Kirjutan jälle iga päev

Mu pea plahvatab varsti, kui ei saa välja kõiki neid mõtteid ja tundeid, mida ma üldse hästi sõnastadagi ei oska. Aga kui ma siis alustan kirjutamist, on seda kõike liiga palju ja annan kohe alla. Seepärast otsustasin end kiusata ja võtta uuesti ette iga päev kirjutamise väljakutse. Sellise, nagu ma augustiski tegin.

Ehk mäletate, kuidas tol ajal jutu väärtus kõvasti langes, aga maht suurenes. Vahel on nii ka hea. Proovin jälle kirjutada 4 nädalat järjest, 24. aprillini. Pärast seda läheme Gruusiasse niikuinii.

Oh, nüüd saangi väiksema süümega rääkida mingitest titeasjadest ja siis jälle maailmavalust ja siis jälle plaanidest ja siis jälle muusikast ja…

Alustame mu armsakesest.

Viimasel ajal näeme L.’i puhul hästi, kuidas teda ei sega, et üht asja tähistab mitu sõna. Tema viimaste kuude suurprojektiks on olnud hüppama õppimine ja selle käigus oli huvitav vaadata, kuidas ta teab, et hüppa! hops! janpu! pyon! on neli sõna, mis kõik samale tegevusele viitavad.

Või kui ma ütlen “Miki”, ta ütleb “kass” ja kui Sho ütleb “neko”, ta ütleb “kass”. Kui ma ütlen “kutsu”, ta ütleb “au-au”, aga kui Sho ütleb “inu”, kordab ta “inu”. Ja ta teab, et kõik see tähistab koera. (“Au-au” õpetas teda ütlema üks kutsikas, kes õhtuti me akna all klähvimas käis.)

Ma seni olen ikka natuke mures olnud, kuidas see kakskeelsus hakkab olema. Ma olen ju temaga rohkem koos kui Sho ja lisaks olen palju jutukam ka. Ta ütleb jaapani keeles vähem sõnu kui eesti keeles küll, aga nüüd on näha, kui paljudest sõnadest ta aru saab ja lisaks on agar järjest uusi õppima. Näiteks raamatuid vaadates osutab ta näpuga kõikidele asjadele, et sõnu kuulda ja nii me Shoga vaatame sama raamatut, aga ütleme asja kohta erineva sõna. Tema paneb kõik kõrva taha.

Seda, et ta sõna “kõrv” teab, avastasin, kui ta tõi mulle kassi karvapalli. Ma ütlesin “karv”, ta puudutas käega oma kõrva.

Päris-elust on näiteks nina, silmad, kõrvad, juuksed tal mõlemas keeles teada. Sokid ka. Ja siis kindlasti mitu muud asja veel. No et “lähme vanni” või “pista suhu” on ka mõlemas keeles. Või “ära kisa”. Sellest on ta muidugi valesti aru saanud. “Kisa veel” on tema interpretatsioon.

Aga eesti keelest saab ta ikka täiega hästi aru. Argitegevused on suuresti selged. Kogu õueriietesse saamise protsess on teada. Samamoodi õhtune vann-uneriie-kaltsium (ta armastab kaltsiumit)- nina-nina Shole ja uneaeg.

Viimastel päevadel on tal tekkinud sellised trotsihood. Et tahaks asju laiali pilduda ja… Siis vaatan pealt, kuidas mu mahelaps “märatseb”, ise röögib “aitäh! aitäh!” See on nii uus ja võõras asi, et ma ei oska sellega veel “tegeleda” ja lihtsalt vaatan, kui naljakas ta on.

Kui ta sööb, ajab ta pea kuklasse, silmad kissi ja ütleb: mmmmmmmmm aitse! (maitsev). Vahel kordab Sho järel “umai!”.

Toiduainetest oskab ta öelda sõnu viiner, muna, õun, ja muidugi mais. Kõige uuem sõna tema sõnavaras on “kohv” (ohh). Mul on hea meel, et ta mõistab, kui oluline see jook minu elus on. Piisavalt oluline, et tema sõnavara top 20sse jõuda.

Vahel ta mõmiseb “ahh, ohh, ahh, ohh.” Ahh tähistab ahvi. Asi selles, et mürgitan teda hommikuti juba ahvimultikaga, Curious George, aga jaapani keeles. Multikas on selleks, et ma oma ärkamisvihas enne hommikukohvi midagi hirmsat korda ei saadaks.

Aga vaat, ma ei peagi midagi suuremat ja tähtsamat täna kirjutama, sest homme jälle päev!

• 

•