sõim

Paari kuu pärast selgub, kas L. saab sügisest sõimekoha. Jama selles, et ma ei taha, et ta saaks. Ma olen sihuke pehmo, et tahaks ta panna pisikesse erahoidu.

Süsteem selline: kui L. linnalasteaeda ei mahuks, toetaks linn tema erahoidu rahaga. Aga kui ise vabast kohast loobub, siis linn erahoidu ei toeta.

Helistasin infonumbril ja sain teada, et kui tahan skeemitada, siis see käib nii: võta laps kähku lasteaia järjekorrast ära ja pane mingisse sellisesse, kus ta pika nimekirja lõppu jääb. Kohta ei saa muidugi – linn toeab erahoidu.

Aga see lasteaed, kuhu L. tõenäoliselt koha saab, on väga hea, öeldi telefonis, ja lapsevanemana sellest küll ära ei ütleks.

Aga see on ju nii suur lasteaed. Suuuuuuur.

Nõmmel on üks pisike armas koht…

Pagan ma ei tea, mis on õige. Mis on õige hoid, lasteaed, kool…

Ma ei tea, milline on maailm 20-30 aasta pärast, kui tema on täiskasvanu. Ma ei tea, missugune peaks olema tema haridustee aastal 2040 ellu astumiseks.

Ma ei tea, mis see hästi elaminegi on. Ja kui palju kooliaeg sellele mõju avaldab.

Või õigemini, seda ma tean, et kool avaldab metsikult mõju. (Ja kui päris aus olla, siis ma vist viimaks tean, mida tähendab hästi elamine.) Kool: 12 aastat 5 päeva nädalas samas keskkonnas, seltskonnas. Pole vähetähtis. Aga millist mõju täpselt, selles on küsimus. See sõltub temast ja teistest ja juhusest ja õnnest.

Teen ka edaspidi L. elu olulisi valikuid, ise mõtlen: õnneks tuleb õnnetust lapsepõlvest välja vahel ka õnnelik täiskasvanu või lausa maailmavajalik tegelane.

Aga vahel järgneb isegi õnnelikule lapsepõlvele õnnetu elu. Ah, ma ei tea, ma lihtsalt tahaks, et ta ei peaks kunagi elus asjatult kannatama.



5 thoughts on “sõim

  1. Mul on kodus samavana. Mõistan. Kuidagi raske on teda silma alt ära anda, need teised ju ei tunne teda ja kui armastavadki, siis ikka vähem kui peaks. Lähen juba lasteaia teema peale nii ähmi täis, et koolist ei julge mõeldagi. Samas koolilaps on veidi adekvaatsem ja oskab vähemalt rääkida, mis toimub temaga ja tema ümber. Siuke pisike on lihtsalt lükata-tõmmata ja stressist saad teada siis, kui hakkab kummaliselt käituma.

    Mulle väga meeldib, et jälle rohkem kirjutad 🙂 Elu kohe kenam.

    Like

  2. Ma küll ei tea, kas Tallinnas toimub kõik samamoodi kui Pärnus aga kogemus ikka. Ma panin kuti omal ajal sõime 2-aastasena (ei tahtnud saata kollektiivi tüüpi, kes end veel inimkeeles väljendada ei suuda ning magab alles kahte päevaund aga see selleks). Igatahes ametlikult oli sõimerühmas nimekirjas 18 (vist) last, reaalselt kohal mitte kunagi rohkem kui 10. Ja enamiku päevast olid nendega 2 õpetajat ja abi (üks õpetaja oli kohe hommikul, teine tuli 8 ajal). Seega täitsa hoiulaadne käsitlemine 🙂 Esimese poolaasta tõin ta enamasti enne lõunaund ära, käis pigem seltskonnas ja talle meeldis.

    Like

    1. Aitäh, et kogemust jagad. Ma olen varem ka kuulnud, et kuigi lapsi nimekirjas rohkem (maks. olevat 16), on heal juhul vaid pooled kohal, nii et tuleb mõistlik arv kokku. Võib-olla muretsen üle 🙂 Paneks nädalas korra-paar ainult, võtaks hästi vabalt… Äkki oleks ok ka munitsipaal-hoius, kes teab.

      Like

  3. No minu laps sai lasteaeda koha (isegi mitmesse), aga ütlesin kohad ära lihtsalt ja ühe lükkasin aasta võrra edasi. Käib erahoius ja Tallinna linnalt saan toetust. Ei tea, kas vahepeal on seadus muutunud, aga tingimuseks, et toetust saada, oli veel septembris igatahes see, et laps poleks ühegi lasteaia nimekirjas. Kui algusaeg edasi lükata või koht lihtsalt ära öelda, siis polegi nimekirjas 😉

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s