jeesuse iga

Ma isegi ei tea, kust alustada. Võib-olla sellest, et oleksin peaaegu Tesla ostnud. Vaatasin seda intekat Elon Muskiga ja lugesin viimaks vähemalt osa nendest artiklitest ja mõtlesin, et peaks. Läksin Tesla kodukale ja seal, otse keset ekraani, oli “order now” nupp. Miks mitte, klikkisin. Valisin värvi ja veljed, aga kui tuli ette see leht, kus krediitkaardi andmeid vaja, mõtlesin, et äkki peaks ikka Shoga konsulteerima.

Peaaegu oleks Tesla ostnud, eks.

Aga tänase teema juurde asudes: mitte keegi ei mõistaaaa miiiiind!

Arvasin, et see on mingi pubekate teema. Ei aimanud, et Jeesuse eas selline tunne võib tekkida. Aga Jeesust ka ei mõistetud, äkki selles asi ongi.

Nii püüangi leida tasakaalu rääkimise ja vaikimise vahel. Aga astun ikka sellesse va rääkimise ämbrisse ja siis sealt edasi enese õigustamise pange ja…

Aasta-paar tagasi käis üks suur õigustamine me uue kodu soetamise ümber. Mis mõttes, endal laps tulemas, ostate te korteri, mis on nii pisike, et normaalne inimene kolib lapse saades sellisest just välja.

Alles nüüd, kui minimalism on tõsiselt moodi läinud, oskan end õigustada. Vaatasin Netflixist samanimelist dokumentaali, mida mitu inimest mulle soovitas.

Seal öeldi, et võimalikult väikses kodus elamine on vastutustundlik. Nagu filmiski räägitakse, olen ma mõelnud: mis tegevused kodus toimuvad? On vaja süüa (köök, söögilaud), hügieenivärgiga tegeleda (vannituba, vets), magada (voodi) ja siis on vaja veel mõnusat olemisruumi (diivanit ja võrktooli, näiteks). Edasi on vaja ruumi asjade hoiustamiseks. Aga kui palju asju sul vaja on? Vastus: vähe!

Mulle meeldib, kui kodused ei põgene kusagile teise maja otsa armsaid eirama. Koos võib olla isegi, kui tegeletakse oma asjadega. Vahel ma vaatan ja naeran, kuidas Sho on diivanil raamatus, Luukas otsib tema naba, mina sealsamas seletan, et see on issi naba – ja siis tuleb kass istuma diivani käetoele.

Või mina istun Luukaga vannis, siis tuleb Sho juttu rääkima ja siis tuleb kass, kes hüppab lae alla kuivati peale ja põrnitseb meid hukkamõistval pilgul nagu ehe kass.

Jälle oleme ühes nurgas puntras, kuigi meil on kõik need vabad ruutmeetrid, kuhu end hajutada võiks… Saaksime hakkama vist ka poole väiksemas korteris.

Väike kodu on praktiline. Sellele kulub vähem. See tähendab, et raha jääb alles rohkem. See tähendab, et töötama ei pea liiga palju. See tähendab, et saab elada rahulikumalt ja rõõmsamalt.

Kodu üle rõõmustan, ühesõnaga.

Aga viimasel ajal pean end õigustama hoopis muul teemal. Nimelt poetan vasakule ja paremale, kuidas ma lähen politoloogiat õppima.

Küsivad pilgud, mõned leebelt üllatunud, teised isegi nagu kergelt ärritunud: sina? Miks?

Ei jäägi üle muud, kui helistada iga päev oma emale ja seletada talle, sest mulle tundub, et ta andestab rohkem absurdi.

Ma saan aru. Päevapoliitikaga hoian end kursis minimaalselt. Lehti ega ajakirju ka ei loe. (Jehuu, ajakirjanduse õppetool, siit ma tulen!) Ja üldse olen ma seda nägu inimene, kellel pole politoloogiasse asja.

Siis hakkabki see eneseõigustamise osa pihta. Et tegelikult on asjal oma sisemine loogika olemas ja…

Kas ennast õigustada on mõtet? See on see koht, kus tasuks ehk vaikida ja lihtsalt oma asja edasi ajada. Miks peaks seletama üldse? Mul on see mu oma teekond ja teised saavad pärast öelda, et ahaaa. Kui päris aus olla, siis teistel on ju suva. Neil on oma elu vaja ära mõtestada, pole aega süveneda minu teekonna detailidesse.

Vahel, kui mul sees miski keeruline asi keeb ja kaaslane küsib, kuidas läheb, siis ma lihtsalt vastan “hästi” ega oska mitte midagi lisada, sest olulist ei oska veel sõnastada, aga ebaolulisest ei viitsi rääkida. Siis kuulangi, mis sõbra elus hoopis toimub.

Vähe sellest, et oma asjade arutamine võib vahel vastu töötada, ma olen siin pisut enesesse süüvimise tööd teinud ja avastanud, et midagi minus endas töötab mulle pidevalt vastu. Osa minust lausa keeldub koostööst seatud eesmärgi suunas.

Kas seda nimetataksegi enese saboteerimiseks? Näiteks, kui ma olen vihane, siis mingi osa minust on kohe mõnuga vihane. Võiks rahuneda, aga ei, vihastada ja vimma pidada on mõnus!

Tundub, et seesama osa minust töötab vastu absoluutselt igale eesmärgile, mida endale sean. Mõtlen: ma tahan seda. See teine hääl ütleb: tegelikult ju ei taha. Mõtlen: ma suudan seda! See teine hääl ütleb: nalja teed, ei suuda ju. Ja mitte ainult et ei suuda, tegelikult on su soov ebaoluline ja ei paku ei sulle ega teistele mitte midagi.

Ja nii pidevalt! Kui hakkasin oma sisekõnet tähele panema, selgus, et see hääl võtab koguaeg sõna, iga väikse ja suure teema puhul.

On teil ka nii vä?

Rääkimisest ja vaikimisest. Teate, mul on vahel tunne, et kui inimene võtaks hetke, sellise nagu tühjust täis hetke, enne kui ta midagi väidab, ja kui selles vaikuses, mis enne väidet tuleb, oleks grammikene kõhklust – vaat siis oleks maailm parem paik.

Ja seepärast, kui ma mõtlen, et õpiks ajakirjandust või politoloogiat, ei mõtle ma, et hakkaks tingimata vorpima mingit liiki teksti lehte või teist liiki teksti naisteajakirja ja vahepeal isikliku rahulduse huvides romaanivõistlusele mõne üllitise saatma.

Ehk peaksin lihvima oma väljendusoskust hoopis selleks, et tekitada siia ilmkeerulisse maailma rohkem kõhkleva vaikuse momente?

Nii mõtlesin ükspäev ja avastasin, et sedasi võiks ju täitsa oma elu pealisülesannet sõnastada.

Kärutasin siis just mööda Järvevana teed Ülemiste suunas. Võtsin kohe hoo maha ja ütlesin need sõnad valjult välja. Ütlesin: sest inimese vaated ja uskumused – need on nagu kuub, mida kanda, sest alasti olla oleks kõhe ja piinlik.

Aga inimese kese võiks olla kusagil mujal. “Oma riiete all oleme me kõik alasti”. Teate, kes seda ütles? Seda ütlesin mina mitu aastat tagasi oma blogis! Hahaa! Praegu tuli meelde.

Nali naljaks. Ühesõnaga, tahaks osata end selgelt ja täpselt väljendada. Nii kirjas kui kõnes. Ajakirjanduse või politoloogia õppimine võiks seda ehk toetada. Okei, ma ei hooli päevapoliitikast ega klikimeediast, aga mind huvitab poliitfilosoofia ja veenev kõnelemine.

See me kass. Ta arvas, et kord elus peaks käituba nagu neti-kassid ja suruma end liiga väiksesse karpi. Üks teine päev ta mõtles, et peaks üle kolme aasta ronima mööda kardinat üles. Tol ajal oli ta noor musklimees, aga nüüd sihuke pehme kõhuga loom. Hea, et kardinapuu seina jäi.

Muide, meie suhted temaga on radikaalselt paranenud. Miki süüdistas mind terve aasta lapse koju toomises, aga viimasel ajal ma väntsutan teda rohkem ja see vist on ta leebuma pannud. Varem, kui Sho teda harjas, siis ta nurrus nii, et seinad värisesid. Kui mina harjasin, siis ta vaikis. A-la-ti vaikis. Samuti magas ta voodis Sho jalgade juures, aga nüüd magab meie vahel, selg toetab vastu mind.

Müstiline loom. Ta on ju kõigest kass, eks. Asi võiks olla lihtne ja selge. Aga ei. Sihukesed meelemängud käivad, maivõi.

Aga tulles nüüd tagasi teema juurde, siis vähemalt üks moraal võiks selles pikas jorus mu noorele lugejale olla: ärge arvake, et te 33aastaselt peate teadma, kelleks te saada tahate. Mitte, et kogu elu peaks laps-täiskasvanuna veetma. Ei, vähemalt enda elu eest tuleb üks hetk ikka vastutus võtta. Aga kelleks saada, see on teine teema. Hea on, kui teate, kes te olete. Mina näiteks olen otsija, vot.

6 thoughts on “jeesuse iga

  1. istusin mina eile ja üleeile õigeusust läbiimbuvatel loengutel ja mõtlesin endamisi – et aru ma paljut ei saa, mida räägitakse, aga äkki kui ma istun niimoodi avatult, peopesad ülespoole, äkki siis imbub minu sisse midagi head sellest. Ja siis tuli lavale üks mees ja ütles, et reaalset olevat ajuteadlased kindlaks teinud, et kui sa oled optimistlik ja hea, siis sinu ajumaht kasvab! Soe hakkas:) nüüd loodan, et kui ma olen hea, siis äkki jääb rohkem kahe kõrva vahele ka pidama! Ja siis üks teine mees ütles: ka Jumal võib meelt muuta. Niiet, Maarja, just go for it!

    Like

  2. Sinu tekste on värskendav lugeda.
    Ise proovin juba mõndaaega, enne arvamuse avaldamist, sundida ennast pause võtma. Mulle jõudis lihtsalt üks hetk kohale, kui muutumatuks väljaöeldud arvamusi peetakse. Ometigi mu arvamused muutuvad ajas. Kuigi inimesena olen enda arus siiski sama, arvamused on vaid muutunud ehk võib öelda, et olen lihtsalt uue kuue peale tõmmanud 🙂

    Like

    1. Oo, jaaa, ma olen nii nõus! Enda peal tajun seda tugevalt. Et mina ja mu arvamused muutuvad, aga teised peavad kõike kivisse raiutuks.
      Samas pean ütlema, et ise teen teiste suhtes sama vea. Väga raske on vaadata tuttavat inimest värske pilguga. Et kes ta nüüd on või mida ta nüüd mõtleb.

      Muuseas unustasin postituse lõppu panna disclaimeri, et kogu selle jutu peale ma ei pruugi sugugi politoloogiat õppima minna. Võimalik, et juba homme mõtlen ümber 😀

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s