ümberkorraldused

Ükspäev mul viskas üle, et mul on pikad juuksed ja ma lihtsalt lõikasin patsi maha nagu mingi itimees. Panin juuksuriaja ka, aga paar nädalat käisin seda oodates ringi, vasak ja parem külg erineva pikkusega.

Lasin ära lõigatud patsil vähemalt nädalajagu päevi koridorikapil seista. See oli nii rõve, aga noh, ikkagi ise kasvatatud.

Kuni Sho ükspäev küsis, et ehk annab selle patsiga midagi ette võtta, see mõjub nagu ära lõigatud saba.

Mõõtsin üle, 30 cm. Mõõtsin vist seepärast, et oleks tagantjärele põhjus patsi kapil hoidmiseks – noh, et mõõta on ju vaja.

Mõtlesin, et viimane aeg on endale muretseda elu esimene föön ja mingeid juuksetooteid ka. Olen alati selline aus vee ja seebiga pesija olnud. Alles nüüd mõistsin, et õiged tooted lubavad mul pikalt pesematust varjata. Tere, 21. sajand!

Näohoolitsuseks olid ka vahendid ammu otsas. Ausalt öeldes on selle valdkonna eest mu elus viimased aastad hoolitsenud Sho ema.

Ja kui juba, siis peaks tegelema oma kulmudega. Oi, kulmud.

Selliste teemadega on alati hea S.’ile helistada. Ta ütles, et kulmude osas on eksperdiks R., kes just hiljuti olla S.’ile maininud, kuidas pärast aastatepikkust tööd on saavutanud selles valdkonnas taseme. Siis R. saatiski läbi S.’i mulle pika sõnumi, kuidas kulmude eest hoolitseda, juures vajalike toodete loetelu.

Võta ette ükskõik mis teema ja järku saab sellest raketiteadus. Seepärast on mingid asjad, kuhu ma oma nina heaga ei pista. Küüned, näiteks. Ma lihtsalt lõikan need maha, võtab u minut ja kõik.

Kui ükspäev avastan, et päevas pole mitte 24, vaid 34 tundi ja mu ajumaht ja võimekus on järku kolmekordistunud, siis võtan küüned ette. Just nii, ma ei kavatse oma kolmekordistunud võimekust kasutada mitte vähiravimi või alternatiivsete energiaallikate leiutamise peale, vaid maniküürile.

Aga kulmud, jah, nüüd ma joonistan endale kulme ja harjutamise mõttes isegi neil päevil, kui pole otseselt plaanis kellegagi kohtuda.

Kes oleks võinud arvata.

Luukas on näljane või unine, aga ma ütlen: oota, emme peab kulme joonistama.

Siis ükspäev sai mul villand sellest, et Google ja Facebook mind ära kasutavad.

No muidugi ma olen seda alati teadnud, aga nüüd ma kuidagi hoolin rohkem.

Mingis podcastis öeldi ka, et arvesta, et kui sa ei ole klient, siis järelikult oled sa toode.

Maitaha olla toode!

Kaks korda on imelik olnud.

Üks: kord kirjutasin FB messengeris sõbrale, et redelit oleks vaja. Maagilisel kombel hakkasid mulle end redeli-reklaamid ilmutama. Selline asi ei tohiks olla. Või tohiks?

Kaks: Ostsin elus esimest korda Pealinna pelmeene, et need oma saledale lapsele sisse sööta.

Selverist ostsin, partnerkaardi lasin ka läbi. Poest väljudes vaatan oma telefoni kirjakasti. Gmailil on ülemisel real, enne kirju, paar reklaamirida. Pealinna pelmeene reklaamib.

Ma pole partnerkaardi kasutamistingimusi lugenud. Võib-olla peaks.

Igal juhul tegin endale uue emaili lõpuga protonmail.com. Mul pole aimugi, kuidas sinna päriselt kolida õnnestub, sest kümmekond aastat kontakte on kõik gmailis.

Browseri vahetasin privaatse vastu, otsingumootori samamoodi.

Google Maps on nii paganama mugav ja ma ei tea, kuidas oma fotod kõik Google Photos mõnusast vangimajast päästa, aga eks võtan rahulikult.

Aga sellega seoses: kolisin blogi Bloggerist (mis on Google) WordPressi. Uus aadress on maarjablogi.com. Loodan, et sellest mingit jama ei teki, aga edaspidi kirjutan sinna. Seal kõik vanad postitused ka.

Ja Youtube on ka, isver. Leidsin sellise asja nagu hooktube.com. Keegi rääkis ilusti, kuidas vahel tundub, et su youtube soovituste listi mööda edasi minnes kohtud justkui iseenda rõveda karikatuuriga. Algoritmid söödavad sulle seda, milleks nad sind peavad.

Facebookist ei saa kunagi vist välja, sest kõik saadavad seal sõnumeid. Tuleb olla lihtsalt distsiplineeritud. Uudisportaalidele panin igatahes unfollow, et oleks lihtsam.

Nii vihastasin, et ma nagu mingi treenitud ahv vahin suvalisi BBC või CNNi videoid, mis Facebookis ette jooksevad ja siis vastavalt tunnen meelerahutust või pühapäeviti meeleliigutust.

Pühapäev on see päev, kus uudiseid pole ja siis on videod mingitest loomadest, kes peaaegu hukkuvad, aga siiski mitte või body-positive baleriinidest või pagulas-modellidest või midagi.

Ja ma nagu treenitud manki vahin seda ja tunnen, mida kästakse.

Jaah, ja siis olen ma veel hästi palju asju ära visanud. Mu garderoob on üliväike ja paistab, et võiks olla väiksemgi. KonMari mõju on vist tugev, kuigi hakkasin minimalistlikku teed liikuma juba aasta tagasi, kui siia minikorterisse kolisime.

Ja siis veel liitusin ma lambist ühe hobiklubiga. Mul ei olnud mingeid tuttavaid seal ees ega midagi. Aga lihtsalt läksin kohale, nagu mingi ekstravert.

Tegelikult ma olengi ekstravert, aga häbelik lihtsalt.

Ühesõnaga, mingi suur sorteerimine ja ümbermõtestamine käib praegu, aga ma ei oska tegelikult asja tuumast rääkida. Veel ei oska, vähemalt. Äkki kunagi jõuan selleni.

Muidu on me elu endiselt idülliline.

Mina loen kiiges keemia õhtuõpikut, seni kuni mu väike alkeemik kassitoitu kraanul-haaval tema joogivette pistab.

Muuseas, see on lausa solvav, millise kergusega kassitoit tema suhu läheb, kui arvestada, kui pirts ta minu valmistatud toidu osas on olnud. Kuigi nüüd, kui tal viimaks hambad kasvasid (ta oli aasta ja 1 kuu hambutu), on ka isu kasvanud.

Ta oskab öelda nüüd ka ahv (ah!), õun (un), lehm (mh!) ja vaal (aa) ja jaapani keeles dekita (taa!) – kui ta millegagi hakkama saab.

Sõbrapäeva järgsel pühapäeval tuli Sho saunast koju tassiga, kus on kirjas “me+you=love”. Ma mõtlesin: mesasja, taat on saunas peast soojaks läinud.

Siis mõistsin, et oleks aeg suhet värskendama asuda.

Ja Bobby Mcferrin esineb, aga ma ei tea, mis kivi all ma olen elanud, et avastasin selle alles nüüd, kui piletid läbimüüdud. Masendav. Tõeliselt masendav.

Aga see-eest läheme me aprillis Gruusiasse!

IMG_1057

mu kiik ja mu laps

Mul oli vahepeal päevi, võib vist isegi öelda, et nädalaid järjest õnnis rahulolutunne. I’le pani täpi me imeline võrktool, mis nüüd laest ripub.
See on nii suur, et ma mahun üleni sisse ja mingil imekombel ei lõppe kõikumine. Ma lihtsalt lesin liikumatult ja kiik õõtsub lõputult. Hakka või igiliikuri võimalikkusesse uskuma. 
Hehe, see tuletab meelde Jean Effeli koomiksraamatut “Aadam õpib maailma tundma.” 
Jumal seletab Aadamile: kaks paralleelset sirget ristuvad lõpmatuses. Ma ei saa seda sulle näidata, aga usu mind. 
Meil on nii pisike korter, et siin on ainult üks vaba nurk. Ma hoidsin seda nurka nagu mingit kullatera, sest see peitis endas lõputuid võimalusi.

Korteriplaanil on selle koha peale joonistatud telekas. Aga meil pole telksi. Seepärast kogu see potentsiaal, mis nüüd kiigena realiseerus.

Istusin kiiges paar päeva ja olin veendunud, et järgmisena viskame välja diivani ja paneme asemele veel ühe kiige.
Helistasin lausa Shole tööle, sest diivani välja viskamise küsimus oli nii pakiline.
Esimese asjana küsis Sho: aga kus kass siis oma küüsi teritab?
Hiljem oli tema argument: aga kus me oma riidehunnikuid hoiame? Mõtle realistlikult, Maarja.

Jah, peab veel natuke mõtlema.

Nii, nagu olin kaks päeva veendnunud, et viskan kohe diivani välja, olin kaks päeva täiesti kindel, et sügisest lähen ajakirjandust õppima.
Kuigi ma oma teada olen mitmele sõbrale öelnud, et nad mulle laksu kirja annaks, kui kunagi tulen jutuga, et lähen tagasi ülikooli.
On nad unustanud või mis, aga kelleltki peksa ma ei saanud.
See mõte vaibus ka suht ise.
Aga tore on, kui on jõudu fantaseerida. On olnud aegu, kui seda jõudu sugugi pole.

Siis olen veel tubli raamatulugeja olnud. See polnud isegi uusaasta-lubadus. Lihtsalt detsembri lõpus tuli lugemishoog, mis pole raugenud. Eriti mu igiliikur-kiiges.
Või siis teen Luukaga tiiru, ta jääb magama ja siis pargin ta kohvikuakna taha. Ise lähen sisse lugema.

Luukas on nii terane laps. Ma ei teadnud, et nii väiksed lapsed nii terased on. Samas, kui mõelda, siis kõik teised väikelapsed, keda ma tean, on ka terased. Nii et see on vist minu enda tähelepanematus olnud.

Ta on nüüd aasta ja kaks kuud täis. Lubage, ma natsa patran, mis ta kõik teeb ja ütleb.

Ta on täielik paimeister. Paigeenius, võiks öelda. Ta paid on imepehmed. Kassile teeb argliku pai, sest too võib rünnata. Vahel tuleb teeb mulle spontaanse pai.
Ütleb: paaaai.
Kõik sõnad muunduvad tal kassiks tagasi.
Ta leelotab omaette: pai – paa paisss kaaassss.

“Aitäh” on ta hakanud puhtalt ütlema. Varem oli “aitgnäh”. Ta tihti isegi tänab, kui talle midagi anda. Mitte ei kasuta sõna ainult “tahan! anna!” tähenduses.

Tema täielik lemmiksõna on “mais”. Sest konservmais on juhtumisi ta lemmiktoit. Räägib: maiis, maaiš – kaaašš – kass.

Sõna “mähe” püüab ta ka hästi jõuliselt öelda, et “h” täht välja tuleks. Tihti tuleb lihtsalt “mää”.
Siis mängib ta sõnaga edasi: määsss, maaaiis, kass.

Jaapanikeelseid sõnu on ta Shole järele korranud, aga esimene, mis täitsa külge jäi, on “achiachi”, sõnast “atsui” ehk tuline. Vahel ütleb “atsui” ka.
Vahel kõlab see rohkem “agi-agi”. Hirmus armas.
Puder kausis, vannivesi ja pliidil podisev pott. Osutab nendele, pilk tõsine ja hääles hoiatav noot, atš-tš.

Kui ta mu telefoni kätte saab, surub ta selle endale vastu laupa ja ütleb “alla-alla”, vahel “aia-aia”.
Ei tea, miks vastu laupa. Nagu etendaks mingit ühiskonna-satiiri. “Alla-alla-käik on aia-aia-valus.”

Ta jäljendab kõike, isegi hingamist.
Ta tuleb koos minuga raamaturiiuli ette, jõllitab seda pingsalt, pea kuklas ja laseb siis kuuldavale sügava ohke. 
Ta oskab öelda kahel viisil “mjäu” ja täna õppis “auh”. Üks “mjäu” on õpitud otse kassilt, rohkem “aao”.
Eriti tüütu, kui on uneaeg ja ta saab rinda ja siis kass tahab tuppa, nii et teeb ukse taga “mjaaauu” ja siis Luukas, kes tundub juba pool-unes, järsku katkestab söömingu, et öelda “aaaaaoo”, ja siis jätkab, kus pooleli jäi.

See on tegelikult päris traagiline, kuidas kass on Luuka jaoks kõige olulisem – esimene sõna ärgates on “kass” ja koju jõudes samuti -, samas kui kass lihtsalt vihkab teda.
Ütleme nii, et enam kass teda ei vihka, vist. Esineb isegi selline asi, mida Sho nimetab giri-shippo ehk “kohustuslik-saba”.
Saba, noh, kui kass tuleb sabaga su säärt (Luuka puhul nina) paitama.
Giri“, lugege Wikipediast, “burden of obligation”. Ühesõnaga mitte päris siiras.
Njah, nii et kass on natsa leebunud ja Luuka eksistentsiga vist leppinud, aga ei saa öelda, et ta asjade seisuga tegelikult rahul oleks.

Teine “mjäu” on Sholt, kes loeb talle kassiraamatut, mille lõpus kirjas nyaaaaao. Ta ütleb “nyaaaaooo” alati, kui meile kassiraamatu koos vaatamiseks ulatab.

Ah ja siis enne und on lugemiseks raamat, kus loomalapsed teevad oma poegadele pai ja kalli ja mida kõik, enne kui need magama jäävad. Lõpuks teeb inim-ema oma lapsele ka kõik need kallid ja paid.

Öökull teeb kalli ja siis ma kallistan Luukat. Vahepeal ta luges raamatut nii, et keeras lehte ja naaldus vastu mind embuseks, keeras lehte, jälle naaldus, uus leht – jälle leebe embus.

Me unerituaal on, et kõigepealt raamat ja siis piim ja siis uni. Vahepeal arvas ta, et ei saa kunagi piima enne, kui on raamatut lugenud, nii et kui rinda tahtis, läks öökapil ootavat raamatut nõudma.

Ta imiteerib ka kassi kurrrrr-häält, mis ei kõla tema suus sugugi sarnaselt.
Kõiki helisid, mida telefon teeb, imiteerib ka.

Täna ütles ta “Akira”.

Ja siis on kõik need sõnad, millest ta aru saab. Just täna seisis aknalaual ja kolistas midagi. Ma küsisin: mis sa kopsid?
Seepeale hakkas pead vastu aknaklaasi kopsima.
Hiljem ütlesin kops-kops, ta kopsis pead vastu mu pead.
Siis seletasin emale telefonis, et Luukas sõna “kops” peale reageerib, mispeale juttu kõrvalt kuulnud Luukas hakkas pead vastu tubast redelit taguma.
Heh, nali. Tegelt vaikselt kopsib.

See treppredel on meil soetatud, et ülemistesse kappidesse ulatuda, aga pikalt on ta teeninud ronimismaniakist lapse huve.
Hüppamine on teine teema. Ma kunagi näitasin talle, kuidas ma hüppan ja see ajas teda pööraselt naerma. Sellest peale on ta ise ka kõvasti harjutanud – mis ajab mind pööraselt naerma. Aga nüüd saab juba jalad pool sentimeetrit maast lahti ka.

Ta mu väike peapõrund tibu-inglike. Ainus jama, et ta on natsa liiga peenike poiss ja see paganama konservmais ei sisalda mingeid kaloreid. Lisaks tuleb mais tervena läbi seedekulgla, nii et sain Luukale mähkme sisu näidates õppetunni anda. Noh, et on input ja output.
Nüüd, kui ma ütlen “kaka”, ütleb ta “mais”.

Lootuses, et ta rohkem sööb, olen asju vähe üle dramatiseerinud, nii et nüüd, mis iganes lauale pannakse, teeb Luukas suured silmad ja ütleb: mmmmm! Uuuuuuu väuuu!
Mis ei tähenda, et ta tingimata seda nõus sööma on.

Guugeldasin, kuidas liiga peenikest last nuumata ja sain vastuseks, et peab vältima täisteratooteid, sööma makarone, valget riisi, saia…  Maapähklivõi, avokaado, kookospiim…
Kõik risti vastupidi sellele, kuidas mina peaks toituma. Siis teen talle ta rammusa roa, millest ta võtab mõne ampsu ja siis ma ise mugin selle lõpuni, nagu mingi loom.

Nüüd rääkisin küll kõik ära.

UNELM

 Killuke igi-lagase aknalauaga argipäeva ka. Aga ikka maagilisem argielu kui ilma kiigeta.