mobiil-beebi

Nagu niuhti on nädal möödas. Kes kirjutamiseks aega ei otsi, see ei leia ka. Hetkel pean siseheitlust, kas mitte minna trenni või minna sinna trenni, kus ma arvasin, et ma oma jalga enam ei tõsta. Natuke on veel aega mõelda. 
Nädal oli toimumiste-rohke. Esiteks, L. on nüüd mobiilbeebi, ta õppis viimaks liikuma. 
Nii tore, sest kahju oli tast. Juba ammu ta tahtis uurida maailma, aga ei pääsenud kusagile. Pidi selleks meid mobiliseerima, et ta elus midagi toimuks. 
Ta liikumist ei saa nimetada ei roomamiseks ega käputamiseks. Tal on kaks varianti, üks on taldadel ja kätel, see näeb välja nagu ämblik või nagu selles õudusfilmis, kus keegi kõndis käpukil, aga jalad enne käsi. (Tal on jalad pärast käsi, siiski.)
Teine variant on pool-rätsepiste. Üks jalg tallal, aga teine endiselt kõverdatud, libistav stiil. 
Iseenesest on roomamisviise erinevaid, olen kuulnud. E. rääkis, et tema tütar roomas nagu haavatud sõdur – lohistas üht jalga järel. 
L. hakkas liikuma külapeal. Käisin tõlkimas ühes ilusas suures kodus ja ma ei tea, kas last motiveerib raha või kuulsus või mis, igatahes ta oli mul seal kaasas ja järsku pean tõlkimise katkestama ja ütlema: seda teeb mu laps küll esimest korda. 
Samal päeval ta tegelikult roomas esimest korda kõhul ka. Voodil. Vanasti ta voodis vaid rullis end ringi. Nüüd ta arvas, et peale paari edukat roomamisliigutust peab igaks juhuks ikka seljale viskama ja siis jälle tagasi ja siis roomama ja siis teisele poole seljale viskama. Püüdsin talle seletada, et ainult roomamisest piisab, rullimine on minevik. Aga ta ei uskunud. 
Ülepäeva sai me kodust ohtlik paik. Ta suundus joonelt pistikupesa juurde näppe toppima. Varsti läheme poodi beebipiirajaid soetama. Ta kimab igale poole ja siis ajab end kärmelt püsti, patsutab kätega ringi, ise naeratab uhke näoga. 
Seda nägu on ta juba ammu, et varsti kõndima hakkab. Hetkel veel ainult toe najal. 
Me juba natuke pidime tema pärast oma harjumusi muutma, aga nüüd peame veel rohkem. Deem. Kuhu me niiviisi jõuame. 
Sho ütles eile: Maarja, sa oled viimasel ajal perenaisena rohkem vaeva hakanud nägema. Mis juhtus?
Ma ütlesin: ära esita küsimusi. Ole vait ja naudi, kuni saad. 
Vahepeal toimus ka isa sünniaastapäev. Käisime haual. Ma vaatasin ringi, mis parasjagu haudadel moes on. Kõige rohkem meeldis, kui oli liivane plats, aga siis üks mingi maas-roniv taim end seal keerutamas. Veel meeldivad rippuvad laternad ja meie hauale oleks ka pinki vaja mu meelest. 
Muidu, olen jälle hüpersotsiaalne. Tõenäoliselt olen suht koguaeg olnud, aga nüüd jälle märkan, kuidas kohtun iga päev mitmete inimestega. 
See on üks põhjustest, miks ma tööle tagasi ei igatse. Mul pole aega sellega tegeleda, mul on sõbrad. 
Ma pole isegi mitte täiskohaga emme, vaid pigem täiskohaga sõber, tundub. 
Sellest rääkides. Mõned kirjutavad hariduse-ankeeti “eluülikool”. See näitab, et nad on elu näinud inimesed, keda kõiksugu kogemused karastanud.
Mulle tundub, et olen isegi eluülikoolist poppi teinud. Nüüd alustan algusest, nühin elualgkooli pinki. 
Töö osas ma olen ikka mõtisklenud, mis võiks olla uus ja põnev väljakutse ja see oli vist eelmine nädal, kui lugesin the Economisti kuulutustest, et CIA otsib spioone – nii täis- kui osalise tööajaga. 
Ma mõtlesin, et see oleks nii hea asi, mida lapse kõrvalt osaajaga teha. Põnev ja… ja ma olen “intellektuaalselt uudishimulik seikleja”, kellel on kogemust ettevõtjana.
Aga teate, mis on kõige armsam. (Kes imetamis-juttu ei taha lugeda, võib siin punkti panna.) 
Kõige armsam on, kui Luukas sööb ja ma vaatan talle naerunäoga otsa, me pilgud kohtuvad, Luuka suu tõmbub ka kergelt muigele.
Aga muiates ei saa süüa. Nii et ta püüab ikka tõsiseks jääda.
See pingutus on nii armas ja naljakas, et ajab mind veel rohkem naeratama. Mispeale Luukas ei pea enam vastu ja hakkab kogu südamest itsitama. See ajab mu naerma ja siis hakkab tema lõkerdama ja siis naerame vastakuti. 
Naermine on nii oluline kommunikatsiooniviis ja no nii äge on, et peaaegu 9-kuusega saab niiviisi suhelda. 
(Trenni ei läinud.) 

4 thoughts on “mobiil-beebi

  1. Aitäh, Maarja, et jagad. Isa Andry 60.sünniaastapäeva ajal on see kinnitseks, et PÄRIS on endselt ON. Uute kinnituste ootuses Monika (endiselt näoraamatuta)

    Like

  2. Jaa, see kui beebi sööb ja siis samal ajal kelmikalt naeratab, vaieldamatult üks armsamaid hetki maailmas!

    Like

  3. tahan ka seda titte tagasi, kes tissi otsas naeratab! kuigi praegu on ka väga armas – oi-kuidas-kallistab 😉 ja ma muidugi nägin seda tissi-otsas titte ka omajagu pikalt – 3 aastat 😉

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s