlab hästi. Ühe lasteraamatu pealkiri on “Onesho desho”, mis tähendab umbes “Pissisid voodisse, kas pole”.
Nii et esimene asi, mis ma Shole läbi poolune karjatasin oli “onesho desho!” Sho ütles, et ma evakueeruks tema voodipoolele – ja magas edasi. 
Kolmandaks, ma näen, kuidas iga lösutamiseks võetud moment kohe kiiresti kätte maksab. Varem ei tajunud ma seost jõudehetke ja tegemata jätmiste vahel, aga nüüd on nii selge, et kui istun pool tundi arvutis, siis millegi olulise arvelt. 
Kuigi laps saab juba kaheksaseks, hakkavad uue elu aspektid meile alles nüüd ilmnema.
FB sõber otsis oma lapsele hoidjat. Otsis inimest, kes on kursis Montessori pedagoogikaga. 
Ma mõtlesin, aifak me pole veel oma kasvatusmeetodit paika pannud ja guugeldasin kohe Montessorit. 
Ütlesin Shole ka. Ta ütles, et ta loeb alustuseks Vikipeediast.
Paralleelselt ma ikka püüan välja mõelda, mida oma eluga ette võtta. Niivõrd-kuivõrd. 
Üks klient kirjutas, et ta tahab lisaks kosmeetika-värgile Eestis ikka seda vana head küberkaevanduse värki ka teha. Ma noogutasin, et jaa, muidugi, teeme-teeme. 
Ahh ma ei jaksa. 
Just T’ga tšättisime, ta ütles geniaalselt: peab impeeriumi ikka püsti ajama. 
Huvitav, kas oma impeeriumi püsti panemine oleks lihtsam kui kliendi kosmeetika- ja küberrahaäri ajada. Tundub lihtsam. 

lugemised ja kirjutamised

Lugesin üht noore autori debüütromaani ja mõtlesin, et küll on hea, et ma sama vanalt romaani ei kirjutanud. Oleksin teinud täpselt samu vigu. 
Autor ei ole tegelikult enam nii noor, sest raamat on mul kümme aastat riiulis seisnud. 
Riiul ajab aga üle ääre ja nüüd katsun raamatuid vähendada. Selle konkreetse kinkis mulle mu isa ja seal on ilus pühendus sees. 
Nüüd ongi jama. Raamat on nii halb, et võiks oma ruumi riiulis küll loovutada, aga isa pühendus…
Eile käisin K sünnipäeval ja seal oli veel üks K, kes rääkis, et ta luges üht võimsalt head raamatut ja veel mingeid muid raamatuid ja kuidas hea raamatu lugemine… Ma tegelikult ei mäleta, mis ta täpselt ütles, aga muidugi midagi selles suunas, et hea raamatu lugemine mõjub olemisele hästi. 
Ma noogutasin, et isegi halval raamatul on mõju.  
Sest see üks raamat, kuigi ta mulle üldse ei meeldinud, siis järgmisel päeval avastasin end ikka selle peategelase peale mõtlemast. 
K rääkis ka, et ta võttis aega, et kirjutada, sest kirjutamiseks tuleb võtta aega. 
Ma ütlesin, et ma lubasin endale iga päev blogi kirjutada – sest kirjutamine on mõtlemine ja kui ma kirjutan kord kuus, siis ma mõtlen kord kuus. 
Nüüd mõtlen lausa korra päevas. 
Sellised lood. Nüüd ärkas L. üles. 

seitse argiimet

Üks asi, millest ma tahtsin lugeda siis, kui mul ei olnud last, oli teiste inimeste kogemused sellest, kuidas nad ikkagi pärast pikka lootusetut perioodi lapse said. Mõtlesin, et kui ma peaks lapse saama, siis kirjutan, kui lootusetu ja ränk see teekond oli, aga kuidas lõpuks ikka kõik hästi läks. Inimestele lohutuseks.

Aga nüüd on selline tunne, et ah, see kõik on minevik.

Teine asi, mida tahtsin alati teada, oli, et kuidas on last kasvatada. Lugesin siit-sealt selliseid argiseid asju, et oi, kui armas laps mulle on, aga oi kui väsitav on see või teine aspekt.
Aga ma tahtsin teada, KUIDAS on lapsevanem olla ja KUIDAS su enda tehtud laps su silme ees kasvab ja mis tunde see tekitab ja kõik.

Aga nüüd on selline tunne, et ma ise ka ei oska seda ära kirjeldada. Lapsega olemine on selline imelisuse ja argisuse kompott.

See peab olema üks elu seitsmest argiimest. 
Mis need teised on…
Hingamine on kindlasti üks. 
Siis veel usaldus, lootus ja armastus. 
Vendlus ja vabadus. 
Usun, et need on mu top seitse argi-imet. Pole miskit uut siin ilmas. Kõik mingil määral piibli ja prantslaste poolt juba ära kirjeldatud.
Ma ütlen küll, et lastetuse mure on unustatud minevik, aga pean lisama, et väljend, mida ma kõige rohkem vihkan, on “surnult sündinud”.
Näiteks lauses “see projekt on surnult sündinud”.
Inimesed ja loomad sünnivad surnult. Kui sa sellest midagi ei tea, ära kasuta selliseid sõnu. Ja kui tead, siis tõenäoliselt ei kasutagi.

Muide, lööge mind või maha, aga ma väidan, et koduloomadesse saab olla sama palju kiindunud kui oma lapsesse. 
Kes ei nõustu – no küll on teil väike külm süda, et kodune pehme armsake sellesse ei mahu, hehee.