mobiil-beebi

Nagu niuhti on nädal möödas. Kes kirjutamiseks aega ei otsi, see ei leia ka. Hetkel pean siseheitlust, kas mitte minna trenni või minna sinna trenni, kus ma arvasin, et ma oma jalga enam ei tõsta. Natuke on veel aega mõelda. 
Nädal oli toimumiste-rohke. Esiteks, L. on nüüd mobiilbeebi, ta õppis viimaks liikuma. 
Nii tore, sest kahju oli tast. Juba ammu ta tahtis uurida maailma, aga ei pääsenud kusagile. Pidi selleks meid mobiliseerima, et ta elus midagi toimuks. 
Ta liikumist ei saa nimetada ei roomamiseks ega käputamiseks. Tal on kaks varianti, üks on taldadel ja kätel, see näeb välja nagu ämblik või nagu selles õudusfilmis, kus keegi kõndis käpukil, aga jalad enne käsi. (Tal on jalad pärast käsi, siiski.)
Teine variant on pool-rätsepiste. Üks jalg tallal, aga teine endiselt kõverdatud, libistav stiil. 
Iseenesest on roomamisviise erinevaid, olen kuulnud. E. rääkis, et tema tütar roomas nagu haavatud sõdur – lohistas üht jalga järel. 
L. hakkas liikuma külapeal. Käisin tõlkimas ühes ilusas suures kodus ja ma ei tea, kas last motiveerib raha või kuulsus või mis, igatahes ta oli mul seal kaasas ja järsku pean tõlkimise katkestama ja ütlema: seda teeb mu laps küll esimest korda. 
Samal päeval ta tegelikult roomas esimest korda kõhul ka. Voodil. Vanasti ta voodis vaid rullis end ringi. Nüüd ta arvas, et peale paari edukat roomamisliigutust peab igaks juhuks ikka seljale viskama ja siis jälle tagasi ja siis roomama ja siis teisele poole seljale viskama. Püüdsin talle seletada, et ainult roomamisest piisab, rullimine on minevik. Aga ta ei uskunud. 
Ülepäeva sai me kodust ohtlik paik. Ta suundus joonelt pistikupesa juurde näppe toppima. Varsti läheme poodi beebipiirajaid soetama. Ta kimab igale poole ja siis ajab end kärmelt püsti, patsutab kätega ringi, ise naeratab uhke näoga. 
Seda nägu on ta juba ammu, et varsti kõndima hakkab. Hetkel veel ainult toe najal. 
Me juba natuke pidime tema pärast oma harjumusi muutma, aga nüüd peame veel rohkem. Deem. Kuhu me niiviisi jõuame. 
Sho ütles eile: Maarja, sa oled viimasel ajal perenaisena rohkem vaeva hakanud nägema. Mis juhtus?
Ma ütlesin: ära esita küsimusi. Ole vait ja naudi, kuni saad. 
Vahepeal toimus ka isa sünniaastapäev. Käisime haual. Ma vaatasin ringi, mis parasjagu haudadel moes on. Kõige rohkem meeldis, kui oli liivane plats, aga siis üks mingi maas-roniv taim end seal keerutamas. Veel meeldivad rippuvad laternad ja meie hauale oleks ka pinki vaja mu meelest. 
Muidu, olen jälle hüpersotsiaalne. Tõenäoliselt olen suht koguaeg olnud, aga nüüd jälle märkan, kuidas kohtun iga päev mitmete inimestega. 
See on üks põhjustest, miks ma tööle tagasi ei igatse. Mul pole aega sellega tegeleda, mul on sõbrad. 
Ma pole isegi mitte täiskohaga emme, vaid pigem täiskohaga sõber, tundub. 
Sellest rääkides. Mõned kirjutavad hariduse-ankeeti “eluülikool”. See näitab, et nad on elu näinud inimesed, keda kõiksugu kogemused karastanud.
Mulle tundub, et olen isegi eluülikoolist poppi teinud. Nüüd alustan algusest, nühin elualgkooli pinki. 
Töö osas ma olen ikka mõtisklenud, mis võiks olla uus ja põnev väljakutse ja see oli vist eelmine nädal, kui lugesin the Economisti kuulutustest, et CIA otsib spioone – nii täis- kui osalise tööajaga. 
Ma mõtlesin, et see oleks nii hea asi, mida lapse kõrvalt osaajaga teha. Põnev ja… ja ma olen “intellektuaalselt uudishimulik seikleja”, kellel on kogemust ettevõtjana.
Aga teate, mis on kõige armsam. (Kes imetamis-juttu ei taha lugeda, võib siin punkti panna.) 
Kõige armsam on, kui Luukas sööb ja ma vaatan talle naerunäoga otsa, me pilgud kohtuvad, Luuka suu tõmbub ka kergelt muigele.
Aga muiates ei saa süüa. Nii et ta püüab ikka tõsiseks jääda.
See pingutus on nii armas ja naljakas, et ajab mind veel rohkem naeratama. Mispeale Luukas ei pea enam vastu ja hakkab kogu südamest itsitama. See ajab mu naerma ja siis hakkab tema lõkerdama ja siis naerame vastakuti. 
Naermine on nii oluline kommunikatsiooniviis ja no nii äge on, et peaaegu 9-kuusega saab niiviisi suhelda. 
(Trenni ei läinud.) 

tänane trenn oli siseheitlus

Maivõi kuhu ma täna sattusin. Ühte trenni. 
Ma algul mitu minutit katsusin muiet alla suruda. Elu teeb nalja mu üle, mõtlesin. 
Ma mõtlesin, kuidas oleks seda kõige täpsem paari sõnaga kokku võtta ja leidsin, et sobiks “krišna-aeroobika”. 
Algul oli mõtte-ring ja mingid tiibeti kellad ja eeterlik õli vasakule peopesale. Siis me treener, üleni harmooniline mees, pani mikrofoni pähe, pööras näoga peegli suunas ja hakkasime tegema asju.
“Teeme kätega ringi, ringil pole algust ega lõppu.” 
Ma mõtlesin, et peab andma võimaluse. 
“Paneme oma energeetika värelema” 
Ma mõtlesin: see on nii vale, kõik on nii vale.
“Sa tšakratest tead midagi?”
“Noh, olen kuulnud.” 
“Tore, sellest piisab.” 
Peab andma võimaluse ja kes teab, äkki lõpuks on hea olla. Ja kui lõpuks on hea olla, kas siis pole mitte eesmärk täidetud?
“Nüüd on meie ümber energeetiline kaitse”
Spordiklubis need peeglid ja see muusika ja need sõnad – kogu see toode… 
Üldse, spordiklubimajandus on sürr. Keegi mõtleb, et teeks natsa taichid, siis joogat, siis pilatest, siis jälle joogat ja lõpetaks taichiga. Kutsugem seda bodybalance ja kasseerigem kaubamärgi eest üle maailma. 
“Teeme jalgade ümber energeetilist tuult” 
Vehkisin kätega jalgade ümber energeetilist tuult teha ja mõtlesin: sinna me oleme oma kapitalismiga jõudnud, pagan küll.
Vanasti öeldi: võimlemine. Igaüks võis seda vabalt teha, kartmata autoriõigusi rikkuda.
Võtsime ringi ümber küünla ja ammutasime sellest “lõkkest” ka energiat. 
Pärast trenni ütles treener mulle: uhhh! Sa väreled! 
Maitea.  Tund aega liigutada on parem kui sama kaua paigal püsida. Võib-olla lähen teinekordki.

minu elu esimene podcast!

Kui kõigile rääkima hakkasin, kuidas ma podcasti teen, siis S. ütles, et algajale podcasterile on ainult üks reegel: ära raiska kuulaja aega.

See on nii õige ja hea reegel. Katsusin seda tublisti silmas pidada. Ja ütlen, käsi südamel, minu meelest on see 59 ja pool minutit hästi veedetud aeg. 
Kõik ülejäänu, igasugu tehnilised asjad, ütles S., võib hiljem lihvida. Nüüd ongi nii, et igasugu sahinat on ja ma ei saanud seda kuidagi maha tõmmatud. Eriti sissejuhatuses annab sahin tunda. Aga pigistage palun silm kinni. Teinekord katsun juba paremini.

Muusikaks võtsin sõna otseses mõttes esimese laulu pikast autoriõigusekaitseta lugude nimekirjast. Esiteks seepärast, et bändi nimi on Kitchen Romance ja ma ka siin köögis lindistan.
Ja teiseks, see nende lugu on sama kodukootud kui mu podcast. Tõenäoliselt köögis lindistatud. Kuidagi klapib hästi.

Ah jaa, ja lõpuks tulevad Sho ja Luukas koju, nii et laps piiksub ja loobib asju maha. Aga…. elu. 

Mis siin ikka pikka juttu teha. Siin see on. 

augustijõulud

Eelmise postituse juurde tuli nii mitu toetavat kommentaari ja varasematele on tulnud ka, ja see teeb alati suurt-suurt rõõmu. Kui keegi ütleb, et nagu jõulud oleks tulnud, naeran habemesse, ho-ho-ho. Hakka või iga päev blogima. 
Ma tegelikult olen juba mitu aastat mõelnud, et kuidas saaksin tagasi kergemate ja igapäevaste teemade juurde. Sest kord kuus blogides tundus, et postitusel peab olema ühe kuu jagu kaalu. 
Sealt aga small talk’ile (nagu üks lugeja tabavalt kirjutas) üle minna oli väga keeruline. 30 päeva väljakutse on selles osas kõvasti abiks. 
Aga-aga. Ütlete, et nii tore on iga päev klikkida, aga ma tean küll… Mul on ka blogisid, mida olen periooditi igapäevaselt klikkinud, lausa mitu aastat järjest ehk. Iga päev klikin, sest tean, et blogija kirjutab tihti. 
Ja iga päev pettun – nii igav jutt on. Pettumus on kohe tõsine. Kurat, milline ajaraisk, mõtlen. Aga klikin jälle ja jälle pettun ja jälle klikin. 
Vot mis on harjumuse jõud.
Ma ei taha saada üheks neist blogijatest. 
Aga loodan, et leian kuldse tee kord kuus ja kord päevas kirjutamise vahele. 
Ah, täna oli selline päev, et… ma proovisin podcasti lihvida, maksku mis maksab. Ja no tunne oli nagu mul oleks laual mingi Windows 98 ja ma olen 13aastane. 
Failid läksid kõik segamini, ei salvestunud ära, pidin mitu korda sama tööd tegema, aga ei saanud aru, miks. Miks ma mingit asja teha ei oska, miks mõni asi on järsku nii. 
Siis äkitselt programm jooksis kokku ja sulgus ja siis mingid failid olid järsku tühjad failid ja… Ko-hu-tav. See on see, kui teed keskendumist vajavat tööd jupi kaupa ja lapse kisa saatel.
Luukas väsis ära, aga ma hambad ristis eirasin tema jauramist ja katsusin enda asja joonele saada.
Nüüd – kui kõik pole hoopis ära kustunud – on mul podcast purgis. Vaja natsa muusikat siia-sinna lisada ja kõik. Ehk paari päeva jooksul? Ehk juba homme? Ei luba midagi, aga tahaks! 
Muide, kui ma poleks 30 päeva väljakutset endale esitanud, poleks pidanud kirjutama, mida sülg suhu toob, poleks maininud oma podcasti mõtet ja paar lugejat poleks kirjutanud, et muidugi tee ja ma poleks hakanudki mingid podcasti tegema. Selles mõttes hea. 
Hommikul läksin titega selverisse, purjetasin vankriga seal lettide vahel ja kuulasin podcasti, mida T. mulle soovitas, Mom Rage. Sel hetkel avastasin, et ma pole vist kunagi nii tibu-emme olnud. Aga podcast tundub päris huvitav.
Aga jah, õhtul sain läbi viha ja vigina enda podcasti kusagile maale, kui H. ühendus ja kutsus kärutama ja ma viskasin kõik ja läksin. Kodu jäi maha nagu sõjatander, aga mul oli tunne, et kui ma ja laps kohe õue ei saa, läheb keegi hulluks. 
Kirjutasin Shole sõnumi: “põgenesin kodust. ära segadusest ehmu. jalutan H.ga”
Pärast helistasin Shole ja vabandasin veel üle. Sest ma ise küll vihastaks, kui Sho oleks sellise kodu mulle jätnud.
Sho ütles: ära muretse, olen kodus ja kõik on täpselt nii, nagu sa selle jätsid. 
Ma: deem, Sho, korista veidi! 
Jalutasime nii pikalt, et kui tundus õige hetk kodus olla, olin hoopis kusagil, kust üldse kiiresti koju ei saanud. 
Kuni siis ikka sain. 
Siis läks üleni maasikane laps vanni ja ma võtsin meile täna paigaldatud kuivatist soojad pehmed värskelõhnalised rätikud ja lappasin kokku. 

27. päev

Olen 27 päeva jutti kirjutanud. 
Ei ole kerge, sugugi mitte. Mu varasemat kirjutamisrütmi arvestades, siis ühe kuuga paari aasta blogimaht.
Ütleme leebelt, et mõistlik on kirjutada harvemini. 
Põhjus lihtne:
Kui ükspäev toimub midagi ja siis nädal hiljem toimub ka midagi ja siis nädal hiljem veel, siis võib juhtuda, et nendest kolmest erinevast sündmusest blogisse kirjutades leian mingi ühisosa või mõtte, mis neid kuidagi seob ja on kirja panemist väärt. 
Kuigi need kolm sündmust eraldi polegi märkimisväärsed.
Aga kui kirjutada igapäevaselt, siis ongi sul ainult see üks mitte-märkimisväärne sündmus ja mitte midagi enamat. 
Paned selle kirja küll, aga miks see hea on.
Selle eksperimendi puhul on hea vähemalt, et pean õhtuks meenutama, mis täna üldse toimus. 
Aga väsinud peaga kirjutades unustan magusamad palad ära.
Näiteks eile, kui 8aastane õpetas Luukast roomama, siis ta ütles: äkki peaks õpetamisega ootama ajani, kui Luukas rääkida oskab? Siis on palju lihtsam seletada. 
Mõistlik mõte. 
Täna käis mul ka külaline. Õhtul käisin joogas ja tundsin, kuidas juba on nii palju parem olla kui viimased… aasta. Tõenäoliselt, jah, terve aasta on olnud füüsiliselt jamam. Aga nüüd! 

raport

Täna olin jälle sotsaktivist. Mitte poliitiliselt, vaid sotsiaalselt aktiivne. noh.
Oot, ma pean rääkima teile veel ühe asja, mida M. tinderis ütles. (Eelmine kord ei jõudnud luba küsida ja jäi jagamata.)
Mees küsis: oled sa ka vabameelne? 
M. vastas tõsimeeli: ei noh, vabameelne ei ole, aga päris EKREt ka ei vali.
Aga jaa, suhtlesin täna palju. Kolmveerand üheksa ärkasin, Sho kõrvaldas Luuka teise tuppa ja ma mõtlesin, et tukastaks veel pisut, aga siis meenus, et kümme on ju koosolek.
Rongiga sõitsime sinna, kohv termoses, ja mul kohe tekkis selline mõnus värelus – mingi asi ajada. 
Kuigi see oli lihtsalt koosolek töökaaslastega. Ja mis peamine – mul pole tegelikult mitte mingit isu mitte mingit tööd teha. Olgu see selge. 
Aga samas – seda värelust ei saa päris eirata ka…. 
E. proovis Luukasele roomamist õpetada. 
Rääkisime tööjutte ja seejärel sain S’iga kohvikus kokku. Luukase taltsutamisele kulus natsa liiga palju energiat.
Vahepeal, kui vankrist midagi tooma läksin, paterdas õues roosas kombes üheaastane ringi. Vaatasin teda pikalt, sest algul tundus, et ta tuli kohviku seest ja keegi teda ei valva. Aga tegelikult olid ta vanemad õues. 
Ta ema tuli ja ütles: mu laps ei taha süüa, ei taha magada. Kas su oma talle mängukaaslaseks ei tuleks? 
Mingi Ida-Euroopa naine oli, aktsendi järgi. Selline äge naine tundus.
Ma ütlesin, et mu oma liiga väike, et kaaslaseks olla. 
Pärast S’iga koos jälgisime kohviku aknast, kuidas roosa laps mingis suunas tormas, ema tema järel, haaras seljariidest ja tõstis ta kombekat-pidi õhku, nii et titt meenutas langevarjurit, ja tagasi lauda tõi. Kuni järgmise korrani.
Siis koju, siis leksusega M.’ile järgi. M. tegi pilti ka, kuidas me teda ootasime:
Koos sõitsime J&L’ile külla, KIISU LÄKS KÕNDIMA, MÜTS OLI PEAS….

J&L’i poeg püüdis ka Luukat roomama õpetada. 
Luukas magas mul kõhupeal juba ööund, aga siis minekul ikka ärkas üles, nii et tagasiteel jälle KIISU LÄKS KÕNDIMA… 
Kodus panin ta magama, mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm… 
Käisin pesus ja nüüd olengi siin teiega. 
Raporteeritud!  

kuue minuti jutt

Tänasest kavatsen natsa varem magama minna. Shol algab varsti töö ja me praegune päevarütm jääb sellele kõvasti jalgu. 
Annan endale veel kuus minutit kirjutamiseks. 
Luukas kriiskas täna poes nii kõvasti, et ajas ühe mehe naerma. 
Tal on mu meelest endiselt väga ilus hääl, kui välja arvata harjumus oma vajadustele tähelepanu pööramiseks kiljuda. 
Täna oli ootamatult jahe. Kõik nüüd räägivad, tänaval ja trennis, kuidas enne oli palav, aga no nüüd on järsku külm. 
Avastasin, et lapse ainus sokipaar on talle vahepeal väikseks jäänud. Paar kuud pole ta sokke kandnud. 
Eesti suve mütsi tal ka polnud. Nii kärutasingi paljaste varvaste ja peaga lapse häbelikult kaubanduskeskusesse ja soetasin, mis vaja. 
Oi, täna šoppasime veel. Neljapäeval püstitatakse meile pesukuivati. Meil on nii väike korter, et kui kõik pole optimaalselt lahendatud, on igavene häda. Pesurest võtab mingi kaheksandiku meie elupinnast. Voodipesu pole meil kuskil kuivatada.
Aga kõik saab olema teisiti! 
Nüüd sai mu kuus minutit läbi. Head ööd!

lapse vaatepunkt

Lapsekasvatusega on igasugu keerukusi, tuleb välja. Peab lapsega arvestama ja…
Nali naljaks, aga ma tõesti hakkan nüüd vaikselt haistma, et kõigele toimuvale on olemas ka Luukas-lapse perspektiiv. 
Näiteks ta ärkab nutuga üles ja ma lähen lohutama, ise mõtlen: pliis jää magama, mul blogi kirjutamine pooleli, pliis-pliis. Patsutan teda seljale natsa liiga närviliselt.
Samas, tema jaoks on see, mis ma teen, Ema Puudutus ja see peaks olema kõige imelisem – ema pehme käsi. 
Ja ta ärkas ju just kas halva une peale või… igal juhul on tal päriselt paha või hirm ja see, et mul jäi blogi kirjutamine pooleli ei märgi mingit rolli. 
Või näiteks, kui on uneaeg. Ma annan talle süüa ja samal ajal laulan, kuni ta unne jääb. Aga vahel ta hakkab ringi vingerdama ja keerutama ja ma mõtlen, kuramus, ei või siis rahulikult magama jääda.
Aga siis vaatan, et ta tegelikult selle vingerdamisega püüab end unele saada, lihtsalt ei õnnestu veel hästi.
Aga minu esimene reaktsioon on ikka: deem, miks sa ei tee kõike täpselt siis ja sellisel kombel kui mina tahan. 
Sama on toidu söömisega. Ma näen küll, et tal on mingi müstiline sisemine rütm ja loogika, kui kiiresti süüa ja mida ja kuidas ja kas üldse ja… 
Aga ma kuidagi ei suuda end tema rütmi sulatada. Ma tahaks, et ta teeks suu pärani lahti ja siis mäluks ja neelaks ja jälle suu pärani ja jälle neelaks – sööks kiiresti ja korralikult ära selle, mis ta ette olen pannud.
Kui ta esimesed kolm minutit toiduga ainult mängib, siis mõtlen: ahah, järelikult ei taha. Aga siis neljandal minutil ta otsustab isukalt paar ampsu süüa. Siis mul tärkab kohe lootus, et nüüd kõik kõhtu ja korras. 
Aga siis ta rohkem ikka ei taha. Või tahab. Ainult natuke. Või võtab isukalt, pillab aga maha ja kui teda aidata püüan, siis enam ei taha. 
Vahel ma saan end tema lainele küll. Lihtsalt pean olema nii palju empaatilisem kui ma olen.
Ja selge see, et söömis- ja magamisrituaalid on alles algus. 
d

alla andnud perfektsionist

Neil paaril korral, kui ma olen endast välja läinud – nagu eile -, siis Sho on rahustanud, et ma olen lapsekasvatuse perfektsionist, võtku vabamalt. 
Mis on huumor kuubis kõigile, kes mind tunnevad ja lapsega näinud on… Perfektsionismist on asi seitsme mäe ja mere kaugusel. 
Kui Jaapanis olime, käisime külas Sho sõpradel, kellest ühel oli üleöö tekkinud neli last ja teisel kolm. 
Oot, kas ma juba kirjutasin sellest? 
Kui kirjutasin, siis kirjutan uuesti, suva. 
Nelja tütrega ema on kõik lapsed saanud aastase vahega. Kusjuures ise on tegus tööinimene, lastearst.
Teine sõbranna… Nende esimese lapsega on see ilus lugu, mida kunagi vist blogis ka jagasin, aga see võis olla mu eelmine, 10 aasta tagune. 
Ilus lugu kõlab nii, et neil polnud plaanis lapsi nii kiiresti saada, aga siis läksime meie Shoga neile külla õlut jooma. Me olime värskelt armunud ja kudrutasime ja nemad mõtlesid: deeeeem! Meie oleme ju ka armunud! 
Ja sellel ööl sündis… Aa, ei, ikka üheksa kuud hiljem sündis neil poeg. 
Kui neil külas käisime, siis oli üllatuslikult neil kolm last, seejuures kolmas 2-kuune. 
Sõbranna rääkis, et neil kuidagi ei õnnestunud teist last saada, võttis aastaid aega. Aga kolmas on üllatuslaps. 
Kusjuures esimene laps sündis, kui ta oli 32. Ma sain seepeale aru, et kui tahan ja kui hästi läheb, võib ka meil lõpuks kolm olla.
Miks ma seda rääkima hakkasin… Ah, seepärast, et nii nelja kui kolme lapse ema ütles, et esimest last kasvatasid nad raamatu järgi, teist vabamalt ja kolmandaga täiesti suvaliselt. 
Pärast läksime Shoga koju ja rääkisime, et me vist kasvatame oma esimest last nagu kolmandat. 
Ehk et perfektsionismist on asi kaugel.
Siiski-siiski, üldiselt olen nõus, ma olen perfektsionist. Aga oluline on mõista, et olen alla andnud perfektsionist. Mingil määral on see hea, sest alla andmine võiks olla üks ravivõte. 
Kuna olen alla andnud, saan elus asjadega kuidagi hakkama. Muidu ma ausõna ei teeks mitte kunagi mitte midagi. 
Näiteks! Mul oleks ammu liiga piinlik hakanud oma igapäevaste postituste pärast ja oleks kõik katki jätnud ja ära ka kustutanud. 
Aga õnneks olen alla andnud. 
Teisalt… natsa masendav ka. Umbes nagu langenud ingel. 
Aga muidu, autopesulal oli kampaania ja sai pileti loomaaeda. Sho ütles hommikul, et läheks täna. 
Käisime. Tore oli, kuigi loomaaed on ikka pigem kurb koht.
Jääkarul käpp valutas.
Tellisin nii halva toidu, et pärast kodus oli paha olla ja jäin jälle Luukaga koos magama. 
Luitekass

Alati, kui Luukas mõnd looma paitab, hakkab ta naeru kõkutama.

kitten mittens

Oli see ilm või teine päev ilma trennita või see, et ma ei saa kunagi ühtki tegevust rahulikult algusest lõpuni teha, aga õhtuks olin lihtsalt punaste silmadega liikumatu tomp diivani peal. 
Siis Sho ütles, et ta on hakanud vaatama sarja It’s Always Sunny In Philadelphia. 
Ma kunagi näitasin talle kitten mittens klippi, mis oli nunnu. (“Does your cat make too much noise?”)

https://giphy.com/embed/Cki0n5fW6L0cM

Sho uuris välja, et see klipp tuleb alles kümnendas hooajas, aga otsustas seda nunnut sarja otsast peale vaatama hakata.
Nüüd vaatasime paar episoodi koos ja ma tunnen end juba paremini.