Maivõi kuhu ma täna sattusin. Ühte trenni.
Ma algul mitu minutit katsusin muiet alla suruda. Elu teeb nalja mu üle, mõtlesin.
Ma mõtlesin, kuidas oleks seda kõige täpsem paari sõnaga kokku võtta ja leidsin, et sobiks “krišna-aeroobika”.
Algul oli mõtte-ring ja mingid tiibeti kellad ja eeterlik õli vasakule peopesale. Siis me treener, üleni harmooniline mees, pani mikrofoni pähe, pööras näoga peegli suunas ja hakkasime tegema asju.
“Teeme kätega ringi, ringil pole algust ega lõppu.”
Ma mõtlesin, et peab andma võimaluse.
“Paneme oma energeetika värelema”
Ma mõtlesin: see on nii vale, kõik on nii vale.
“Sa tšakratest tead midagi?”
“Noh, olen kuulnud.”
“Tore, sellest piisab.”
Peab andma võimaluse ja kes teab, äkki lõpuks on hea olla. Ja kui lõpuks on hea olla, kas siis pole mitte eesmärk täidetud?
“Nüüd on meie ümber energeetiline kaitse”
Spordiklubis need peeglid ja see muusika ja need sõnad – kogu see toode…
Üldse, spordiklubimajandus on sürr. Keegi mõtleb, et teeks natsa taichid, siis joogat, siis pilatest, siis jälle joogat ja lõpetaks taichiga. Kutsugem seda bodybalance ja kasseerigem kaubamärgi eest üle maailma.
“Teeme jalgade ümber energeetilist tuult”
Vehkisin kätega jalgade ümber energeetilist tuult teha ja mõtlesin: sinna me oleme oma kapitalismiga jõudnud, pagan küll.
Vanasti öeldi: võimlemine. Igaüks võis seda vabalt teha, kartmata autoriõigusi rikkuda.
Võtsime ringi ümber küünla ja ammutasime sellest “lõkkest” ka energiat.
Pärast trenni ütles treener mulle: uhhh! Sa väreled!
Maitea. Tund aega liigutada on parem kui sama kaua paigal püsida. Võib-olla lähen teinekordki.
maarja blogi 
Leave a comment