rikutud lugemishetk

Mu aasta alguse lugemishoog on juba raugeda jõudnud, aga täna võrktoolis ikka pusisin Sapiensi kallal. Seal rääkis, kuidas Ache hõim tappis oma lapsi ja vanureid, samas pidas oluliseks sõprust ja kõik olid lahked ja nii.

Sellest inspireerituna ütlesin Shole, kes diivanil Ameerika ajalugu luges, et inimõigused on lihtsalt üks idee.

Kui tekib karismaatiline juht, kes seda ideed tülikaks peab ja piisav mass, kes teda usub, siis edasi nii ongi. Kõik on nii habras ja see, kuidas me inimkonnana oleme, on meie kätes.

Mään, ja inimesed on needsamad, kes nad olid 2500 aastat tagasi. See pole üldse julgustav.

Sho ütles: ei ole nii. Inimene on hoopis teine kui 2500 aastat tagasi.

Ma ütlesin, aga 2500 aastat tagasi olid meil Sokrates ja Aristoteles samamoodi nagu praegu on Einstein ja Elon. Haruldane aga võimalik inimnähtus. Aga kõik see muu rahvas oli siis ja on nüüd. Lihtsalt mingi seltskond on meile viimastel aastatel natsa haridust andnud ja nutitelefonid kätte pistnud. Ja bioloogiline evolutsioon on nii meeletult aeglane. Samad inimesed, samad.

Sho ütles: aga me ikka töötame selle nimel, et ühiskond oleks parem ja parem.

Ma ütesin: aga kui me oma vanurid ja nõrgad tapaksime, mõtle, kui palju meil jääks maksuraha üle, mida saaks suunata teadusesse ja julgeolekusse ja nii. Kui kiiresti me ühiskond edasi areneks, kui osa rahvast jalust ära saaks. Karismaatilise liidri suust ja õigete statistiliste näitajatega võiks selline jutt olla päris veenev.

Tegelikult seda viimast ma Shole ei öelnud, jõudsin vaid Filipiinide presidenti mainida.

Sho ütles: ma ei taha su juttu kuulata. Olin oma raamatus just USA konstitutsiooni loomise, nii lootusrikka koha peal.

Rikkusin hetke me mõlema jaoks, nii et panime oma raamatud käest ja hakkasime muude asjadega tegelema.

teised blogid

Ma ei ole end kunagi tundnud osana blogijate kogukonnast. Olen terve igaviku bloginud, aga pole kunagi astunud oma postitustes dialoogi teiste blogijate postitustega. Ei kommenteeri blogijaid või kui on juhtunud, siis anonüümselt.

Olen mõelnud, miks. Sest ma ikkagi vahel vaatan ajaviiteks blog.tr.ee lehele ja klikin, kui midagi tundub huvitav. Aga tavaliselt lõpuks ikka ei ole huvitav. Blogijaga peab vist pikalt kaasas käima. Siis hakkad tema käekäigust hoolima ja tahad teada, kuidas tal läheb. Isegi, kui iga postitus ei ole kullatükk.

Näiteks olin mitu aastat mõne beebiblogi lugeja. Paar blogi läksid nii meeletult igavaks kätte. No ikka ropult igavaks. Aga ma harjumusest ikka klikkisin. Tahtsin teada, kuidas “vanal tutttaval” läheb. Klikkisin, lugesin, pettusin. Järgmine päev klikkisin uuesti. Eriti hästi mõjuvad igapäevaselt kirjutavad blogijad. (Pilgutan siinkohal üht silma.) Uue info nälg on suur ja neid blogisid, kus uut rohkem tuleb, klikid innukamalt.

Olen isekeskis mõelnud, miks ma end blogikogukonnaga seotuna ei tunne. Vahel räägitakse blogijast kui mingist ekshibitsionistist, kes tasuta huulepulga eest promoteksti ropsib. Parimal juhul on suhtumine nagu Nublul: sa ütsid sa oled blooger. Ma ütsin mul on poogen.

Aga ma ei tunne, et mu blogi on see blogi ja ma olen see blooger. Mul on mingi mu oma asi, mida ma ajan. See on minu mull.

Muide, hiljuti kuulsin, et Nublu käis ka VHK teatriklassis, nagu mina, ja nüüd loen tema teksti ülemäära sügavust sisse.

Mõtlen: uiui, ta räpib, et loeb raamatut, Eesti noored hakkavad kindlasti nüüd rohkem lugema. Leian, et read “need on eelmised naised, need on eelmised mured, kui ma selle pärast põeks, siis ma seesmiselt sureks” on täiega budistlikud.

Aga blogijate kogukond… Võtame hoopis kõik eestlased, kes elavad Jaapanis. Hea on välismaal oma rahvaga kokku hoida, aga vahel ununeb ära, et tegelikult nende eestlaste ainus ühisosa on Jaapanis viibimine. Sellelt pinnalt annab ehk midagi ehitama hakata, aga ütleme nii, et ühine kodumaa pole kodu-eestlasi küll kõiki omavahel vendadeks teinud. Miks peaks välismaalgi.

Sama lugu värskete beebi-emmede sõpruskonnaaga. Mul on beebi, sul on beebi. Minu beebi sööb ja magab ja on armas. Ah, et sinu oma ka? Selline jutt võib värskele lapsevanemale väga suureks toeks olla. Aga võib ka juhtuda, et üldse omavahel ei klapita ja selle üle ei peaks imestama, et on keegi, kellel on ka beebi, aga kes on muidu täiesti teistsugune inimene kui sina.

Mul on blogi, sul on blogi…

Ükskord aga Anu oma blogis kiitis minu blogi. Kuigi ma tema oma ei olnud lugenud, siis olin temast teadlik, sest ta on üks neist tuusadest blogijatest, kes kõigile meeldib. Kui mind kiidab keegi, keda kõik kiidavad, siis see teeb mind kuidagi lahedamaks, eks.

Olen sellest peale tema blogi ka lugenud ja kaasa mõelnud ja tore on. Nüüd ta kiitis mu blogi jälle ja ma mõtlesin, et tegelikult räägin endale hoopis suurt hapu viinamarja juttu ja jummala tore oleks olla blogikogukonnas. Ma vist lihtsalt kardan, et mind ei võeta mängu.

ei jõua tippu

Inimesed, kes tõsiselt kirjutada tahavad, teevad seda varahommikuti või hilisõhtul, sest siis ei tõmba miski tähelepanu kõrvale. Ma vaikselt unistan mõttest, kuidas ärkan kell viis ja olen iseendaga. Unistan seepärast, et päriselt asja korraldamiseks peaksin natuke pingutama.

Natuke pingutama – palju pingutama. Mingid mõistmised tulevad ikka ringiga uuesti. Üks on see, et ma ise vastutan oma elu eest. Kui tahan midagi teha või midagi teisiti teha, siis tuleb tegutseda. Kui ma ikka päriselt tahaksin kell viis ärgata ja omaette olla, teeksin seda juba homme.

Saan nii hästi aru spordi- või tervisehulludest. Isegi mängin mõttega, et peaks kuidagi füüsiliselt ekstreemseks minema. Noh, nagu need vanaemad, kes järsku bikiini-fitnessi ette võtavad või maratoni jooksevad. Sest ma tean, mis tunne on olla kergelt ülekaaluline uimane peavalu ja pinges õlgadega masenduses tüüp. “Täna on jälle perses päev. Pöidlad pihku, et homme oleks normaalsem ärgata.”

Aga tean, mis on, kui jalalihased on nagu jalgpalluril ja silmadest pillub sädemeid: noh! Teeme ära!

Kuigi mõlemad eksistentsid on õigustatavad, siis see viimane on lihtsalt nii palju meeldivam. Kümnel korral kümnest valiks selle.

Sho on sürr inimene. Mul on halvad ajad ja siis head ajad. Aga headel aegadel on ikka päevi, kus õhtuks ütlen, et täna oli ikka puhta pahasti. Sho siis viisakalt kuulab, kuidas mul kuskilt valutas või keegi ajas närvi või tuli paha mõte pähe ega tahtnud kuidagi ära minna.

Sho on aastast 2007, kui tutvusime, öelnud ehk 10 korda, et täna oli pea paks ja löts olla. Siis ütleb: pole ammu trenni teinud. Siis vahetab kohe riided ja läheb õue jooksma ka. Aga mitte kordagi 12 aasta jooksul pole ma temalt mingit vingu kuulnud. “Appi nii sitt on, ma ei tea, mida oma eluga peale hakata,” on ta öelnud mulle 0 korda. Minu skoor on tõenäoliselt 140 kanti.

Igatahes, kõik need trennitamised või paremini toitumine või elamine, õppimine või millegi suunas töötamine… Ma olen vaikimisi seda kõike pidanud nagu mäetippu ronimiseks. Et üks hetk oled tipus, hõissa. Ja kuni veel tippu jõudnud pole, ei ole põhjust hõisata. Ja siis vihastanud enda peale iga kord, kui tagasilöök tuleb. Pidanud end saamatuks.

Aga tegelikult ei ole nii. See on protsess, mäest üles ja alla ja üles ja alla. Nüüd katsun selle teadmisega leppida, sest nii on palju lihtsam teel olla.

Ah, mulle tegelikult ei meeldi nii umbluu juttu ajada. Mulle meeldivad konreetsed jutud. Dialoogid, näited. Mitte abstraktsed kirjeldused. Nii et sorri.

Noh, kui konkreetset näidet tuua, siis teate, ma olen kümmekond aastat olnud sitt koduperenaine, aga täieliku üllatusena on terendamas teistsugune tulevik. Ma räägin koristamisest, jälle.

Vahepeal olin oma sõpradele ja emale piin, sest iga kord rääkisin suure uhkusega, mis ma jälle ära visata olen jõudnud. See pakkus meeletut rahuldust, sest ma tundsin, kuidas kontroll tuleb minu kätte.

Blogis vist juba ka mainisin, et mul on nüüd väga vähe riideid. Aga vahepeal on juhtunud täiesti sürr lugu: mu riidekapp on nädalate kaupa püsinud korras. Seejuures täiesti kogemata.

Püstitasin seepeale hüpoteesi, et kui mu kodu pole korras, tähendab see, et asju on veel ära visata vaja. Nüüd olen hüpoteesi testinud ja umbes nii ongi.

Tähendab, ma olen endiselt lohakas inimene ja hetketi võib mu kodu kaootilise mulje jätta. Aga ka kõige suurem kaos on kõrvaldatav 30-60 minutiga. See on täiesti enneolematu tase mu elus.

Need, kellele puhas kodu on elementaarne, need ei saa aru, millest ma räägin. Aga kes teavad… mõelge, on olemas selline viis elada, kus su korratu kodu ei käi sulle ajudele. Kui palju vaba mõtteruumi see jätab!

Kui oled kümmekond aastat olnud sitt perenaine, siis tundub täiesti hoomamatu, et järgmised 30 aastat võiksid olla parem. Aga võib juhtuda, et olen.

Sellest käänulisest teest mäetippu, mis ei jõua tippu. Mäetipust avaneks selline vaade: ärkan hommikul puhanuna, pea on selge. Keha ei ole pinges. Söön hommikusöögi, mis teeb kõhule pai ja siis asun tegutsema. Pea selge, mõte liigub kiiresti, lootusrikkus ja vaimustus täidab südant.

See on nagu mingi valmis pilt, eks. Pealkiri “Maarja ideaalne päev”. Aga põnev osa on tegelikult selle pildi maalimine. Seda püüan meeles pidada. Iga päev uuesti.

Miki ronis mulle sülle ja ütles: “Okei, ma siis andestan sulle lapse majja toomise.” Taustal avanev vaatepilt ei toeta küll koristamis-suurustust.

sõim

Paari kuu pärast selgub, kas L. saab sügisest sõimekoha. Jama selles, et ma ei taha, et ta saaks. Ma olen sihuke pehmo, et tahaks ta panna pisikesse erahoidu.

Süsteem selline: kui L. linnalasteaeda ei mahuks, toetaks linn tema erahoidu rahaga. Aga kui ise vabast kohast loobub, siis linn erahoidu ei toeta.

Helistasin infonumbril ja sain teada, et kui tahan skeemitada, siis see käib nii: võta laps kähku lasteaia järjekorrast ära ja pane mingisse sellisesse, kus ta pika nimekirja lõppu jääb. Kohta ei saa muidugi – linn toeab erahoidu.

Aga see lasteaed, kuhu L. tõenäoliselt koha saab, on väga hea, öeldi telefonis, ja lapsevanemana sellest küll ära ei ütleks.

Aga see on ju nii suur lasteaed. Suuuuuuur.

Nõmmel on üks pisike armas koht…

Pagan ma ei tea, mis on õige. Mis on õige hoid, lasteaed, kool…

Ma ei tea, milline on maailm 20-30 aasta pärast, kui tema on täiskasvanu. Ma ei tea, missugune peaks olema tema haridustee aastal 2040 ellu astumiseks.

Ma ei tea, mis see hästi elaminegi on. Ja kui palju kooliaeg sellele mõju avaldab.

Või õigemini, seda ma tean, et kool avaldab metsikult mõju. (Ja kui päris aus olla, siis ma vist viimaks tean, mida tähendab hästi elamine.) Kool: 12 aastat 5 päeva nädalas samas keskkonnas, seltskonnas. Pole vähetähtis. Aga millist mõju täpselt, selles on küsimus. See sõltub temast ja teistest ja juhusest ja õnnest.

Teen ka edaspidi L. elu olulisi valikuid, ise mõtlen: õnneks tuleb õnnetust lapsepõlvest välja vahel ka õnnelik täiskasvanu või lausa maailmavajalik tegelane.

Aga vahel järgneb isegi õnnelikule lapsepõlvele õnnetu elu. Ah, ma ei tea, ma lihtsalt tahaks, et ta ei peaks kunagi elus asjatult kannatama.



Kirjutan jälle iga päev

Mu pea plahvatab varsti, kui ei saa välja kõiki neid mõtteid ja tundeid, mida ma üldse hästi sõnastadagi ei oska. Aga kui ma siis alustan kirjutamist, on seda kõike liiga palju ja annan kohe alla. Seepärast otsustasin end kiusata ja võtta uuesti ette iga päev kirjutamise väljakutse. Sellise, nagu ma augustiski tegin.

Ehk mäletate, kuidas tol ajal jutu väärtus kõvasti langes, aga maht suurenes. Vahel on nii ka hea. Proovin jälle kirjutada 4 nädalat järjest, 24. aprillini. Pärast seda läheme Gruusiasse niikuinii.

Oh, nüüd saangi väiksema süümega rääkida mingitest titeasjadest ja siis jälle maailmavalust ja siis jälle plaanidest ja siis jälle muusikast ja…

Alustame mu armsakesest.

Viimasel ajal näeme L.’i puhul hästi, kuidas teda ei sega, et üht asja tähistab mitu sõna. Tema viimaste kuude suurprojektiks on olnud hüppama õppimine ja selle käigus oli huvitav vaadata, kuidas ta teab, et hüppa! hops! janpu! pyon! on neli sõna, mis kõik samale tegevusele viitavad.

Või kui ma ütlen “Miki”, ta ütleb “kass” ja kui Sho ütleb “neko”, ta ütleb “kass”. Kui ma ütlen “kutsu”, ta ütleb “au-au”, aga kui Sho ütleb “inu”, kordab ta “inu”. Ja ta teab, et kõik see tähistab koera. (“Au-au” õpetas teda ütlema üks kutsikas, kes õhtuti me akna all klähvimas käis.)

Ma seni olen ikka natuke mures olnud, kuidas see kakskeelsus hakkab olema. Ma olen ju temaga rohkem koos kui Sho ja lisaks olen palju jutukam ka. Ta ütleb jaapani keeles vähem sõnu kui eesti keeles küll, aga nüüd on näha, kui paljudest sõnadest ta aru saab ja lisaks on agar järjest uusi õppima. Näiteks raamatuid vaadates osutab ta näpuga kõikidele asjadele, et sõnu kuulda ja nii me Shoga vaatame sama raamatut, aga ütleme asja kohta erineva sõna. Tema paneb kõik kõrva taha.

Seda, et ta sõna “kõrv” teab, avastasin, kui ta tõi mulle kassi karvapalli. Ma ütlesin “karv”, ta puudutas käega oma kõrva.

Päris-elust on näiteks nina, silmad, kõrvad, juuksed tal mõlemas keeles teada. Sokid ka. Ja siis kindlasti mitu muud asja veel. No et “lähme vanni” või “pista suhu” on ka mõlemas keeles. Või “ära kisa”. Sellest on ta muidugi valesti aru saanud. “Kisa veel” on tema interpretatsioon.

Aga eesti keelest saab ta ikka täiega hästi aru. Argitegevused on suuresti selged. Kogu õueriietesse saamise protsess on teada. Samamoodi õhtune vann-uneriie-kaltsium (ta armastab kaltsiumit)- nina-nina Shole ja uneaeg.

Viimastel päevadel on tal tekkinud sellised trotsihood. Et tahaks asju laiali pilduda ja… Siis vaatan pealt, kuidas mu mahelaps “märatseb”, ise röögib “aitäh! aitäh!” See on nii uus ja võõras asi, et ma ei oska sellega veel “tegeleda” ja lihtsalt vaatan, kui naljakas ta on.

Kui ta sööb, ajab ta pea kuklasse, silmad kissi ja ütleb: mmmmmmmmm aitse! (maitsev). Vahel kordab Sho järel “umai!”.

Toiduainetest oskab ta öelda sõnu viiner, muna, õun, ja muidugi mais. Kõige uuem sõna tema sõnavaras on “kohv” (ohh). Mul on hea meel, et ta mõistab, kui oluline see jook minu elus on. Piisavalt oluline, et tema sõnavara top 20sse jõuda.

Vahel ta mõmiseb “ahh, ohh, ahh, ohh.” Ahh tähistab ahvi. Asi selles, et mürgitan teda hommikuti juba ahvimultikaga, Curious George, aga jaapani keeles. Multikas on selleks, et ma oma ärkamisvihas enne hommikukohvi midagi hirmsat korda ei saadaks.

Aga vaat, ma ei peagi midagi suuremat ja tähtsamat täna kirjutama, sest homme jälle päev!

jeesuse iga

Ma isegi ei tea, kust alustada. Võib-olla sellest, et oleksin peaaegu Tesla ostnud. Vaatasin seda intekat Elon Muskiga ja lugesin viimaks vähemalt osa nendest artiklitest ja mõtlesin, et peaks. Läksin Tesla kodukale ja seal, otse keset ekraani, oli “order now” nupp. Miks mitte, klikkisin. Valisin värvi ja veljed, aga kui tuli ette see leht, kus krediitkaardi andmeid vaja, mõtlesin, et äkki peaks ikka Shoga konsulteerima.

Peaaegu oleks Tesla ostnud, eks.

Aga tänase teema juurde asudes: mitte keegi ei mõistaaaa miiiiind!

Arvasin, et see on mingi pubekate teema. Ei aimanud, et Jeesuse eas selline tunne võib tekkida. Aga Jeesust ka ei mõistetud, äkki selles asi ongi.

Nii püüangi leida tasakaalu rääkimise ja vaikimise vahel. Aga astun ikka sellesse va rääkimise ämbrisse ja siis sealt edasi enese õigustamise pange ja…

Aasta-paar tagasi käis üks suur õigustamine me uue kodu soetamise ümber. Mis mõttes, endal laps tulemas, ostate te korteri, mis on nii pisike, et normaalne inimene kolib lapse saades sellisest just välja.

Alles nüüd, kui minimalism on tõsiselt moodi läinud, oskan end õigustada. Vaatasin Netflixist samanimelist dokumentaali, mida mitu inimest mulle soovitas.

Seal öeldi, et võimalikult väikses kodus elamine on vastutustundlik. Nagu filmiski räägitakse, olen ma mõelnud: mis tegevused kodus toimuvad? On vaja süüa (köök, söögilaud), hügieenivärgiga tegeleda (vannituba, vets), magada (voodi) ja siis on vaja veel mõnusat olemisruumi (diivanit ja võrktooli, näiteks). Edasi on vaja ruumi asjade hoiustamiseks. Aga kui palju asju sul vaja on? Vastus: vähe!

Mulle meeldib, kui kodused ei põgene kusagile teise maja otsa armsaid eirama. Koos võib olla isegi, kui tegeletakse oma asjadega. Vahel ma vaatan ja naeran, kuidas Sho on diivanil raamatus, Luukas otsib tema naba, mina sealsamas seletan, et see on issi naba – ja siis tuleb kass istuma diivani käetoele.

Või mina istun Luukaga vannis, siis tuleb Sho juttu rääkima ja siis tuleb kass, kes hüppab lae alla kuivati peale ja põrnitseb meid hukkamõistval pilgul nagu ehe kass.

Jälle oleme ühes nurgas puntras, kuigi meil on kõik need vabad ruutmeetrid, kuhu end hajutada võiks… Saaksime hakkama vist ka poole väiksemas korteris.

Väike kodu on praktiline. Sellele kulub vähem. See tähendab, et raha jääb alles rohkem. See tähendab, et töötama ei pea liiga palju. See tähendab, et saab elada rahulikumalt ja rõõmsamalt.

Kodu üle rõõmustan, ühesõnaga.

Aga viimasel ajal pean end õigustama hoopis muul teemal. Nimelt poetan vasakule ja paremale, kuidas ma lähen politoloogiat õppima.

Küsivad pilgud, mõned leebelt üllatunud, teised isegi nagu kergelt ärritunud: sina? Miks?

Ei jäägi üle muud, kui helistada iga päev oma emale ja seletada talle, sest mulle tundub, et ta andestab rohkem absurdi.

Ma saan aru. Päevapoliitikaga hoian end kursis minimaalselt. Lehti ega ajakirju ka ei loe. (Jehuu, ajakirjanduse õppetool, siit ma tulen!) Ja üldse olen ma seda nägu inimene, kellel pole politoloogiasse asja.

Siis hakkabki see eneseõigustamise osa pihta. Et tegelikult on asjal oma sisemine loogika olemas ja…

Kas ennast õigustada on mõtet? See on see koht, kus tasuks ehk vaikida ja lihtsalt oma asja edasi ajada. Miks peaks seletama üldse? Mul on see mu oma teekond ja teised saavad pärast öelda, et ahaaa. Kui päris aus olla, siis teistel on ju suva. Neil on oma elu vaja ära mõtestada, pole aega süveneda minu teekonna detailidesse.

Vahel, kui mul sees miski keeruline asi keeb ja kaaslane küsib, kuidas läheb, siis ma lihtsalt vastan “hästi” ega oska mitte midagi lisada, sest olulist ei oska veel sõnastada, aga ebaolulisest ei viitsi rääkida. Siis kuulangi, mis sõbra elus hoopis toimub.

Vähe sellest, et oma asjade arutamine võib vahel vastu töötada, ma olen siin pisut enesesse süüvimise tööd teinud ja avastanud, et midagi minus endas töötab mulle pidevalt vastu. Osa minust lausa keeldub koostööst seatud eesmärgi suunas.

Kas seda nimetataksegi enese saboteerimiseks? Näiteks, kui ma olen vihane, siis mingi osa minust on kohe mõnuga vihane. Võiks rahuneda, aga ei, vihastada ja vimma pidada on mõnus!

Tundub, et seesama osa minust töötab vastu absoluutselt igale eesmärgile, mida endale sean. Mõtlen: ma tahan seda. See teine hääl ütleb: tegelikult ju ei taha. Mõtlen: ma suudan seda! See teine hääl ütleb: nalja teed, ei suuda ju. Ja mitte ainult et ei suuda, tegelikult on su soov ebaoluline ja ei paku ei sulle ega teistele mitte midagi.

Ja nii pidevalt! Kui hakkasin oma sisekõnet tähele panema, selgus, et see hääl võtab koguaeg sõna, iga väikse ja suure teema puhul.

On teil ka nii vä?

Rääkimisest ja vaikimisest. Teate, mul on vahel tunne, et kui inimene võtaks hetke, sellise nagu tühjust täis hetke, enne kui ta midagi väidab, ja kui selles vaikuses, mis enne väidet tuleb, oleks grammikene kõhklust – vaat siis oleks maailm parem paik.

Ja seepärast, kui ma mõtlen, et õpiks ajakirjandust või politoloogiat, ei mõtle ma, et hakkaks tingimata vorpima mingit liiki teksti lehte või teist liiki teksti naisteajakirja ja vahepeal isikliku rahulduse huvides romaanivõistlusele mõne üllitise saatma.

Ehk peaksin lihvima oma väljendusoskust hoopis selleks, et tekitada siia ilmkeerulisse maailma rohkem kõhkleva vaikuse momente?

Nii mõtlesin ükspäev ja avastasin, et sedasi võiks ju täitsa oma elu pealisülesannet sõnastada.

Kärutasin siis just mööda Järvevana teed Ülemiste suunas. Võtsin kohe hoo maha ja ütlesin need sõnad valjult välja. Ütlesin: sest inimese vaated ja uskumused – need on nagu kuub, mida kanda, sest alasti olla oleks kõhe ja piinlik.

Aga inimese kese võiks olla kusagil mujal. “Oma riiete all oleme me kõik alasti”. Teate, kes seda ütles? Seda ütlesin mina mitu aastat tagasi oma blogis! Hahaa! Praegu tuli meelde.

Nali naljaks. Ühesõnaga, tahaks osata end selgelt ja täpselt väljendada. Nii kirjas kui kõnes. Ajakirjanduse või politoloogia õppimine võiks seda ehk toetada. Okei, ma ei hooli päevapoliitikast ega klikimeediast, aga mind huvitab poliitfilosoofia ja veenev kõnelemine.

See me kass. Ta arvas, et kord elus peaks käituba nagu neti-kassid ja suruma end liiga väiksesse karpi. Üks teine päev ta mõtles, et peaks üle kolme aasta ronima mööda kardinat üles. Tol ajal oli ta noor musklimees, aga nüüd sihuke pehme kõhuga loom. Hea, et kardinapuu seina jäi.

Muide, meie suhted temaga on radikaalselt paranenud. Miki süüdistas mind terve aasta lapse koju toomises, aga viimasel ajal ma väntsutan teda rohkem ja see vist on ta leebuma pannud. Varem, kui Sho teda harjas, siis ta nurrus nii, et seinad värisesid. Kui mina harjasin, siis ta vaikis. A-la-ti vaikis. Samuti magas ta voodis Sho jalgade juures, aga nüüd magab meie vahel, selg toetab vastu mind.

Müstiline loom. Ta on ju kõigest kass, eks. Asi võiks olla lihtne ja selge. Aga ei. Sihukesed meelemängud käivad, maivõi.

Aga tulles nüüd tagasi teema juurde, siis vähemalt üks moraal võiks selles pikas jorus mu noorele lugejale olla: ärge arvake, et te 33aastaselt peate teadma, kelleks te saada tahate. Mitte, et kogu elu peaks laps-täiskasvanuna veetma. Ei, vähemalt enda elu eest tuleb üks hetk ikka vastutus võtta. Aga kelleks saada, see on teine teema. Hea on, kui teate, kes te olete. Mina näiteks olen otsija, vot.