raport

Täna olin jälle sotsaktivist. Mitte poliitiliselt, vaid sotsiaalselt aktiivne. noh.
Oot, ma pean rääkima teile veel ühe asja, mida M. tinderis ütles. (Eelmine kord ei jõudnud luba küsida ja jäi jagamata.)
Mees küsis: oled sa ka vabameelne? 
M. vastas tõsimeeli: ei noh, vabameelne ei ole, aga päris EKREt ka ei vali.
Aga jaa, suhtlesin täna palju. Kolmveerand üheksa ärkasin, Sho kõrvaldas Luuka teise tuppa ja ma mõtlesin, et tukastaks veel pisut, aga siis meenus, et kümme on ju koosolek.
Rongiga sõitsime sinna, kohv termoses, ja mul kohe tekkis selline mõnus värelus – mingi asi ajada. 
Kuigi see oli lihtsalt koosolek töökaaslastega. Ja mis peamine – mul pole tegelikult mitte mingit isu mitte mingit tööd teha. Olgu see selge. 
Aga samas – seda värelust ei saa päris eirata ka…. 
E. proovis Luukasele roomamist õpetada. 
Rääkisime tööjutte ja seejärel sain S’iga kohvikus kokku. Luukase taltsutamisele kulus natsa liiga palju energiat.
Vahepeal, kui vankrist midagi tooma läksin, paterdas õues roosas kombes üheaastane ringi. Vaatasin teda pikalt, sest algul tundus, et ta tuli kohviku seest ja keegi teda ei valva. Aga tegelikult olid ta vanemad õues. 
Ta ema tuli ja ütles: mu laps ei taha süüa, ei taha magada. Kas su oma talle mängukaaslaseks ei tuleks? 
Mingi Ida-Euroopa naine oli, aktsendi järgi. Selline äge naine tundus.
Ma ütlesin, et mu oma liiga väike, et kaaslaseks olla. 
Pärast S’iga koos jälgisime kohviku aknast, kuidas roosa laps mingis suunas tormas, ema tema järel, haaras seljariidest ja tõstis ta kombekat-pidi õhku, nii et titt meenutas langevarjurit, ja tagasi lauda tõi. Kuni järgmise korrani.
Siis koju, siis leksusega M.’ile järgi. M. tegi pilti ka, kuidas me teda ootasime:
Koos sõitsime J&L’ile külla, KIISU LÄKS KÕNDIMA, MÜTS OLI PEAS….

J&L’i poeg püüdis ka Luukat roomama õpetada. 
Luukas magas mul kõhupeal juba ööund, aga siis minekul ikka ärkas üles, nii et tagasiteel jälle KIISU LÄKS KÕNDIMA… 
Kodus panin ta magama, mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm… 
Käisin pesus ja nüüd olengi siin teiega. 
Raporteeritud!  

kuue minuti jutt

Tänasest kavatsen natsa varem magama minna. Shol algab varsti töö ja me praegune päevarütm jääb sellele kõvasti jalgu. 
Annan endale veel kuus minutit kirjutamiseks. 
Luukas kriiskas täna poes nii kõvasti, et ajas ühe mehe naerma. 
Tal on mu meelest endiselt väga ilus hääl, kui välja arvata harjumus oma vajadustele tähelepanu pööramiseks kiljuda. 
Täna oli ootamatult jahe. Kõik nüüd räägivad, tänaval ja trennis, kuidas enne oli palav, aga no nüüd on järsku külm. 
Avastasin, et lapse ainus sokipaar on talle vahepeal väikseks jäänud. Paar kuud pole ta sokke kandnud. 
Eesti suve mütsi tal ka polnud. Nii kärutasingi paljaste varvaste ja peaga lapse häbelikult kaubanduskeskusesse ja soetasin, mis vaja. 
Oi, täna šoppasime veel. Neljapäeval püstitatakse meile pesukuivati. Meil on nii väike korter, et kui kõik pole optimaalselt lahendatud, on igavene häda. Pesurest võtab mingi kaheksandiku meie elupinnast. Voodipesu pole meil kuskil kuivatada.
Aga kõik saab olema teisiti! 
Nüüd sai mu kuus minutit läbi. Head ööd!

lapse vaatepunkt

Lapsekasvatusega on igasugu keerukusi, tuleb välja. Peab lapsega arvestama ja…
Nali naljaks, aga ma tõesti hakkan nüüd vaikselt haistma, et kõigele toimuvale on olemas ka Luukas-lapse perspektiiv. 
Näiteks ta ärkab nutuga üles ja ma lähen lohutama, ise mõtlen: pliis jää magama, mul blogi kirjutamine pooleli, pliis-pliis. Patsutan teda seljale natsa liiga närviliselt.
Samas, tema jaoks on see, mis ma teen, Ema Puudutus ja see peaks olema kõige imelisem – ema pehme käsi. 
Ja ta ärkas ju just kas halva une peale või… igal juhul on tal päriselt paha või hirm ja see, et mul jäi blogi kirjutamine pooleli ei märgi mingit rolli. 
Või näiteks, kui on uneaeg. Ma annan talle süüa ja samal ajal laulan, kuni ta unne jääb. Aga vahel ta hakkab ringi vingerdama ja keerutama ja ma mõtlen, kuramus, ei või siis rahulikult magama jääda.
Aga siis vaatan, et ta tegelikult selle vingerdamisega püüab end unele saada, lihtsalt ei õnnestu veel hästi.
Aga minu esimene reaktsioon on ikka: deem, miks sa ei tee kõike täpselt siis ja sellisel kombel kui mina tahan. 
Sama on toidu söömisega. Ma näen küll, et tal on mingi müstiline sisemine rütm ja loogika, kui kiiresti süüa ja mida ja kuidas ja kas üldse ja… 
Aga ma kuidagi ei suuda end tema rütmi sulatada. Ma tahaks, et ta teeks suu pärani lahti ja siis mäluks ja neelaks ja jälle suu pärani ja jälle neelaks – sööks kiiresti ja korralikult ära selle, mis ta ette olen pannud.
Kui ta esimesed kolm minutit toiduga ainult mängib, siis mõtlen: ahah, järelikult ei taha. Aga siis neljandal minutil ta otsustab isukalt paar ampsu süüa. Siis mul tärkab kohe lootus, et nüüd kõik kõhtu ja korras. 
Aga siis ta rohkem ikka ei taha. Või tahab. Ainult natuke. Või võtab isukalt, pillab aga maha ja kui teda aidata püüan, siis enam ei taha. 
Vahel ma saan end tema lainele küll. Lihtsalt pean olema nii palju empaatilisem kui ma olen.
Ja selge see, et söömis- ja magamisrituaalid on alles algus. 
d

alla andnud perfektsionist

Neil paaril korral, kui ma olen endast välja läinud – nagu eile -, siis Sho on rahustanud, et ma olen lapsekasvatuse perfektsionist, võtku vabamalt. 
Mis on huumor kuubis kõigile, kes mind tunnevad ja lapsega näinud on… Perfektsionismist on asi seitsme mäe ja mere kaugusel. 
Kui Jaapanis olime, käisime külas Sho sõpradel, kellest ühel oli üleöö tekkinud neli last ja teisel kolm. 
Oot, kas ma juba kirjutasin sellest? 
Kui kirjutasin, siis kirjutan uuesti, suva. 
Nelja tütrega ema on kõik lapsed saanud aastase vahega. Kusjuures ise on tegus tööinimene, lastearst.
Teine sõbranna… Nende esimese lapsega on see ilus lugu, mida kunagi vist blogis ka jagasin, aga see võis olla mu eelmine, 10 aasta tagune. 
Ilus lugu kõlab nii, et neil polnud plaanis lapsi nii kiiresti saada, aga siis läksime meie Shoga neile külla õlut jooma. Me olime värskelt armunud ja kudrutasime ja nemad mõtlesid: deeeeem! Meie oleme ju ka armunud! 
Ja sellel ööl sündis… Aa, ei, ikka üheksa kuud hiljem sündis neil poeg. 
Kui neil külas käisime, siis oli üllatuslikult neil kolm last, seejuures kolmas 2-kuune. 
Sõbranna rääkis, et neil kuidagi ei õnnestunud teist last saada, võttis aastaid aega. Aga kolmas on üllatuslaps. 
Kusjuures esimene laps sündis, kui ta oli 32. Ma sain seepeale aru, et kui tahan ja kui hästi läheb, võib ka meil lõpuks kolm olla.
Miks ma seda rääkima hakkasin… Ah, seepärast, et nii nelja kui kolme lapse ema ütles, et esimest last kasvatasid nad raamatu järgi, teist vabamalt ja kolmandaga täiesti suvaliselt. 
Pärast läksime Shoga koju ja rääkisime, et me vist kasvatame oma esimest last nagu kolmandat. 
Ehk et perfektsionismist on asi kaugel.
Siiski-siiski, üldiselt olen nõus, ma olen perfektsionist. Aga oluline on mõista, et olen alla andnud perfektsionist. Mingil määral on see hea, sest alla andmine võiks olla üks ravivõte. 
Kuna olen alla andnud, saan elus asjadega kuidagi hakkama. Muidu ma ausõna ei teeks mitte kunagi mitte midagi. 
Näiteks! Mul oleks ammu liiga piinlik hakanud oma igapäevaste postituste pärast ja oleks kõik katki jätnud ja ära ka kustutanud. 
Aga õnneks olen alla andnud. 
Teisalt… natsa masendav ka. Umbes nagu langenud ingel. 
Aga muidu, autopesulal oli kampaania ja sai pileti loomaaeda. Sho ütles hommikul, et läheks täna. 
Käisime. Tore oli, kuigi loomaaed on ikka pigem kurb koht.
Jääkarul käpp valutas.
Tellisin nii halva toidu, et pärast kodus oli paha olla ja jäin jälle Luukaga koos magama. 
Luitekass

Alati, kui Luukas mõnd looma paitab, hakkab ta naeru kõkutama.

kitten mittens

Oli see ilm või teine päev ilma trennita või see, et ma ei saa kunagi ühtki tegevust rahulikult algusest lõpuni teha, aga õhtuks olin lihtsalt punaste silmadega liikumatu tomp diivani peal. 
Siis Sho ütles, et ta on hakanud vaatama sarja It’s Always Sunny In Philadelphia. 
Ma kunagi näitasin talle kitten mittens klippi, mis oli nunnu. (“Does your cat make too much noise?”)

https://giphy.com/embed/Cki0n5fW6L0cM

Sho uuris välja, et see klipp tuleb alles kümnendas hooajas, aga otsustas seda nunnut sarja otsast peale vaatama hakata.
Nüüd vaatasime paar episoodi koos ja ma tunnen end juba paremini.