27. päev

Olen 27 päeva jutti kirjutanud. 
Ei ole kerge, sugugi mitte. Mu varasemat kirjutamisrütmi arvestades, siis ühe kuuga paari aasta blogimaht.
Ütleme leebelt, et mõistlik on kirjutada harvemini. 
Põhjus lihtne:
Kui ükspäev toimub midagi ja siis nädal hiljem toimub ka midagi ja siis nädal hiljem veel, siis võib juhtuda, et nendest kolmest erinevast sündmusest blogisse kirjutades leian mingi ühisosa või mõtte, mis neid kuidagi seob ja on kirja panemist väärt. 
Kuigi need kolm sündmust eraldi polegi märkimisväärsed.
Aga kui kirjutada igapäevaselt, siis ongi sul ainult see üks mitte-märkimisväärne sündmus ja mitte midagi enamat. 
Paned selle kirja küll, aga miks see hea on.
Selle eksperimendi puhul on hea vähemalt, et pean õhtuks meenutama, mis täna üldse toimus. 
Aga väsinud peaga kirjutades unustan magusamad palad ära.
Näiteks eile, kui 8aastane õpetas Luukast roomama, siis ta ütles: äkki peaks õpetamisega ootama ajani, kui Luukas rääkida oskab? Siis on palju lihtsam seletada. 
Mõistlik mõte. 
Täna käis mul ka külaline. Õhtul käisin joogas ja tundsin, kuidas juba on nii palju parem olla kui viimased… aasta. Tõenäoliselt, jah, terve aasta on olnud füüsiliselt jamam. Aga nüüd! 

7 thoughts on “27. päev

  1. ei teagi, miks ma seda juba ammu öelnud pole, aga: see iga päev kirjutamine on olnud väga tore! ja inspireeriv mu jaoks, sest puhtalt sinu eeskujul võtsin ise sama väljakutse ette (ma olen küll tugevalt maas, kui sul juba 27. päev on. mul alles 15.)no ja ei ole jah kerge.aga sellepärast mul ongi sinust abi olnud, et iga kord, kui postitan midagi ja mõtlen, et keda huvitab, siis kohe tuleb meelde ka mõelda, et aga mind ju Maarja postitus huvitab, ju siis kedagi minu oma ka.kle ja kui ma tegin blogile facebooki-lehekülge (sest muidu keegi ei käinud lugemas), siis vaatasin ka sinu oma pealt kogu aeg, et kuidas see käib. ma ei tea üldse, mis ma teeks sinuta.ega see igapäevane asi vist jah väga pikalt jätkusuutlik pole, aga vähemalt enda puhul ma loodan küll, et harjutamine teeb meistrimaks ja julgen edaspidigi aegajalt eimillestki kirjutada lihtsalt ilmarahva rõõmuks. vast sina ka:)

    Like

  2. Small talk'i oskus – ka kirjutades, on oskus omaette 🙂 eriti eestlastele on see raske (soomlastele on see ehk veel raskem). Harjutamine teeb meistriks, eks ole! Tegelikult on nii, et sel hetkel kui andsid teada, et kirjutad kuu aega igapäev, siis oli tunne nagu jõulud oleks olnud – selline kingitus keset suurt suve :D. Täna hommikul pidin tee endale kurku tõmbama, et juba 27 päeva, ei ole võimalik! Ainult mõni päev ongi jäänud veel siis …. Minu hommikud algavad just Sinu blogiga, absoluutselt hädavajalik lugemine! Palun kirjuta ikka edaspidi tihedamalt kui 1x kuus. Jõudu!

    Like

  3. Mul on ka tunne nagu oleks jõulud keset suve kui Maarja kirjutab! Igas päevas on mingi tore tähelepanek ja mul on hea meel, et ma sellest osa saan, need 1 x kuus konsentreeritud kirjatükid on muidugi meistriteosed, aga mul on alati tunne, et tahaks veel laiemalt teada. Sesmõttes mulle väga meeldivad need igapäevased kirjutised. Mõtlesin ka väljakutse vastu võtta, aga ei julge veel. Võinoh, keegi ei esitanud mulle väljakutset, kõigepealt pean endale väljakutse esitama, siis ehk saan ka vastu võtta.

    Like

  4. ühinen eelmiste kommidega, et mulle ka meeldib, et sa iga päev kirjutanud oled. üldse ei ole igavaks läinud ja teised kirjutavad suvel vähem, et vähemalt sa hoolitsed, et mul midagi lugeda on.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s