Ai, ma olen oma lapse fänn.
Vaatan teda ja mõtlen, nagu David, kui ta Minskist tuli ja Phoebe’ile otsa vaatas: Что я здесь вижу… ой!
Jaa, vene keelt õpetavad mulle Friends ja Sergei Babkin.

Paar korda olen kaubamajades lasknud Luukal mööda lagedat ala ringi tatsata, et pärast vankris rahulik istuda oleks.
Ta kõnnib ringi, püüab möödujate naeratusi. Ma vaatan eemalt tõsise, võib-olla isegi kergelt tüdinud ilmega.
Aga tegelikult mõtlen: vaadake kõik, kui armas mu tibulinnuke on.
Ma teaaaan, et tegelt on ta üks harilik inimesi tülitav tibu.  Noh, nagu kõik need teised väikelapsed.
Aga aga aga.

Hommikul läksime kõik basseini. Mõtlesin, et käime vara ära ja siis saab laps lõunaunele, aga vaevalt olime basseini jõudnud, kui vaatasime, kuidas Luuka pilk üha raugemaks muutus. Piisavalt põnev oli, et piiksuma ei hakanud, aga liikumine ja näoilmed olid nagu aegluubis.
Tunni pidasime vastu, siis jätsime Sho üksinda lõbutsema ja tulime tulema. Juba autos jäi ta magama ja nüüd kodus mõnus vaikus.

M. pool toimus ükspäev üks tõeliselt mõnus kogunemine.
Ainult et ta armastab oma spirituaalsetes sõpruskondades tutvustada mind kui ateisti. (Lisab igaks juhuks: “uskuge, ta on mõtlev inimene.”)

Tal on pisike korter, nii et bestikad ei saa omaette nurka pugeda ja ainult omavahel suhelda. Külalised moodustavad ühe seltskonna ja see on vahelduseks tore. 

M. mainis siis millalgi, et ma a-tähega sõna ja üks kutt tulistas: aga mis sinuga juhtub pärast surma?

Ma: õnneks mitte midagi.

Ta nagu ei kuulnudki vastust, vaid rääkis edasi, et ta ükskord küsis sama küsimuse hiina kommunistilt ja pani tolle mõtlema.

Hiljem küsiti, kui tihti Jaapanis käin ja kas on põnev. Ütlesin, et pole eriti põnev. 

Sama poiss küsis, kas kultuur mind ei huvitagi. 

Mis on ainult loogiline. Kui sa oled juba sihuke kahemõõtmeline inimene nagu me, ateistid, oleme, siis kultuur meid ei huvitagi. Me ei näe maailmas ilu ega tunne ligimese vastu armastust. Ainus reaalsus on raha, valu ja võimumängud. 

Anarhismist rääkides, siis kuulan podcaste ja mõned mõtted on nii põnevad olnud. 

Üks anarhist ütles, et riik peab pidevalt oma vajalikkust rahvale tõestama. Parim viis selleks on sõda.  

Näiteks kui oli 9/11. Rahvas tundis, et riik ei suutnud oma esmast funktsiooni – rahva kaitsmist – teostada ja seetõttu tuli riigil hakata end uuesti tõestama. Järgmine peatus – Iraak.

Ah ja riigi võimust rääkis huvitavalt veel see advokaat, kes ütles, et tema positsioon kriminaale kaitstes on tegelikult olla inimese kilbiks riigi absoluutse võimu ees. Jälle huvitav. Ma olin seni üks neist, kes ahastas, et kuidas need südametud piraajad suudavad vastikuid mõrvareid kaitsta.

Aa ja oot, midagi  selle teemaga tuleb veel meelde… 
Keegi ütles, et kui minna vanglasse ja vaadata, kes seal on, siis seal on ainult vaimuhaiged ja sõltlased. Seda öeldi isegi mitu korda. Ühe korra oli seesama advokaat ehk ja  teine oli vist see mees. Jälle huvitav. Muide, viimane räägib täiega Leonard Coheni häälega.

Liiga palju linke, aga ma ei saa pidama.
Pean ütlema, et kuigi Russell Brand on vahepeal natsa liiga uhhuu-jutuga, siis on ta ikka väga põnevaid vestlusi pidanud. 

Teine täiesti seosestu teema, mis mind kõnetas, oli südamehääle küsimus. (Sellest eelmises postituses ei jaksanud enam rääkida.) Äkki oli see jälle Brandi podcast ja äkki Yuval Noah Harari, kes ütles, et tihti hüütakse: kuula oma südame häält!
Südame hääl oleks nagu kõige puhtam ja ausam sisemine tung, mis kõneleb tõde ja millele tuleb kuuletuda, või muidu tabab seitse aastat õnnetust.
Aga-aga! Tasub natuke urgitseda, miks su südame hääl sulle üht või teist räägib. Sest meil on reklaamid, meil on meedia, meil on poliitika. Kõik see ulatub sügavale me sisse, ulatudes paraku ka südame hääleni. Ja kui seda tähele ei oska panna, oled lihtsalt üks “südame häälega” lammas.

Natuke läheb kokku Tuul Sepa intervjuuga. Üks juhtivaid mõttekäike oli, et inimene võiks olla teadlik oma evolutsioonilistest mõjudest, see teadlikkus võib aidata oma kiiksudega toime tulla või ka neist üle olla. 

Olgu tegu pillava eluviisiga, hirmuga teistsuguste inimeste ees, magusaarmastusega… Kõik see on meile kunagi ellujäämiseks vajalik olnud. Aga kas enam.

Nüüd spirituaalne lugeja mõtleb, et olen ma vast loom. Jumalata, evolutsiooni programmeeritud, oma südame häält ei usalda, vaba tahet ei ole… Lõpuks kõduneb mullas ja mis sellest kasu. 

Sellega seoses, üks inspireerivamaid podcaste, mida juba mõnda aega tagasi kuulasin, oli mükoloogiga.

Ma ikka loll, mõtlesin, et mükoloogid on lihtsalt mingid pilviku-silitajad. (Ja geograafid õpivad maailma jõgede-mägede nimetusi pähe, bioloogid kõik loomad ja ajaloolased kõik aastaarvud.) Aga inteka lõpus mõtlesin, et kuidas saaks hakata seeneaktivistiks.

Liiga palju linke, liiga palju. Ohhh. Lihtsalt ma käin Luuka une ajal jalutustiirudel ja kuulan, et igav ei oleks.

Muide viimase u nädala jooksul tegi L. jälle arenguhüppe. Nimelt, kui ta varem jäi ainult rinnal magama, siis otsustasin, et aitab küll ja nüüd ta enam-vähem jääb ise. Aga see on pikk jä vähkrev protsess.
Aga! Ta tõuseb püsti, ma patsutan madratsit ja tema, nagu kutsikas, viskab vaguralt kõhuli. Püsib 5 sekundit, siis jälle püsti. Patsutan madratsit ja – ma tean, et see on vale! – ütlen “lama!” ja ta jälle vaguralt kõhuli nagu kutsikas. Ja sekundite pärast jälle püsti.
Iva on selles, et ta saab aru, mida ma temast tahan ja on valmis koostööks. Nii äge!
Mündi teine pool – ta oskab teha selgeks ka oma natsa keerukamaid soove. Lükkas näiteks tooli köögikapi äärde ja tõstis käed üles: tõsta mind toolile.

Nii äge! Inimene!

Vaadake, see postitus on nagu sändvitš (ehk kaksikvõileib!) – saiaks titejutud, aga keskel mahlakat maailmavalu.

Vaade kassile vannist. Lihtsalt jõllitas mind. Ei pilgutanud silmagi. Kohe, kui postituse üles panen, kavatsen guugeldada “my cat hates me”.