ei jõua tippu

Inimesed, kes tõsiselt kirjutada tahavad, teevad seda varahommikuti või hilisõhtul, sest siis ei tõmba miski tähelepanu kõrvale. Ma vaikselt unistan mõttest, kuidas ärkan kell viis ja olen iseendaga. Unistan seepärast, et päriselt asja korraldamiseks peaksin natuke pingutama.

Natuke pingutama – palju pingutama. Mingid mõistmised tulevad ikka ringiga uuesti. Üks on see, et ma ise vastutan oma elu eest. Kui tahan midagi teha või midagi teisiti teha, siis tuleb tegutseda. Kui ma ikka päriselt tahaksin kell viis ärgata ja omaette olla, teeksin seda juba homme.

Saan nii hästi aru spordi- või tervisehulludest. Isegi mängin mõttega, et peaks kuidagi füüsiliselt ekstreemseks minema. Noh, nagu need vanaemad, kes järsku bikiini-fitnessi ette võtavad või maratoni jooksevad. Sest ma tean, mis tunne on olla kergelt ülekaaluline uimane peavalu ja pinges õlgadega masenduses tüüp. “Täna on jälle perses päev. Pöidlad pihku, et homme oleks normaalsem ärgata.”

Aga tean, mis on, kui jalalihased on nagu jalgpalluril ja silmadest pillub sädemeid: noh! Teeme ära!

Kuigi mõlemad eksistentsid on õigustatavad, siis see viimane on lihtsalt nii palju meeldivam. Kümnel korral kümnest valiks selle.

Sho on sürr inimene. Mul on halvad ajad ja siis head ajad. Aga headel aegadel on ikka päevi, kus õhtuks ütlen, et täna oli ikka puhta pahasti. Sho siis viisakalt kuulab, kuidas mul kuskilt valutas või keegi ajas närvi või tuli paha mõte pähe ega tahtnud kuidagi ära minna.

Sho on aastast 2007, kui tutvusime, öelnud ehk 10 korda, et täna oli pea paks ja löts olla. Siis ütleb: pole ammu trenni teinud. Siis vahetab kohe riided ja läheb õue jooksma ka. Aga mitte kordagi 12 aasta jooksul pole ma temalt mingit vingu kuulnud. “Appi nii sitt on, ma ei tea, mida oma eluga peale hakata,” on ta öelnud mulle 0 korda. Minu skoor on tõenäoliselt 140 kanti.

Igatahes, kõik need trennitamised või paremini toitumine või elamine, õppimine või millegi suunas töötamine… Ma olen vaikimisi seda kõike pidanud nagu mäetippu ronimiseks. Et üks hetk oled tipus, hõissa. Ja kuni veel tippu jõudnud pole, ei ole põhjust hõisata. Ja siis vihastanud enda peale iga kord, kui tagasilöök tuleb. Pidanud end saamatuks.

Aga tegelikult ei ole nii. See on protsess, mäest üles ja alla ja üles ja alla. Nüüd katsun selle teadmisega leppida, sest nii on palju lihtsam teel olla.

Ah, mulle tegelikult ei meeldi nii umbluu juttu ajada. Mulle meeldivad konreetsed jutud. Dialoogid, näited. Mitte abstraktsed kirjeldused. Nii et sorri.

Noh, kui konkreetset näidet tuua, siis teate, ma olen kümmekond aastat olnud sitt koduperenaine, aga täieliku üllatusena on terendamas teistsugune tulevik. Ma räägin koristamisest, jälle.

Vahepeal olin oma sõpradele ja emale piin, sest iga kord rääkisin suure uhkusega, mis ma jälle ära visata olen jõudnud. See pakkus meeletut rahuldust, sest ma tundsin, kuidas kontroll tuleb minu kätte.

Blogis vist juba ka mainisin, et mul on nüüd väga vähe riideid. Aga vahepeal on juhtunud täiesti sürr lugu: mu riidekapp on nädalate kaupa püsinud korras. Seejuures täiesti kogemata.

Püstitasin seepeale hüpoteesi, et kui mu kodu pole korras, tähendab see, et asju on veel ära visata vaja. Nüüd olen hüpoteesi testinud ja umbes nii ongi.

Tähendab, ma olen endiselt lohakas inimene ja hetketi võib mu kodu kaootilise mulje jätta. Aga ka kõige suurem kaos on kõrvaldatav 30-60 minutiga. See on täiesti enneolematu tase mu elus.

Need, kellele puhas kodu on elementaarne, need ei saa aru, millest ma räägin. Aga kes teavad… mõelge, on olemas selline viis elada, kus su korratu kodu ei käi sulle ajudele. Kui palju vaba mõtteruumi see jätab!

Kui oled kümmekond aastat olnud sitt perenaine, siis tundub täiesti hoomamatu, et järgmised 30 aastat võiksid olla parem. Aga võib juhtuda, et olen.

Sellest käänulisest teest mäetippu, mis ei jõua tippu. Mäetipust avaneks selline vaade: ärkan hommikul puhanuna, pea on selge. Keha ei ole pinges. Söön hommikusöögi, mis teeb kõhule pai ja siis asun tegutsema. Pea selge, mõte liigub kiiresti, lootusrikkus ja vaimustus täidab südant.

See on nagu mingi valmis pilt, eks. Pealkiri “Maarja ideaalne päev”. Aga põnev osa on tegelikult selle pildi maalimine. Seda püüan meeles pidada. Iga päev uuesti.

Miki ronis mulle sülle ja ütles: “Okei, ma siis andestan sulle lapse majja toomise.” Taustal avanev vaatepilt ei toeta küll koristamis-suurustust.

2 thoughts on “ei jõua tippu

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s