rikutud lugemishetk

Mu aasta alguse lugemishoog on juba raugeda jõudnud, aga täna võrktoolis ikka pusisin Sapiensi kallal. Seal rääkis, kuidas Ache hõim tappis oma lapsi ja vanureid, samas pidas oluliseks sõprust ja kõik olid lahked ja nii.

Sellest inspireerituna ütlesin Shole, kes diivanil Ameerika ajalugu luges, et inimõigused on lihtsalt üks idee.

Kui tekib karismaatiline juht, kes seda ideed tülikaks peab ja piisav mass, kes teda usub, siis edasi nii ongi. Kõik on nii habras ja see, kuidas me inimkonnana oleme, on meie kätes.

Mään, ja inimesed on needsamad, kes nad olid 2500 aastat tagasi. See pole üldse julgustav.

Sho ütles: ei ole nii. Inimene on hoopis teine kui 2500 aastat tagasi.

Ma ütlesin, aga 2500 aastat tagasi olid meil Sokrates ja Aristoteles samamoodi nagu praegu on Einstein ja Elon. Haruldane aga võimalik inimnähtus. Aga kõik see muu rahvas oli siis ja on nüüd. Lihtsalt mingi seltskond on meile viimastel aastatel natsa haridust andnud ja nutitelefonid kätte pistnud. Ja bioloogiline evolutsioon on nii meeletult aeglane. Samad inimesed, samad.

Sho ütles: aga me ikka töötame selle nimel, et ühiskond oleks parem ja parem.

Ma ütesin: aga kui me oma vanurid ja nõrgad tapaksime, mõtle, kui palju meil jääks maksuraha üle, mida saaks suunata teadusesse ja julgeolekusse ja nii. Kui kiiresti me ühiskond edasi areneks, kui osa rahvast jalust ära saaks. Karismaatilise liidri suust ja õigete statistiliste näitajatega võiks selline jutt olla päris veenev.

Tegelikult seda viimast ma Shole ei öelnud, jõudsin vaid Filipiinide presidenti mainida.

Sho ütles: ma ei taha su juttu kuulata. Olin oma raamatus just USA konstitutsiooni loomise, nii lootusrikka koha peal.

Rikkusin hetke me mõlema jaoks, nii et panime oma raamatud käest ja hakkasime muude asjadega tegelema.

teised blogid

Ma ei ole end kunagi tundnud osana blogijate kogukonnast. Olen terve igaviku bloginud, aga pole kunagi astunud oma postitustes dialoogi teiste blogijate postitustega. Ei kommenteeri blogijaid või kui on juhtunud, siis anonüümselt.

Olen mõelnud, miks. Sest ma ikkagi vahel vaatan ajaviiteks blog.tr.ee lehele ja klikin, kui midagi tundub huvitav. Aga tavaliselt lõpuks ikka ei ole huvitav. Blogijaga peab vist pikalt kaasas käima. Siis hakkad tema käekäigust hoolima ja tahad teada, kuidas tal läheb. Isegi, kui iga postitus ei ole kullatükk.

Näiteks olin mitu aastat mõne beebiblogi lugeja. Paar blogi läksid nii meeletult igavaks kätte. No ikka ropult igavaks. Aga ma harjumusest ikka klikkisin. Tahtsin teada, kuidas “vanal tutttaval” läheb. Klikkisin, lugesin, pettusin. Järgmine päev klikkisin uuesti. Eriti hästi mõjuvad igapäevaselt kirjutavad blogijad. (Pilgutan siinkohal üht silma.) Uue info nälg on suur ja neid blogisid, kus uut rohkem tuleb, klikid innukamalt.

Olen isekeskis mõelnud, miks ma end blogikogukonnaga seotuna ei tunne. Vahel räägitakse blogijast kui mingist ekshibitsionistist, kes tasuta huulepulga eest promoteksti ropsib. Parimal juhul on suhtumine nagu Nublul: sa ütsid sa oled blooger. Ma ütsin mul on poogen.

Aga ma ei tunne, et mu blogi on see blogi ja ma olen see blooger. Mul on mingi mu oma asi, mida ma ajan. See on minu mull.

Muide, hiljuti kuulsin, et Nublu käis ka VHK teatriklassis, nagu mina, ja nüüd loen tema teksti ülemäära sügavust sisse.

Mõtlen: uiui, ta räpib, et loeb raamatut, Eesti noored hakkavad kindlasti nüüd rohkem lugema. Leian, et read “need on eelmised naised, need on eelmised mured, kui ma selle pärast põeks, siis ma seesmiselt sureks” on täiega budistlikud.

Aga blogijate kogukond… Võtame hoopis kõik eestlased, kes elavad Jaapanis. Hea on välismaal oma rahvaga kokku hoida, aga vahel ununeb ära, et tegelikult nende eestlaste ainus ühisosa on Jaapanis viibimine. Sellelt pinnalt annab ehk midagi ehitama hakata, aga ütleme nii, et ühine kodumaa pole kodu-eestlasi küll kõiki omavahel vendadeks teinud. Miks peaks välismaalgi.

Sama lugu värskete beebi-emmede sõpruskonnaaga. Mul on beebi, sul on beebi. Minu beebi sööb ja magab ja on armas. Ah, et sinu oma ka? Selline jutt võib värskele lapsevanemale väga suureks toeks olla. Aga võib ka juhtuda, et üldse omavahel ei klapita ja selle üle ei peaks imestama, et on keegi, kellel on ka beebi, aga kes on muidu täiesti teistsugune inimene kui sina.

Mul on blogi, sul on blogi…

Ükskord aga Anu oma blogis kiitis minu blogi. Kuigi ma tema oma ei olnud lugenud, siis olin temast teadlik, sest ta on üks neist tuusadest blogijatest, kes kõigile meeldib. Kui mind kiidab keegi, keda kõik kiidavad, siis see teeb mind kuidagi lahedamaks, eks.

Olen sellest peale tema blogi ka lugenud ja kaasa mõelnud ja tore on. Nüüd ta kiitis mu blogi jälle ja ma mõtlesin, et tegelikult räägin endale hoopis suurt hapu viinamarja juttu ja jummala tore oleks olla blogikogukonnas. Ma vist lihtsalt kardan, et mind ei võeta mängu.

ei jõua tippu

Inimesed, kes tõsiselt kirjutada tahavad, teevad seda varahommikuti või hilisõhtul, sest siis ei tõmba miski tähelepanu kõrvale. Ma vaikselt unistan mõttest, kuidas ärkan kell viis ja olen iseendaga. Unistan seepärast, et päriselt asja korraldamiseks peaksin natuke pingutama.

Natuke pingutama – palju pingutama. Mingid mõistmised tulevad ikka ringiga uuesti. Üks on see, et ma ise vastutan oma elu eest. Kui tahan midagi teha või midagi teisiti teha, siis tuleb tegutseda. Kui ma ikka päriselt tahaksin kell viis ärgata ja omaette olla, teeksin seda juba homme.

Saan nii hästi aru spordi- või tervisehulludest. Isegi mängin mõttega, et peaks kuidagi füüsiliselt ekstreemseks minema. Noh, nagu need vanaemad, kes järsku bikiini-fitnessi ette võtavad või maratoni jooksevad. Sest ma tean, mis tunne on olla kergelt ülekaaluline uimane peavalu ja pinges õlgadega masenduses tüüp. “Täna on jälle perses päev. Pöidlad pihku, et homme oleks normaalsem ärgata.”

Aga tean, mis on, kui jalalihased on nagu jalgpalluril ja silmadest pillub sädemeid: noh! Teeme ära!

Kuigi mõlemad eksistentsid on õigustatavad, siis see viimane on lihtsalt nii palju meeldivam. Kümnel korral kümnest valiks selle.

Sho on sürr inimene. Mul on halvad ajad ja siis head ajad. Aga headel aegadel on ikka päevi, kus õhtuks ütlen, et täna oli ikka puhta pahasti. Sho siis viisakalt kuulab, kuidas mul kuskilt valutas või keegi ajas närvi või tuli paha mõte pähe ega tahtnud kuidagi ära minna.

Sho on aastast 2007, kui tutvusime, öelnud ehk 10 korda, et täna oli pea paks ja löts olla. Siis ütleb: pole ammu trenni teinud. Siis vahetab kohe riided ja läheb õue jooksma ka. Aga mitte kordagi 12 aasta jooksul pole ma temalt mingit vingu kuulnud. “Appi nii sitt on, ma ei tea, mida oma eluga peale hakata,” on ta öelnud mulle 0 korda. Minu skoor on tõenäoliselt 140 kanti.

Igatahes, kõik need trennitamised või paremini toitumine või elamine, õppimine või millegi suunas töötamine… Ma olen vaikimisi seda kõike pidanud nagu mäetippu ronimiseks. Et üks hetk oled tipus, hõissa. Ja kuni veel tippu jõudnud pole, ei ole põhjust hõisata. Ja siis vihastanud enda peale iga kord, kui tagasilöök tuleb. Pidanud end saamatuks.

Aga tegelikult ei ole nii. See on protsess, mäest üles ja alla ja üles ja alla. Nüüd katsun selle teadmisega leppida, sest nii on palju lihtsam teel olla.

Ah, mulle tegelikult ei meeldi nii umbluu juttu ajada. Mulle meeldivad konreetsed jutud. Dialoogid, näited. Mitte abstraktsed kirjeldused. Nii et sorri.

Noh, kui konkreetset näidet tuua, siis teate, ma olen kümmekond aastat olnud sitt koduperenaine, aga täieliku üllatusena on terendamas teistsugune tulevik. Ma räägin koristamisest, jälle.

Vahepeal olin oma sõpradele ja emale piin, sest iga kord rääkisin suure uhkusega, mis ma jälle ära visata olen jõudnud. See pakkus meeletut rahuldust, sest ma tundsin, kuidas kontroll tuleb minu kätte.

Blogis vist juba ka mainisin, et mul on nüüd väga vähe riideid. Aga vahepeal on juhtunud täiesti sürr lugu: mu riidekapp on nädalate kaupa püsinud korras. Seejuures täiesti kogemata.

Püstitasin seepeale hüpoteesi, et kui mu kodu pole korras, tähendab see, et asju on veel ära visata vaja. Nüüd olen hüpoteesi testinud ja umbes nii ongi.

Tähendab, ma olen endiselt lohakas inimene ja hetketi võib mu kodu kaootilise mulje jätta. Aga ka kõige suurem kaos on kõrvaldatav 30-60 minutiga. See on täiesti enneolematu tase mu elus.

Need, kellele puhas kodu on elementaarne, need ei saa aru, millest ma räägin. Aga kes teavad… mõelge, on olemas selline viis elada, kus su korratu kodu ei käi sulle ajudele. Kui palju vaba mõtteruumi see jätab!

Kui oled kümmekond aastat olnud sitt perenaine, siis tundub täiesti hoomamatu, et järgmised 30 aastat võiksid olla parem. Aga võib juhtuda, et olen.

Sellest käänulisest teest mäetippu, mis ei jõua tippu. Mäetipust avaneks selline vaade: ärkan hommikul puhanuna, pea on selge. Keha ei ole pinges. Söön hommikusöögi, mis teeb kõhule pai ja siis asun tegutsema. Pea selge, mõte liigub kiiresti, lootusrikkus ja vaimustus täidab südant.

See on nagu mingi valmis pilt, eks. Pealkiri “Maarja ideaalne päev”. Aga põnev osa on tegelikult selle pildi maalimine. Seda püüan meeles pidada. Iga päev uuesti.

Miki ronis mulle sülle ja ütles: “Okei, ma siis andestan sulle lapse majja toomise.” Taustal avanev vaatepilt ei toeta küll koristamis-suurustust.