enese promomine

Ma lugesin mingit enda paari aasta tagust postitust, et meelde tuletada, milline tuju mul siis oli ja mida mõtlesin. Üks postitus oli, mille peale mõtlesin, omg nii hästi kirjutatud. 
Siis muidugi mõtlesin, kuidas mu tekstides viimasel ajal pole mingit sellist “tasandit”, mis tolles tekstis oli. 
(Nüüd käisin last uuesti magama suigutamas. Võib-olla on selles asi? Et pole aega pikalt järjest mõelda?)
Ükspäev ütles treener, et mõelge nüüd kolm asja, mida te enda juures armastate. 
Oli rahulik hetk trenni lõpus siruli ja ma kuidagi eeldasin, et vuhinal tuleb kolm asja pähe – egomaniakk nagu ma olen. 
Aga ei tulnud. 
Nuputasin, kuni loobusin, nimetasin kolm poolikut asja (kolmas suure hädaga, et olen hea ema, aga no kas olen…) ja püüdsin niisama lõdvestuda. 
Üks teine päev trennis olime ainult mina ja üks naine veel. Kui ma jõudsin, siis nad treeneriga rääkisid maavärinatest ja kuidas toimida, kui selle kätte satud. Ma kohe liitusin vestlusega, et ma tean ma tean ma olen Jaapanis elanud. 
Siis rääkisime veel seda ja teist ja trennikaaslane mainis, et luges “Õhk riisiterade vahel” ja see oli hea. Küsis mu kontakti igaks juhuks ja mis kõik veel ja ma kogu aja mõtlesin, et kas peaksin mainima, et ma ka Jaapanis elamisest raamatu kirjutasin. 
Koguaeg kripeldas ja siis vestluse lõpuks ütlesin, et selline lugu, ma tegelt kirjutasin ka, no selle minu-sarja oma. 
Alustasime trenniga, aga ma algul pikalt ei suutnud üldse keskenduda tunnile, vaid tegelesin kahetsemisega, et ma sellise häbiväärse enesepromoga hakkama olin saanud. 
Vahel mõtlen, milline oleks mu elu, kui ma näiteks Facebooki ajajoonel kajastaksin oma tööalaseid toimetamisi.
See oleks täitsa tehtav. 
Isegi mingi tavalise tõlgitöö puhul saaks seda rakendada. Lõpus kirjutaks “See-ja-see delegatsioon külastas edukalt seda-ja-seda kohta. Vestlus oli viljakas!” Lisaks “aitäh, X, Y, Z, teiega koostöö on alati imeline!” ja paneks lõppu #mingiheatunne #mingiasjalikmõte #koostööpartnerid #mingibränd
Kas või siis, kui selle ühe näruse raamatu toimetasin enne kui L. sündis. Oleks pannud #saavutus #tehtud ja aitäh @tõlk ja #raamat #autor #kirjastus #raamatupood
Aga ei, ma käsitlesin seda nagu üht järjekordset väikest asja, mis vaikselt (vingudes) ära teha. 
Olen nii kindel, et selline enesepromo mõjuks eelkõige hästi.
See jätaks minust väga asjaliku mulje, mõjuks ehk karjäärile edendavalt, kui õige inimene näeks. 
Olen kohtunud tuusalt tuusade inimestega tõsiselt tõsistes paikades, teinud suuri asju. Terve meri # ja @ märke oleks ära kulunud, et seda kõike kirjeldada. 
Aga ma lihtsalt ei suuda. No ei suuuuuuuuuda. 
See on üks sümptomitest, mis vihjab, et edu mind saatma ei saa. Edule orienteeritud inimene saaks selliste väikeste asjadega hakkama. 
Titerindel… mul tekib järjest rohkem küsimusi, peamiselt vist evolutsiooni-bioloogia valdkonnast. 
Näiteks: lapsekasvatusraamatus on kirjas, et 9-10kuuselt hakkavad lapsed muusika järgi tantsima. Luukas täpselt õpiku järgi tegigi.
1) miks on 9-10kuusena oluline tantsima hakata? 
2) miks just siis? mis lapse arengus sellel ajal toimub?
3) miks on evolutsiooniliselt välja kujunenud nii, et inimene hakkab muusika rütmis end liigutama?
Mäletan veel üht suurt murrangut mõtlemises. See oli siis, kui Luukas hakkas kastaneid kaussi panema. Varem ta tõstis neid kausist välja, aga siis, nagu välk selgest taevast…  
Ma nägin seda hetke, kui ta esimese kastani kaussi asetas. 
1) Mis tema mõtlemises sellel hetkel juhtus? 
2) miks just siis ja mitte kohe, kui ta kastanite kausist välja loopisimise selgeks sai?
Aga nüüd lõpetan. Tahan veel üht-teist “saavutada” enne, kui magama lähen. 
Lõpetuseks: M’il on õpilane, Pakistani moslem. Sai poest sellise tšeki ja muutus murelikuks. Nõudis oma eesti keele õpetajalt vastuseid…