mida kõike ta juba oskab

Pean ära mainima, et ma olen ikka nii õnnelik. Ma pole pea kunagi olnud nii õnnelik ja rahulolev kui nüüd. 
Kui L. sündis, siis ma kohe hakkasingi oma õnne-elu elama, aga siiani olin ühtlasi ka väga väsinud ja mul oli selg nii haige. 
Nüüd pole unevõlg nii suur, käin spordiklubis ja lisaks tuli massöör suvepuhkuselt tagasi. 
Vahel ma mõtlen, et äkki kiidan teda üle. Massaaž on massaaž, muidugi mõnus. Saa üle, mõtlen.
Aga nüüd jälle juhtus see, mis on juhtunud ka enne – käisin korra tema juures ja järsku on oma kehas täiesti teine olla. Tegelikult mitte “järsku”. See pole nii, et tulen ta poolt uue inimesena, vaid midagi juhtub järgneva paari päeva jooksul. Miski nagu loksub paika ja – spordiklubi abiga -, jääb sellise, harmoonilisena püsima.
Ükspäev bodybalance’i lõpus siruli tabas mind inspiratsioon. Mõtlesin, et tahaks aeg-ajalt proovida (naiste)ajakirjades mõne inteka avaldada. 
Muidugi pole ma ühtegi reaalset sammu jõudnud selles suunas astuda, aga hea on, kui on plaan. 
Mõtlesin minna raamatukokku ajakirju sirvima, aga isegi seda pole jõudnud.
Teinepäev ei-tea-mis-asendis tabas mind teadmine, et lähen vaikselt tööle tagasi siis, kui olen koduse tasakaaluga žongleerimises vilumuse saavutanud. Kui kolme palliga žongleerimine selge, siis võib hakata neljandaga harjutama. (Need “pallid” on mo mees, mo laps, mo kass, eks. Ja neljas oleks töö.) Sellist elu ma elada ei kavatse, et minu tööpäev algab kell 22 ja lõpeb 2 öösel. Ei ole minu teema sellist kangelannat mängida. 
Aga Luukas oskab juba igasugu asju. Esiteks, umbes siis, kui ta viimaks ringi liipama hakkas….  
Oi kui hea, ma vaatasin praegu sõnastikust, mida see “liipama” ikka täpselt tähendab ja leidsin, et selle sünonüüm on “luukama”!  
Ehk et kui Luukas viimaks käpuli luukama hakkas, siis umbes samal ajal hakkas ta ka püsti mööda seinu ja kappe ringi tammuma. Edasi hakkas juba ilma toeta tasakaalu harjutama ja eile õhtul tegi poolteist sammugi. Nii et kohe-kohe hakkab kõndima. 
Käisime temaga füsioterapeudi juures. Aeg sai pandud siis, kui ta veel üldse ei liikunud ja kui ta luukama hakkas, siis ka ju valesti, partisani stiilis. 
Peaterapeut küsis, mida ta oskab. Ma ütlesin, et ta seisab ja kõnnib toe najal. Luukas võttiski mu sõrmedest ja ajas end püsti.
Terapeut: miks te SUNNNNITE last kõndima! Miks, ah? 
Ja nii edasi ja nii edasi, väga ebameeldiv. 
Luukas võttis oma luukamis-asendi sisse, üks põlv kõveras keha ees. Terapeut mõtles, et väänab jala õigesse käputamise asendisse. Luukas aga lasi käed lõdvaks ja kukkus näoli põrandale. Hakkas haledalt nutma.
Terapeut muutus kohe palju lahkemaks. Ütles, et tegelikult täitsa tubli poiss. Hästi tõuseb seisma ja.
Kohe suunas edasi teise terapeudi juurde teisel korrusel. 
See proua võttis ka nõuks Luuka jalga väänama hakata ja Luukas kukkus jälle näoli põrandale. 
Mitu korda selles paganama majas mu last täna näoli kukutatakse, mõtlesin.
Muidugi mu enda süü, et ei osanud last terapeutide eest kaitsta. 
Kogu see asi oli selline… ideaalne õudusunenäo stsenaarium beebile. Kõva tõreda häälega proua ütleb: no Luukas! Mis sa nutad, Luukas! Luukas-Luukas-Luukas! 
Püüab ta tähelepanu hajutada lärmavate mänguasjadega, mille heli mõjub hirmuäratavalt isegi mulle, ja nõukaaegse nukuga, mille silmad käivad plõks-kinni-plõks-lahti. 
Luukas nutab ja nutab. 
Ma sain temalt lõpuks häid nippe, kuidas aidata ja ta ütles, et tegelikult ei tohi teha teraapiast sellist kogemust, millega pärast täiskasvanuna psühholoogil käima peaks. Mis oli sümpaatne avaldus, sest ma ise olin sedasama mõelnud. Ainult, et mulle tundus, et see siin saab olema küll psühholoogi-keiss. 
Igal juhul lõpuks lasi ta lapsel rahuneda ja niisama mängida. 
Luukas oskab juba üht sõna ka. Sõna on “kass”. See on ka suht vana uudis juba. Mu meelest oli ta 9 kuud napilt täis, kui “asss” ja “ksssss” ja “aššš” kõik tulid. Algul tundus, et ta ütleb “kissa” ja me Shoga viibutasime rusikat oma Soome sõprade suunas. 
Aga jah, “kass”. Kassi kategooria on veel lai. Sinna kuuluvad hetkel vähemalt ka koer, hobune ja tuvi. 
Tunnen, et see sõna on minu tõsise töö tulemus. Ainus asi, mida ma süstemaatiliselt teinud olen, on öelnud “kass”, kui Miki vaatevälja satub. Igasugu “aitähid” olen sujuvalt unustanud õpetada. 
Sho on muidugi löödud ja iga kord, kui Luukas “kass” ütleb, kordab Sho “neko! Neko!”
Tulemuseks on see, et kui Sho ütleb “neko”, kordab Luukas “kass”. Mis tähendab, et ta teab, keda “neko” tähistab, juhhei. 
Luukas teab veel, mida tähendab “issi”. See ka minu suure töö tulemus. Mis “emme” on, ei saa ta vist kunagi teada, sest Sho ei kasuta minu tähistamiseks sõnu. 
Ta teab ka, mis on “vett”. Sõna “juua” oleks olnud universaalsem, aga noh.
Ta vist natuke ütleb järele ka sõna “kuku!” ja “kukkus”. Vähemalt imiteerib hääletooni.
Luukas testib endiselt akustikat. Kui on avar ruum, koridor, siis hakkab ta kohe kolmkõlasid hõikama. 
Kõige rohkem meeldib talle mu töökoha trepikoda. Esimest korda seal häält katsetades venis ta suu rõõmust kõrvuni.
KUMU on hea akustikaga… 
Konrad Mägi näitusel ta katsetas helisid, Sittowi omal oli juba tüdinud ja lihtsalt kiljus, nii et tulime tulema. 
Kui ta kiljub, saab ta ükskõik, mida ta tahab. Nii on. 
Aga meie kodu koridor on ka hea. Iga kord, kui koridoris oleme, hakkab ta kolmkõlatama. Ükskord ta magas, aga pidime arstile minema. Tõstsin ta hellalt sülle lootes, et taksos tukub edasi. Olin korteriukse vaevalt avada jõudnud, kui pool-unes laps juba laulis.  
Viimasel ajal ta õõtsutab käsi muusika või rütmi saatel. Ükspäev patsutasime lauda Shoga, tema tantsis.
Õhtul, kui ta vannis oli, siis me Shoga meenutasime, kui tore oli, kui ta kurtis “äbaa, äbää”. Et pole seda “sõna” nii ammu kuulnud. Luukas seepeale lahkelt ütles: äbääää.
Tal on vannis puust kala. Püüan talle nüüd uue entusiasmiga sõnu õpetada ja paistab, et “kala” sai juba tuttavaks. 
Ja siis veel, ma olen alati nina vastu tema nina pannud, aga nüüd paneb tema oma nina minu oma vastu ka. Kui ütlen “nina-nina”, siis. 
Ja siis ta veel piilub ülimalt armsalt. Ajab pea viltu ja vaatab kavala näoga. See on tema kukuu!-nägu.
Nüüd kirjutasin vist küll kõik ära, mis ta oskab. Asi selles, et ma mujale ei kirjuta ja kui siia seda asja üles ei märgi, vajubki unustusse.
No tore, nüüd L. magas arstiaja maha ja mina blogi kirjutades koos temaga. 

septembri podcast

Tegelikult võtsime selle vestluse linti juba kuu tagasi, aga ma püüdsin oma podcastitootmise võimet realistlikult hinnata ja mõtlesin, et avaldan iga kuu ühe.
Ja siin ta on! Minu elu teine podcast.

Seekord on külaliseks Mervi, kellega tunneme juba laste muusikakooli aegadest, aga kes teoloogilist teed pidi jalutades on jõudnud järjest sügamale usuelu ürgmetsa, hihii.
Ühel markantsel hetkel, kui ütlen jumalavallatu mõtte, kukub külmkapilt magnet suure kolksuga nagu mingi noomiv sõrmeviibutus.
Ja, nagu ka eelmisel korral, on viimaste minutite saatjaks Luuka lalin.

Podcastid rivistan üles ka eraldi lingile, mis blogi üleval menüüs kättesaadav.

Loodan, et on huvitav kuulamine.

tasakaal

Hoiatan, et edasise kümne-kahekümne aasta jooksul tuleb siia blogisse aeg-ajalt jälle variatsioon teemale “ah et selline ongi siis pereelu”.

Olen siin mõtisklenud nii ja teisiti ja jõudnud järeldusele, et ma kas muudan oma harjumusi või elan samamoodi edasi, aga sellisel juhul maksan selle eest hinge(rahu)hinda.
Oma harjumusi pole ma suutnud suuremal määral muuta viimased paarkümmend aastat, aga ma olen motiveeritum kui eal varem.
Sest hingerahuhind poob. Pagana kapitalist, eks ole, küsib silma pilgutamata nii palju, kui kauba turuväärtus on.

Niisiis olen viimastel päevadel mõttes kaardistanud, mis see pereelu-tasakaal on ja millest see koosneb.

Kõigepealt Luukas-laps. Tema õhustikku pean ma lugema. Mulle tundub, et tema puhul on eelkõige vaja tähelepanelikkust. Rohkem ja rohkem.
Sest ma ütlen ausalt. Vahel ma söön midagi mõnuga ja siis silmanurgast panen tähele, et lapsel neelud käivad. Täiesti masendav.
Vahel annan talle lusikaga putru, ta keeldub kategooriliselt. Aga siis kuidagi juhuslikult selgub, et peoga suhu toppides jätkub isu veel kauaks.
Ma mõtlen, et viuh, et pudrutaldrikut ta eest ära ei korisanud. Samas kui mõni teine päev olen küll võtnud, et ahah, kõht täis, jah.

Vahel annan talle vett ja ta joob seda, nagu palverändur kõrbes. Siis mõtlen, et äkki oleks pidanud natsa varem pakkuma.
Ükskord Prismas andsin talle selle õuna, mida lapsed sealt tasuta võtta võivad. Mõtlesin, et pigem mängimiseks, aga ta käsitles seda nagu aaret. Nagu ma poleks mitte kunagi talle õuna andnud, samas kui õun on see üksainumas asi, mida ta elult tahtis.

Sellistel hetkedel on tunne, et vist peaks natuke paremini oma last lugeda oskama. Pean uurima, mis tunne tal parasjagu on ja selle tundega dialoogi astuma ja mitte oma teemadega temast üle rullima nagu amokki jooksev lumeinime.

Ühesõnaga, pere-elu esimene element on Luuka lugemine. Vahel tuleb mul see juba päris hästi välja.

Siis meil on Miki. Ta on muidugi kass ja hoolitseb oma vajaduste eest ise.
Tema vajaduste top 3 on magamine, söömine, tähelepanu.

Kui Luukas majja tuli, hakkas Sho süstemaatiliselt kassi-harjamisega tegelema. Et kass ei vihastaks. Aga minu fookus läks ikka lapsele ja seepärast paar esimest kuud leidis kass väljundi oma mänguhimule nii, et kui ma last imetasin, jäi Miki mind pikalt jõllitama, nagu saaki. Mitte minu sõrmi, mitte minu varbaid – mind. Jõllitas nii, et mul hakkas hirmus ja siis üks hetk tegi mu suunas sööstu. Sööst kunagi ei kulmineerunud rünnakuga, aga see oli selline proovikas.
Umbes, nagu ta ütleks: ma praegu timmin alles tehnikat, aga öösel, kui sa magad, tuleb sihuke veresaun…

Kui me siia korterisse kolisime, siis kass algul tunnistas oma uut vetsu, aga üks hetk leidis, et võiks igale poole mujale ka häda teha. Küll me siis mõtlesime, kas vetsu paik on vale, liiv on vale, puhastame vähe… Või kass lihtsalt on meil selline.

Aga suvel, kui ta terve kuu mu ema juures komandeeringus oli, tegi ta kõik oma hädad vetsu. Mitte mingit vääriti-mõistmist.
Tuli koju tagasi ja kuigi puhastasime ta vetsu nüüd iga häda järel ja Sho harjas teda nüüd mitu korda päevas, algas jälle mööda-sittumine.

Sho guugeldamise tulemusena tundus, et viimane võimalus, mida proovida, on kassiga igapäevaselt mängida.
Tõepoolest olime mängimise ära unustanud. Kass nagu ei kutsunud mängule ka enam.
Mängisime õhtul ja nüüd, kui ei mängi, siis kass tuleb varbast näksama ja mängu nõudma. Mängime – ja kõik hädad lähevad jälle kassivetsu.
Aga ühel õhtul, kui kass tahtis mängida, aga me ei reageerinud. Järgmisel hommikul oli junn vetsu kõrval maas. Nüüd ta on jälle vetsust mööda hakanud laskma. No ma ei tea. Aga ega muud üle jää, kui aimata kõiki tema vajadusi ja reageerida viivitamata.

Niisiis, kass hoolitseb oma vajaduste eest küll ise,  jaaaaaa, aga tuppa sittudes. Usun, et tema põhivajadus on, et me saadaks kiljuva tite tema kuningriigist välja.

Siis peab veel Shoga ka arvestama, täitsa lõpp. Oleme järjest parem tiim kasside ja tittedega tegelema. Selle üle rõõmustan. Aga järgmine level on päeva jooksul aeg-ajalt üksteisele ka otsa vaadata. Ma rääkisin Shole, et katsun koduse tasakaalu meistriks saada ja nimekirjas on tema ka. Ta naeris, et haha, kõige viimane, eks.
Üldse polnud naljakas, aga… no ta on nimekirjas.

Sellest saan ma hästi aru, et pere on kahe inimese töö. Kui ühel väsimusest-vihast-tülpimusest-ärritusest silme eest mustaks läheb, saab teine söösta lapsi ja loomi päästma. Et siis esimene saaks ennast päästa.

Aga kõik need abstraktsed lapse-lugemised ja kassi-aimamised tähendavad praktikas tuhandet väikest tegevust, mida peab tegema tulgu või tuld ja tõrva. See ongi mu jaoks uus. See “tuld ja tõrva” osa.

Ühesõnaga need va peresuhted.

Siis on muutmiseks veel toitumis- ja eelarve-harjumused.
Peab. Hakkama. Ette. Planeerima.
No lihtsalt peab.

Võtsin julguse kokku ja vaatasin, mis on meie viimase nelja nädala kulutused toidupoes (mitte restos, ainult marketites) ja pidin ära minestama. Üle 700 euro. Loodan väga, et olen lihtsalt unustanud, et me Prismast mingi mööblieseme soetasime.
Mitte-ette-planeerimine on üks mu peamine argi-viga. Seda tuleb muuta või muidu. Muidu sööd 700 euro eest ja ei tunne, et oleks isegi hästi söönud.

Eile oli aga verstapost. Võtsin kokaraamatu ette. S. laenutas mulle ühe hästi ilusa. Võtsin ette, tegin ahjurooga ja kutsusin S. õhtust sööma.
Mulle tundus, et nüüd võiks teha nii. Et mitte ei varu lauale snäkke, kui külalised tulevad, vaid teed õhtusöögi. Mitte liiga uhke, aga mitte ka argise.

Kohalikus poes polnud koriandrit, aga Sho oli valmis töölt tulles tooma.
Luukas oli maganud teist päevaund ainult 15 minutit, mis tähendas, et ta kiljus ja vääksus ja suure osa ajast keeldus minust lahti laskmast.
Toidu saime valmis, ootasime Shod viimase olulise komponendiga. Ta tuli aga peterselliga.
Prismas oli petersell koriandri riiulis ja Shol läks sassi.

Sihuke puänt õhtule, nagu S. ütles.
Aga longates sai see valss siiski lõpuni tantsitud ja oluline on, et sain oma esimese õhtusöögi-õhtu kirja. Otsustasime, et järgmine kord tõstame juba taset ja paneme lauale ka kenad salvrätikud.

Aga kogu see tasakaalu-püüdlus ja pidev sebimine on tekitanud järjekordse vaakumi siin blogis. Vabandan seepärast. Näiteks tänane jutt oli suures osas mul juba laupäeval kirjas. Mõtlesin, et parandan kirjavead natuke hiljem. Iga päev mõtlesin sellele ja tahtsin järjest juurde lisada. Nüüd on nädal möödas.

PS. Varsti-varsti tuleb välja uus podcast. Mul on plaanis iga kuu ühe avaldada.
PPS. Alustan esmaspäevast uue jaapani keele algajate kursusega. Kellel huvi täpsema info vastu, võtke julgelt ühendust.