mis ma sel aastal õppisin

Viimane hetk teha kokkuvõtteid! Kuigi homme on tänasele ikka homme, tahan siiski hetke sisse ja välja hingata enne uut aastanumbrit. 
Mul pole kunagi elus sellist aastat olnud. Isegi sarnast mitte. See on kindel. 
K. ja S. käisid meil pannkooke söömas. Vaatasime 2018le tagasi ja neile ütlesin ka umbes nii: 
isegi, kui sul on titt, ei pea sa tingimata inimesena muutuma. Aga võiks… 
(Muide, nupukam lugeja on kindlasti ridade vahelt välja lugenud, et iga kord, kui ütlen sõna “titt”, mõtlen tegelikult “eestlaseks jään” ja “valguse võit”. 
Mitte nagu mingi brüsseli marionett, kes sexib ja saab beibi. Ma ikka ugrimugri, k*pp ja t*tt.)
Aga muutumise juurde tagasi tulles. Ma pole see, kelle prioriteedid olid nii õudsemalt valed ja kes alles lapse sündides sai aru, mis tegelikult loeb. 
Pähh, ma teadsin koguaeg, mis tegelikult loeb. Hoolimine, tugi, usaldus, vendlus, armastus.
Muutus seisneb pigem selles, kuidas endaga toime tulla. Kui on laps, ei saa emotsionaalselt ise piiri peal kõndida. Tähendab, saab küll. Aga see on, minu jaoks vähemalt, liiga ränk katsumus. Varem võis endale sisemist kaost lubada. Raske oli, aga hakkama sai.  Kuid kui oma kaosele lisandub laps-kaos, läheb kõik. 
Seepärast olen pidanud sisemise kaosega tegelema põhjalikult. Ei ole saanud asja edasi lükata. 
Tähendab, jälle, olen saanud küll, aga riske kaaludes leidnud, et see oleks hullumaja teekond.
Just kohalolek on selle aasta märksõna. 
Ma võin ju suruda, et ma tahan teha asja x ja tahan-tahan-tahan, aga kui laps vajab-vajab-vajab, et ma midagi muud teeks, siis nii on.
Parim on olla kohal ja mitte tahta olla mujal. Vaadata, kuidas ta rõngaid pulga otsa ajab või mida iganes ta teeb. 
Nii ongi mu aasta olnud kõige zenim üldse. Sekka näpuotsaga teist äärmust, “mida-sa-tahad”-röögatusi.  
Röögatustest. Helsingi lennukis üks laps kõva häälega jonnis. Ta tahtis oma ema kõrval istuda, aga vend sai. Ja see oli ebaaus ja siis ta sai ema kõrvale, aga vend sai tädi mobiiliga mängida ja ka see oli ebaaus. 
Nad olid otse meie ees, nii et kuulsin, kuidas ema sisistas poisile: “Ausõna, ma võiks sulle praegu kallale tulla”. 
Oleks see paar aastat tagasi juhtunud, oleksin spetsiaalselt blogisse kirjutama tulnud, kui hirmsat ema ma nägin. Nüüd kirjutan spetsiaalselt blogisse, et ma sain selle ema tundest nii hästi aru. 
L. on nii pisike, et mingeid päris lollusi veel ei tee, aga… 
Nagu suitsualarm. Alarm läheb tööle, eks. Meeletu kõrvu lukustav närve näriv piiksumine. 
Tuleb ainult rahu säilitada ja alarm välja lülitada. 
Vajutad nuppu.
Aga see pole õige nupp. Kõrvulukustav pinin jätkub. Otsid teisi nuppe, mis võiks toimida. Säilita rahu. Ükski nupp ei paista funkavat. Iiiiuuuuiiiiuuiiiuuu! 
MIDA SA TAHAD?! 
… küsin suitsualarmilt. 
Kui olen nõrk ja oma sisemise kaosega pole ka tegeleda osanud. 
Tekib tunne, et täitsa võiks kellelegi kallale minna. Mitte tingimata oma lapsele. Ükskõik kellele. Aga kui laps juhtub liiga lähedal olema, siis… No siis juhtuvadki kõik need asjad, millest inimesed hiljem pead vangutades räägivad. “Ütle, milline ema seda teeb.” 
Oot, ma pidin ju oma zen-elust rääkima. 
“Suitsualarmi” lülitab tavaliselt välja see, kui oma mõtetega jälle olevikku, hetke jõuan. Rääkimata sellest, et ei tee midagi muud – isegi ei taha teha midagi muud. Siis on kõik järsku hästi, sest me kas tantsime mööda tuba või lebame voodil või ehitame torni. 
Aasta avastus: jalutamine. 
L. magab õues hästi ja mul on aega vaimu puhata. Kõndides küll. Kuna ülesanne on üks – last magatada (jah, selline peaks olema sõna õige kasutusviis), siis kõik ülejäänu on vaba. 
Lugematu hulk hommikuid astusin uksest välja teadmata, kuhu suundun. Päeva jooksul kujunesid plaanid. Tihtipeale toimus spontaanseid kohtumisi sõpradega. 
Mitu korda leidsin end ristmikul seismas ja mõtlemas, millises suunas liikuda võiks. Sest kõik suunad sobivad. 
Mulle tohutult meeldib selline vabadus. 
Usun, et jalutamiskomme on aidanud ka igasuguse kaamosväsimuse vastu. 
Sellised lood. 
Oot, ma pidin kogu aasta kokku võtma. Aga kirjutasin suuremas osas jonnivast lapsest lennukis. 
Ma ei tea, kas jutust nüüd ikka jäi läbi kumama see tohutu rõõmu ja rahulolu tunne, mis mu aastat kandnud on. 
Igal juhul nii see on olnud. 
Ma pole ka Shod näinud kunagi nii laialt naeratamas kui nüüd igapäevaselt. 
Ma ise samamoodi. Kortsud tulevad, pagan. 
Ah ja siis veel üks fundamentaalne muutus. Varem ma arvasin, et kui Sho ära sureb, siis ma tapan end ära. Aga nüüd nagu ei saa enam. 
U-a-lubadus ka: teen üht asja korraga. See on nüüd keerulisem kui eal varem, aga selgeks tuleb saada niikuinii.
Ma olen muidu juba pool üheksa siruli, nii et nüüd isegi hilja üleval. Nüüd juba üle üheteistkümne. Äkki peaks keskööni ära kannatama. 
Ja aitäh eelmise korra küsimuste eest! Mul juba vastustega postitus suures osas kirja pandud. Aga küsimusi võib veel esitada. Uuel aastal riputan vastused üles.  

inspireeritud

Kaks nädalat Jaapanis ja ma sain kohe tõsiselt inspireeritud. 
Mehed olid koguaeg tööl või töö-järgses jooma-situatsioonis ja meie – naised – hoidsime tuld koldes. 
Rääkisin ämmale, kuidas üks mees maagilisi seeni sõi ja üleöö kokutamisest vabanes, sest aju programmeerus ümber jne. Ja siis mu ämm omakorda inspireerus. Tal doktorikraad farmaatsias ja see haakus mingite asjadega, mida ta teab. 
Ta hüüdis südamepõhjast: ma tahan kaaaaa maagilisi seeni! 
Hetk, mida pean seekordse külastuse suurimaks töövõiduks.
Ei tea, mis see “töö” küll on. Aga tunne ütleb, et töövõit. 
Võib-olla seepärast, et tema hüüatus varustas mind enneolematult eksootilise kujutluspildiga sellest, kuidas me ämmaga kunagi koos maagilisi seeni sööme. Pole võimatu. 
Siis järgmine hommik rääkisime enesetappudest ja mingi päev, kuidas taimed omavahel suhtlevad, ja millalgi, kuidas naabri katus taifuuniga lendu läks ja mis siis sai, ja millalgi, kuidas Korea draamasarjad on põnevad jne. 
Ja muidugi, kuidas ta ei saa lapselapse pilte kõigile näidata, sest Akira on nii armas, et see mõjub eputamisena. (Ta on nüüd rohkem Akira jälle. Luukaks maandumine võtab aega.) 
Aga muidu ma inspireerun alati sellest, kuidas tal majapidamine nii käpas on. Tulen koju tagasi ja nädala-paar suudan olla ka hea ema ja naine. 
Praegu on meil käsil piparkoogimaja tegemine. Alustasime hommikul seitsme paiku. Ärkasime kell viis, seepärast. Sõime rahulikult rikkaliku hommikusöögi, mis ma hea ema ja naisena lauale korraldasin. 
Aga jah. Kuidagi väga pikad olid need kaks nädalat seal. Olin ja jalutasin ja. 
Jaapani autod on kõik puhtad kui prillikivid. Kaasaarvatud prügiautod ja näiteks tsemendiveokid. Seejuures nunnud kui mudelautod. 
Aga puhtuse saladusele sain jälile. Nägin oma silmaga, kuidas tsemendiauto juht lapikesega tsemendipaaki (?) nühkis. Elementaarne hügieen. Nagu hambapesu. 
Ah ja siis oli veel tore, kui mul sünnipäev oli. Läksime loomaaeda ja ma nägin albiino-kängurut. See oli väike loomaaed, palju rohelist, mõni loom ainult. Akira nägi kaelkirjakut (“kass”) elevanti (“kass”), koaalat (“kass”), ninasarvikut (“kass”). Olime kängurutele nii lähedal nagu Tallinna loomaaias kodukitsedele. Pai võimalusega. 
Akira arenguhüples Jaapanis meeletult. Algas jäljendamis-periood. Vanaema õpetas teda keelt näitama. Ta õppis trepist ronima. Tahab süüa oma lusika või kahvliga. Aitab mul hambaid pesta. 
Imiteerib me ilmeid. Kui toit maitseb, teeb mmmmmmmmm, nägu naudingut täis. 
Toiduisu Jaapanis kolmekordistus. Paraku jälle kivi minu kapsaaeda. Asi pole selles, et lapsel pole isu. Tal on lihtsalt isu maitsva toidu järele. Sellise, nagu Sho ema teeb. 
Omg ja lõpuks juhtus selline asi, et Sho unustas minu rahakoti ja telefoni taksosse. 
See oli koju lendamise eelõhtul ja meil polnud arvet, et vaadata, mis taksofirma ja mis autoga tegu. 
Sho guugeldas ja leidis, et Yokohamas on sadakond taksofirmat. 
Täielik katastroof. Helistasid äiaga võidu erinevatesse firmadesse. Tõenäosus, et asi leitakse ja hommikuks tagastatakse tundus null.
Aga siis kell üks öösel ajas ämm meid üles: taksojuht tuli peale tööd rolleriga mu asju tooma. Me seisime maja ees reas, kummardasime ja vabandasime ja andsime ära suurema osa Eestist toodud maiustusi ja ühe 50-eurose pudeli saket.

Lõpetuseks. Teate, mõtlesin siin, et ma pean seda blogi täpselt nii nagu ise tahan. Kirjutan nii harva kui tahan, oma suva järgi valitud teemadel. Mis on suhteliselt õigustatud, sest minu blogi siiski. 
Aga blogijad vahel mõtlevad dialoogile ja siis teevad küsimuse-vastuse voore. 
Küsi-blogijalt-postitusi. 
Võib-olla on hea, kui ma kord ka sellise teen. 
Ehk et pakun välja, et kirjutage mulle küsimusi. Teemade ring ei ole piiratud. Mingid Jaapani-küsimused või elu- või tite-küsimused, arvamusküsimused, kõik oodatud.
Tõenäoliselt vastan peaaegu kõikidele küsimustele, võimalik, et ka kergelt solvavatele. Kui vastata ei oska või ei taha, siis ütlen. 
Kui küsimusi tuleb palju, teen neist eraldi postituse. Kui vähe, siis vastan selle postituse all kommentaariumis. 
Äkki õnnestub selle aasta lõpuks vastata. Või siis kohe uue aasta algul. 
Selline ettepanek. Kuidas oleks?

sajandi ema

“Sa tead, et emme armastab sind tingimusteta, aga tingimusel, et sa ei vääksu koguaeg.” See on tsitaat päris minult endalt.  Luban kasutada, kui mulle, sajandi emale viitate.

Sajandi ema kategooriasse lähevad ka mu röögatused: “MIDA SA TAHAD!”
Muidugi sean sellega eesmärgiks ajada ta nutma, tema tahet painutada ja iseolemist alla suruda.

Ta võtab 3 sekundit aega mu sõnumi seedimiseks ja siis laseb kuuldele sellise nõudliku kriiske, et mu kõrvadel on päriselt ka valus.
Siis teeb Sho mulle kiire hommikukohvi ja ma jätkan elu malbe emmena.

L. sai vahepeal aastaseks.
Sõnavarasse on lisandunud “õue” ja “baaaaa”. Viimane, ülimalt meloodiliselt hääldatuna, tähendab “banaan” või “banana”. Võimalik, et “baaaa” on tema esimene jaapanikeelne sõna.
Ta ütleb seda nii ilusti, et ma koguaeg hakkan naerma, ja seda ilusamini ja suurema naeratusega ta seda ütleb.
Nii et meil on sellised rütmikad vestlused:
ütle, emme – emme; ütle, õue – õue. Ütle, banaan. BAAAA!
Tegin sellest video ja kord, kui L. vankris nutuseks kiskus, näitasin seda talle. Ja kui video-Luukas ütles BAA, siis päris Luukas ka ütles BAAA.

Ma muidu talle muidugi ekraani näidata ei taha. Multikaid polnud ka seni näidanud, aga nüüd nägi esimest. South Parki.

Mjaa, igatahes vahepeal selgus, et Sho peab töö asjus Jaapanit külastama ja me pressisime end kaasa. Ainult, et kaks päeva enne lendu jäime mina ja L. kõhuviiruse kätte. Toimus õudne oksendamine. L. sai kiiremini üle, ma olin veel päev enne lendu sooda.

Lennupäeva hommikul tundsin end õnneks hästi. Sõitsime autoga Rakverest, emaga laulsime Luukale ikka kiisulaulu. (Kiisu läks kõdima, müts oli peas. Naljakas näis ta nii kiisude seas.)

Luukas korraks justkui tegi “auh” ja siis laulsime: kutsu läks kõndima, müts oli peas. Naljakas näis ta nii kiisude seas. Auh-auh, kiisude seas.

Edasi, lehm läks kõndima, müts oli peas. Naljakas näis ta nii kiisude seas. Muu-muu, kiisude seas. 
Ja see ajas meid emaga nii naerma, et ma läbi pisarate pidin autot juhtima.

Mida teeb lehm kiisude seas? On see just müts, mis ta kiisude seas naljakaks teeb? Mis norm see kiisu on?
Ah see oli naljakas.

Igatahes nüüd oleme Jaapanis. Mitte midagi pole teinud, peale ajavahega harjumise.
Sho käib tööl nagu jaapanlane.
Me veel magame, kui ta läheb ja juba magame, kui ta tuleb.
Täna ma ärkasin korraks üles, kui tema ärkas. Tegin ta käele pai, tema tegi Luuka põsele pai ja läks.
Oumaigaad, kui see oleks alati nii.

Kaks korda nad said hängida. Üks oli, kui ma olin juba keskööst kaheni last magama panna püüdnud ja Sho ka ärkas ja ma saatsin nad mängima.
Teine oli tegelikult täna hommikul, sest Luukas ärkas hetk pärast seda, kui Sho oli hommikust sööma läinud ja nii me temaga ühinesime. Küll Luukas rõõmustas, kui isa süles istuda sai.

Me esimene õhtusöök siin. I-me-li-ne.

Õitsev aaloe.