Täielik mölapidamatus, vabandan ette. 15 küsimust, pea ükski pole ei-jah-tüüpi ja nüüd tekst nii pikk, et ma ei jaksa seda kirjavigade parandamiseks isegi üle lugeda. Edu teile siis.
Võite nt jupi kaupa lugeda. Või osa lugemata jätta.

1. Kui sa peaksid valima Jaapani ja Eesti vahel (edasi-tagasi käimise võimalust poleks, oleksid nö. sunnismaine elu lõpuni), siis kumma riigi sa oma elukohaks valiksid? 

Hoobilt Eesti. Põhjuseid on nii palju ja eks edasisest jutust kumab seda ka läbi, aga alustuseks

1: pere ja sõbrad

Olen hüpersotsiaalne ja sõbrad on nii olulised.

Jaapanlastest mul sõpru pea-aegu et ei ole. No kui ma seal elasin, siis oli paar, keda ma parema puudusel sõbraks nimetasin ja mõni kord aastas pika planeerimise peale ka kohtasin. 

Sho sõbrad on küll väga toredad, aga nad on tema omad. 

Ainus, keda igatsen päriselt, on Sho vanemad. 

2: järjekorrad
Viimati just käisime Shinjukus. Rahvamass ajas närvi krussi, aga ajasime oma asja ära. Mõtlesin, et võtaks enne pikka koduteed ülerahvastatud rongis vähemalt enne ühe kohvi. Aga järjekord oli naeruväärne ja jätsin katki.
Siis mõtlesin, et käiks vähemalt vetsus. Aga järjekord oli naeruväärne.

Muidugi loll on ronida sõna otseses mõttes maailma kõige rahvarohkemasse raudteejaama pühapäeval, kui seal on veel eriline mass, ja siis hakata vinguma, et järjekorras peab seisma. 

Aga ma ei suuda. Kuidagi sümboolselt ei suuda. 

3: teiste paganama inimestega paganama arvestamine
Viimati jalutasin ringi, vaatasin, kuidas majad kõik tihedalt üksteise vastas. Nägin ilusat hekki ja mõtlesin, et kui mina selles majas oleks, siis ma kindlasti ei piiraks hekki piisavalt.  Sellega tekitaks naabruskonnas pahameelt –  see välismaalane ei mõtle inimestele ega piira oma hekki. Niikuinii ei oska prügi ka sorteerida. Meie kvartali rutiinsest pargikoristusest ka osa ei võta. Läbi nende maja seina kostub pidevat titekisa.  Need väljamaalased ikka ei mõista, et jaapanlased hindavad vaikust ja puhtust.

Lihtsasti tuleb pähe vähemalt sada viisi, kuidas ma Jaapanis üle ääre loksun. 

Hoobilt Eesti, jälle. 

Lühidalt, ma usun, et Eestis kasvab temast rohkem mõtleja ja vähem mutrike.
Miks?
Ei tea täpselt, aga alustuseks tundub, et tegu mingil määral puhtalt numbrite mänguga.
Oled sa üks miljonist või 127 miljonist. Eestlasele on “ma olen unikaalne ja eriline” emapiimaga sisse joodetud ja olgu see põhjendatud või mitte, selline sisend mõjub inimese mõtetele ja valikutele teisiti.
Idee sellest, et võid elada sellist elu, nagu sulle õige tundub, pole nii võõras kui Jaapanis.

Teine asi, ma ei saaks emana Jaapanis hakkama. Liiga palju reegleid. Peamiselt kirjutamata, aga mõned kindlasti ka kirja pandud.
Tuleb meelde, et keegi rääkis mingist skandaalikesest, kuidas ema sai lasteaiast märkuse, et ta paneb lapse lõunakarbikesse liiga tihti sügavkülmast võetud toitu. Mitte värsket, aga sulatatud brokolit, eks.
Ehk et Jaapan tundub olevat koht, kus instantsid hoiavad silma peal sellel, kuidas sa oma last kasvatad.
Ka ei tea ma, kuidas teiste emmedega sotsialiseeruda ja kuidas oma last käitumisnorme omandama panna ja…

Ah ja koolivormid. Mitte vorm ise, aga see kuidagi sümboliseerib mingid sisemist väärtushinnangut.  Võiks mõelda, et kui välimuse järgi kõik lapsed ühesugused, siis tuleb igaühe sisemine erinevus paremini esile. Aga ei paista nagu tulevat…

Kui koolilapsed avalikus kohas kehvasti käituvad, siis usinad kodanik-politseinikud vaatavad vormi järgi, kust koolist nad pärit ja saadavad sinna kaebuse.
Karmimates erakoolides peavad isegi soengud ühtmoodi olema. Poistel siilikas ja tüdrukutel poisipea.

Teine skandaal uudistes oli, kuidas ühel lapsel olid natuke heledamad juuksed, mitte läikivmustad, nagu teistel. Õpetaja andis käsu juuksed mustaks värvida. Kujutad ette, et su loomulik juuksevärv on tibake heledam kui teistel ja saad sellise käsu.
Et asi uudistesse jõudis, viitab, et Jaapani üldsus sellise naljaga päri ei ole. Aga kuidas kellelgi üldse võiks selline idee pähe tulla…

Üks kaup, mida Jaapanis peaaegu et ei leia, on beebide tuubitoidud. Esimene kord Jaapanis leidsin 6kuusele sobiva tuubitoidu ainult ühest ökopoest. Seda oli ainult ühelt välismaiselt tootjalt. 

Pisut rohkem oli toitu klaaspurgis. 

Igasugu toite on poes lastele küll, aga näiteks tuubid olid alates 1. eluaastast. Seekord Jaapanis ostsingi Luukale ja sain aru, miks neid noorematele ei tahaks anda.

Me siin võtame porgandi- või ploomipüree, pistame tuubi ja valmis. 

Nemad võtavad mingi porgandiessentsi ja ploomi-molekuli, umbes (hehe, K. kinkis mulle “Keemia õhtuõpiku”, aga sõna “ploomi-molekul” juba vihjab, et ma pole veel midagi õppinud), ja siis mingi tarretiselaadse asja ja siis mingid vitamiinid ja teevad sellest laboris mingi asja, mis ei ole tervisele  otseselt kahjulik ja vitamiinidki sees  – ja pistavad selle tuubi. 

Aga see pole toit. 

Ridade vahelt võiks lugeda, et Jaapani pereema ei lähe lati alt läbi mingi tuubimajandusega, vaid teeb oma beebile korralikku toitu iga kord ja igavesti.

4. Mäletad, Jaapanis olles selgitasid meile sealset arusaamist füüsilisest lähedusest lastega, nt kallistamisest? Kas oli midagi sellist, et umbes 10-aastaseid lapsi enam ei kallistata? 
Mäletan rongis üht ema kahe lapsega, vanem oligi umbes 10+ ja noorem kuskil viiene. Nooremaga ema kudrutas nagu emad ikka, vanem oli seal kõrval nii üksi ja nukker. Emaga nad tülis ei paistnud olevat, lihtsalt vanemat tütart ema ei puudutanud kordagi. 
Ühesõnaga, äkki räägiksid sellest teemast veidi? Võimalik, et mäletan täiesti valesti, aga kui oligi umbes-täpselt nii, siis kuidas teie Shoga sellesse suhtute Akirale mõeldes?

Jaah, füüsiline puudutus on Jaapanis üleüldse haruldane. Kui võtta kas või kummardamise kultuur. Hea viis tervitada ilma teist puudutamata. Alternatiiv käe surumisele, kallistamisele, musitamisele.
Paarikesed käsikäes naljalt ei käi. Avalikke suudlusi pole pea üldse. Need teemad kuuluvad privaatsfääri.
Sho ükspäev ütles, et naljakas, kui ta näeb Eestis keskealist paari käsikäes, siis mõtleb: normaalne.
Kui näeb Jaapanis, mõtleb: armukesed.

Sho ütleb, et tema pärast väikelapseiga pole oma vanemaid kordagi kallistanud.
Ma tegelikult tean, et korra ema kallistas. See oli meie Eesti pulmas, kus kõik õnnitlesid ja kallistasid. Küllap oli see neile mõlemale imelik kohmakas kogemus.

Ei usu, et mitte puudutamise komme lapsi ja vanemaid üksteisele meeletult võõraks teeks. Nii nagu mingi Itaalia laps võib ema tervituseks musitada, aga südames tegelikult eemale hoida.

Aga ma kavatsen igal juhul Akirat musitada ja kallistada just nii kaua, kuni teda veel selleks tarbeks füüsiliselt kinni hoida jaksan. Sho puhul ei tea, kas peale jääb tema “komberuumi” taust või siinne mõju. 

Kooli minnakse 7. eluaastal. Tähendab, saadakse 1. klassi jookul seitsmeseks.  Samas klassis on kõik, kes saavad seitse aasta 2. aprillist järgneva aasta 1. aprillini. Aprill seepärast, et kooliaasta algab Jaapanis aprilliga. 

Lasteaed algab 3aastaselt, süsteem sama. Lasteaed pole kohustuslik. On ka sõim. 

Jaapanikeelses vikipeedias on isegi peatükk “gakurei” ehk kooliiga või õppimisvanus. Seal on kirjeldatud juhust 1945. aastast, kus linnavalitsus arvestas ühe lapse vanust valesti ja selgus, et ta on 14aastaselt lõpetanud põhikooli, samas kui keskkooli saab alles 15aastaselt. Skandaal uudistes. Lõpuks lubati ta hoolimata vanusest keskkooli sisseastumiseksameid tegema. 

6. Kas sa näed ka erinevusi laste iseseisvuses või hakkama saamises seoses eri arusaamadega (kui on erinevad).

Kuna mul Jaapanis lapse kasvatamise otsene kogemus puudub, võin eksida või valesti aru saada, aga mulje on selline, et Jaapanis rõhutakse hariduses ja ühiskonnas koostööle ja grupiidentiteedile. Tundub nagu hea asi, aga välja kukub imelik. 

Jaapani koolis olevat palju rohkem tegevusi, mis ei rõhu mitte indiviidi võidu-kaotuse ihalusele, vaid koostööle. Üksteise ja oma keskkonna eest hoolitsemisele. Näiteks koristavad lapsed ise oma klassiruumi ja ka koolilõuna tõstab toimkond teistele ette ja pärast koristab ära.
Rohkem näiteid ei oska praegu tuua.

Aga sellest kompotist tulevad välja lapsed, kellest suur osa ei julge üldse oma peaga mõelda. Võib-olla salaja mõtlevad ise, aga oma mõtte välja ütlemise kommet ei paista olevat.

Teine äärmus oleks selline ameerikalik haridus, kus lapsi julgustatakse muudkui oma arvamust avaldama, kuigi neil puuduvad veel igasugu teadmised, mille põhjal seda arvamust kujundada võiks. (Kas Ameerikas on nii või on see laest võetud stereotüüp?)

Aga jaapanlased, neist paljud on kuidagi hüperhäbelikud.
Näiteks üks eestlane suhtles ühe Jaapani lapsega siin Eestis lähemalt ja küsis mu käest nõu. Kas ta on autist, küsis.
Ma olin näinud selliseid jaapanlasi küll ja veel, kelle puhul tundub, et midagi tõsist on viga, aga kes paistavad liikuvat süsteemis samu radu, mida “tavainimesed”.
Mõtlesin, et kui Eestis nüüd selline laps, siis oi-oi.

Kui temaga kohtusin, selgus, et tegemist täitsa tavalise toreda sotsiaalse lapsega. Jaapani skaalal. Olgugi, et Eesti skaalal kergelt “autistlik”.

Mäletan, kui seal elasin, kasutasin vahel tuimalt abitu/ignorantse välismaalase positsiooni ära. Mingid sotsiaalsed normid, näiteks, mida tead, aga võid teha nägu, et ei tea ja siis neid eirates situatsioone enda kasuks pöörata.

Välismaalastele pakutakse üldjuhul “välismaalasetööd”. Ettevõtetes välispartneritega või -klientidega suhtlemine. Muidugi ka inglise keele õpetaja roll, ükskõik mis su enda emakeel on. 

See mul Jaapanis juhtme kokku ajaski, et ma tundsin, et pean kas võtma väljamaalase rolli (kehastuma ameeriklase stereotüübiks) ja tegema sellist tööd.
Või siis muunduma täielikult jaapanlaseks ja hakkama ettevõttes seda elu elama. Viimane oleks olnud mu jaoks täiesti ületamatu, sest ma ei suuda olla nii hillitsetud ega täita küsimusi esitamata  rolle või ülesandeid, mis idiootsena mõjuvad.

Kusjuures selle mõistmine on süvenenud just Eestis elades ja jaapanlastega töötades, olles teenuse pakkuja poolel.
Päris mõnus on olla klient Jaapanis. No ikka väga mõnus. Maailma kõige mõnusam. Aga klienditeenindaja… Seepärast ongi mõnus, et klienditeenindaja ohverdab oma elu su heaks. 

Tuleb meelde, kuidas saime kursaõde E.ga kohvikus kokku. Ta on juba kümmekond aastat Jaapanis, aga oli siis Eestis külas. Pärast, kui lifti ootasime, ta ütles: oh, kui hea on vahelduseks mitte mõelda, kelle ülesanne on liftinuppu vajutada.

See jäi mulle nii hästi meelde, sest fraas kuidagi avas kogu selle raskuse, mida ma ka tunnen. 

See osa sinu ajust, mis pidevalt analüüsib, kes peab kellele enne või madalamalt kummardama, kes istub taksos kus, kes kõnetab keda kuidas… See on väsitav.

Aga jah, keelt ja kultuuri tundva välismaalase ja kohaliku elu erinevus ehk ongi see, et välismaalane saab tegelikult valida, kas mängida reeglite järgi või siiski päris mitte. 

Jaa, eriti Merviga rääkides tuli meelde, et usk võib olla ka üks ilus ja võimas asi.

Ma ise püüan säilitada religioonide osas neutraalse suhtumise, aga kui keegi peaks valele nupule vajutama, siis võiks tulla väga karme väljaütlemisi. Aga nii vale nuppu pole keegi veel vist vajutanud.

Aga usul on ilus pool ka. See ei olnud mulle muidugi uudismõte, aga meeldetuletus.

Kui hakata usku sõnade või loogika kategoorias õigustama, on kaotus kiire tulema.
Aga kogemuse tasandil ilus. 

Vahel tundub küll, et siin jumalata maailmas tuleks siiski elada nii, nagu oleks (õiglane ja hea) jumal olemas. Ai, selle mõtte võtan siiski tagasi. Liiga keeruline, hehe.

9. Kui sa saaksid kaks asja oma elus ära muuta, siis mis need oleksid? 

Hakkan kohe üle mõtlema.
Et kas need asjad on maailma tasandil või minu tasandil ja kui ma neid muudan, kas see toob kaasa mingeid teisi muutusi, mis mulle ei meeldi jne.

Aga kui saaks süüdimatult kaks ainult endaga seotud ja kõrvalnähtudeta muutust välja võluda, siis
1. haaraks töö, mis mulle tõsist rahuldust pakub
2. hakkaks selles valdkonnas äärmiselt kompetentseks

Ma ei pea kingitusi iseenesest oluliseks ja ei pane tähelegi, kui keegi mulle kingituse tegemata jätab.  Seda pidin nüüd sünnipäeva järgselt mitmele inimesele üle kinnitama. Aga ausõna, nii ongi.
Olen ise väga koba kinkija ja et endale andestada, tuleb ka teistele. See on kindlasti üks põhjus. 

Nüüd ma juba nii jõukas ka, et asjad, mida vaja on, saan endale soetatud just sellised kui vaja. 

Teisalt mind rõõmustab kinkimise siiras žest. Tekib hea tunne, kui tädi kingib enda kootud sokid, näiteks.  Või S. enda kujundatud luulekogu. 

Sho tegi sel aastal imehea sünnipäevakingi. Olin just päev varem kohvipoest möödudes mõelnud, et äkki lubaks endale sifooni kohvi tegemiseks ja maagilisel kombel Sho selle mulle kinkisiki. 

Täiesti kümnesse läks. Aga poleks ka miskit, kui ta oleks lilled toonud või kooki teinud lihtsalt. (Tema küll mu sünnat ära unustada ei tohi!)

Ma ise kinkijana hakkan vaikselt sellist suunda võtma, et teen inimesele kingituse siis, kui pähe tuleb, mitte õigel kuupäeval.
Inspiratsiooniks S., kes septembris muga ühendust võttis, et saame kokku, mul on sulle sünnipäevakink. (Mul sünna detsembris.)
Tema muuseas on inimene, kes mulle paar-kolm aastat järjest jaanuari keskel helistas ja palju õnne sünnipäevaks soovis. Mis on nii armas, sest õigel kuupäeval tuleb mitu õnnitlust, aga jaanuaris tuleb ainult temalt.
Emale, kellel sünna septembris, tegin mais kingituse. Nüüd ka üks kingitus sõbrale soolas. Tema sünnat ei jõua kül ära oodata. 

See on siis viide selle postituse esimesele lõigule. 

Jaapanikeelne sõna on nomikai ehk “joomiskohtumine”. Tähistab sõprade või töökaaslastega välja minemist.
Töökaaslased vennastuvad niiviisi. Samuti äripartnerid. Näiteks Sho isa, kes on ühe firma juht, peab jooma alluvate ja nende alluvatega, ja partneritega. Eriti aasta lõpul, kui toimuvad nii-öelda “aasta unustamise kohtumised” ja aasta algul, kui on “uue aasta kohtumised”. 

Eks sel õlle või sake taga istumisel on auru välja laskmise funktsioon ka. Ütled välja rohkem kui kainena.
Aga töö kontekstis peab ütlema, et ettepanekust nomikaile minna ei saa eriti ära öelda. See on oluline töö osa ja osa põhjusest, miks jaapani firmatöölise “tööpäev” kestab 12-15 tundi.

Jaapanis elades võtsin seda kui normi, aga nüüd paar nädalat Jaapanis olles hakkasin asja tajuma nagu mingit eraldi vägivalla vormi.

Paljudel on ju perekonnad, lapsed. Mis mõttes te tekitate tema elus olukorra, kus ta näeb oma last ainult nädalavahetusel?!
Sho oli ju korraks komandeeringus, see on täitsa okei. Aga inimesed töötavadki nii aasta läbi…
Aga noh, kindlasti on ka inimesi, kes ei taha oma perekonnaga väga kokku puutuda… Ideaalne töökorraldus neile.

Ma ise tunnen end nagu Ida-Euroopa geiša, õppisin keelt ja süvitsi jaapani kultuuri, et olla meeldiv vestluskaaslane oma jaapanlasest mehele, kellele mind postiga saadeti.
Nali naljaks, aga eks eestlased käivad palju välismaal õppimas ja eks kaaslasegi leiavad sealt, kus nad viibivad, mitte kuskilt paljast õhust. Nii et mitmed jaapanlased on siia tulnud ikkagi eesti kaaslasega.

Aga siis on neid jaapanlasi, kes tulevad siia vabaduse ihalusest või vähemalt jäävad, sest ei taha enam vabadusest loobuda. 

Mis vabadusest? 

No näiteks sotsiaalsetest suhetest, hierarhiast, mis ei lase väljendada arvamust, tõusta karjääriredelil (kuigi oled tegus) jne.

Teine asi, et korra juba “süsteemist” välja astununa ei saa naljalt enam tagasi minna ja nii tuleb leppida Eesti eluga. 

Aga viimastel aastatel on Eesti Jaapanis üles haibitud kui utoopiline e-riik. IT ja krüpto-paradiis. Seda oma silmaga kaema tuleb järjest rohkem jaapanlasi. 

13. Kas te mõtlete/plaanite ka mingi aeg Jaapanis elada, et lapsega sealsele perele lähemal olla? Oleks sul seal nt head karjäärivõimalused? 

Vahel küsitakse, kas kavatsete igaveseks Eestisse jääda ja siis ma alati mõtlen surmale ja oma hauaplatsi planeerimisele. Ja vastan: ei tea.

Eelneva Jaapani kriitika ja kirumise taustal imelik, aga.

Kui Eestisse kolisime, otsustasin, et kui Sho teatab, et nüüd ta enam end Eestis hästi ei tunne ja tahab Jaapanisse tagasi, siis tuleb minna. Sest ma ei taha, et ta end kuidagi ohverdama peaks.
Vaikimisi oli küll selline 5-aasta võrdsuse printsiip. Et mina olin seal umbes nii kaua, pidagu tema siin sama pikalt vastu. 2012. aasta suvel siia kolisime, oli vist nii. Nii et see verstapost on möödas.

Lisaks tahaks, jah, et Luukas ei võõrduks sellest poolest, ei perest ega keelest ja kultuurist.
Kui peaksime Jaapanisse kolima, siis minu tingimus on, et midagi peab olema väga teisiti kui viimati oli. Aga kuidas täpselt, sellele veel mõtlen.

Üks oluline punkt: mul peab midagi teha olema.

Head karjäärivõimalust naljalt ei näe, aga eks midagi annab kombineerida. Iseasi, kas see mulle rõõmu ja rahuldust pakuks. (Vt ka küsimus nr 8)


14. Kas teine laps on ka teie tulevikuplaanides?  

Jaa, teine laps plaanis. Projekti tööpealkiri on Akira 2, uus parandatud ja täiendatud trükk.

15. Mis veel on lapse saamisega seoses muutunud? Nii sisemaailmas kui ka kasvõi igapäevaseid praktilisi asju.

Nii praktilistes elus kui sisemaailmas on rohkem hetki kuidagi mõtestatud. Varem oli rohkem molutamist, hehe.
Hetki omaette hindan väga. Algul oli aur vaja välja saada lihtsalt kuidagi tuimalt, kas netis surfates või. Aga viimasel ajal on suund jällegi rohkem mõtestatud tegevuste poole. Et oleks nii-öelda kvaliteetaeg.
(Täna just mõtlesin, et “kvaliteetaja veetmine” on nii haige väljend ja mina seda sõna küll ei kasuta. Näiteks kas on vahet, kas veedan lapsega koos “aega” või “kvaliteetaega”. See võiks olla üks ja sama.)

Minu ja Sho suhe pole mingis mõttes üldse teistmoodi, aga samas ikka on, sest igasugune ressurss (aeg, energia, tähelepanu…), mida vabalt varem üksteisele jagus, läheb nüüd suures osas va lapse peale.
Lisaks, kui mõelda esimese poolaasta peale, siis oi-oi, kuidas magamatus ja hormoonid inimest muudavad.
Ma mäletan, kuidas mul mõlkusid meeles mingid suhteõpiku stamptekstid, umbes et mees on kõige tähtsam ja et läheduse säilitamiseks vaadake koos diivanil kaisus filmi.
Mõtlesin tookord lihtsalt: pange põlema kõik suhteõpikud. Ma tahan magada. Lihtsalt. Segamatult. Magada.
Aga see aeg on nüüd õnneks möödas.

Aga üks selline uus ülesanne justkui on.
Laps areneb iga päev nii kiiresti, et mingid mured ja rõõmud, mis olid päevakajalised eile, pole enam sugugi täna ja tänased vajadused on teistsugused kui homsed ja… Vot sellega harjumine võtab aega.
Inimese loomuses on tunda, nagu kõik, mis täna praegu siin on, püsib täpselt sellisena igavesti. Aga lapse saamine on hea võimalus sellest illusioonist väljuda. Kui oskad.

Aitäh küsimuste eest ja kes jaksas lõpuni lugeda, aitäh selle eest ka. Lõpetuseks ütlen, et ma siin avaldasin sügavalt isiklikku suhtumist ja arusaamasid. Eriti just Jaapani eluga seotud juttu ei tasu võtta absoluutse tõena.