Mu aasta alguse lugemishoog on juba raugeda jõudnud, aga täna võrktoolis ikka pusisin Sapiensi kallal. Seal rääkis, kuidas Ache hõim tappis oma lapsi ja vanureid, samas pidas oluliseks sõprust ja kõik olid lahked ja nii.

Sellest inspireerituna ütlesin Shole, kes diivanil Ameerika ajalugu luges, et inimõigused on lihtsalt üks idee.

Kui tekib karismaatiline juht, kes seda ideed tülikaks peab ja piisav mass, kes teda usub, siis edasi nii ongi. Kõik on nii habras ja see, kuidas me inimkonnana oleme, on meie kätes.

Mään, ja inimesed on needsamad, kes nad olid 2500 aastat tagasi. See pole üldse julgustav.

Sho ütles: ei ole nii. Inimene on hoopis teine kui 2500 aastat tagasi.

Ma ütlesin, aga 2500 aastat tagasi olid meil Sokrates ja Aristoteles samamoodi nagu praegu on Einstein ja Elon. Haruldane aga võimalik inimnähtus. Aga kõik see muu rahvas oli siis ja on nüüd. Lihtsalt mingi seltskond on meile viimastel aastatel natsa haridust andnud ja nutitelefonid kätte pistnud. Ja bioloogiline evolutsioon on nii meeletult aeglane. Samad inimesed, samad.

Sho ütles: aga me ikka töötame selle nimel, et ühiskond oleks parem ja parem.

Ma ütesin: aga kui me oma vanurid ja nõrgad tapaksime, mõtle, kui palju meil jääks maksuraha üle, mida saaks suunata teadusesse ja julgeolekusse ja nii. Kui kiiresti me ühiskond edasi areneks, kui osa rahvast jalust ära saaks. Karismaatilise liidri suust ja õigete statistiliste näitajatega võiks selline jutt olla päris veenev.

Tegelikult seda viimast ma Shole ei öelnud, jõudsin vaid Filipiinide presidenti mainida.

Sho ütles: ma ei taha su juttu kuulata. Olin oma raamatus just USA konstitutsiooni loomise, nii lootusrikka koha peal.

Rikkusin hetke me mõlema jaoks, nii et panime oma raamatud käest ja hakkasime muude asjadega tegelema.