t-m-t-2

Tunded, mõtted, teod. Kui kaubamajades LHV või Elisa libedad mehed mind tülitavad, siis ma tavaliselt ütlen, et olen juba klient ja üldjuhul olengi. Ükskord käisime aga pikemalt poodides ja S. oli parasjagu silmakontrollis, nii et kui Luminori kutt minuga pensionisambast rääkima hakkas, kuulasin ära.

Olin liiga kaua juba kaubamajas olnud. Mul on konkreetne ajaline limiit, kaua võib poes viibida enne, kui see päeva ära rikub. Tähendab, ma ei tea täpset aega, aga tunnen täpselt, kui see aeg täis saab. Luminori tüübiga vestluse jooksul sai limiit ületatud ja lisaks õnnestus tal mind võrku püüda, palju õnne. Kahetsesin ja lubasin endale, et enam ma oma elu minuteid sellisele jamale ei raiska.

Täna, kui LHV kutt mu tähelepanu püüdis, tuli mulle antud lubadus meelde ja lisaks, et tunded, mõtted ja teod peavad jonksus olema. Ütlesin, et ma pole huvitatud. Aga ta sammus mulle järele ja ütles, et äkki ikka… Ja ma vastasin täpselt nende sõnadega:

“Ma suren ära lõpuks ja siis ma olen kasutanud mingid minutid teiega vestlemiseks… See ei ole isiklik, aga….”

Sinna jutt jäigi. Kõndisin vabandava naeratuse saatel noormehest kiirel sammul eemale. Ütleme nii, et mõtte sõnastamist peab veel harjutama. Tõenäoliselt jäi talle mulje, et olen surmavalt haige.

Aga appi-appi me läheme homme õhtul Gruusiasse ja ma ei tea, kas oleme piisaval hulgal ettevalmistusi teinud. Aga eks selgub. Ja pärast reisi peab veel taimetoitlaseks ka hakkama. Deem, puistan siin lubadusi.

mõtted-tunded-teod

Õige elu olevat see, kui su mõtted, su tunded ja su teod ühilduvad. Oli ehk Gandhi, kes ütles nii?

Igal juhul olen mõelnud viimasel ajal, kuidas mu mõtete, tunnete, tegudega on ja kui alustuseks tahaks endale õlale patsutada, et djuud, täitsa hästi, siis isegi natukene süvenedes selgub, et kõik puhta valesti.

Viimasel ajal olen lausa nii valmis endasse vaatama, et küsisin massöörilt küsimuse, mida ma kunagi ei küsiks. Küsisin, kas ta arvab, et pinged mu kehas tulenevad füüsilisest või ehk hoopis vaimsest.

Ta mõtles natuke ja vastas: istuv elustiil.

Olin nii pettunud. Oleks tema suust lausa oodanud kuulda, et mu mõtted ja tunded ja tegevused pole ühes suunas, seepärast.

Pagana istuv eluviis.

Kaevasin siis ise edasi. Tegelikult on mu elus paljut, mida ei pea õigeks, aga tunnen end jõuetuna ja lähen vooluga kaasa. Näiteks toiduloomade kohtlemine. Inimese kahandamine tarbijaks või tooteks. Nurjatu manipulatsioon infoga.

Mõtlen, et oleks aeg lihast loobuda. Söön seda ainult mugavusest ja laiskusest. Endal on kurb olla. Aga saan restos kogu menüüst valida, ei peaks kellegi pakutud toidule ebaviisakalt ära ütlema, saan kiirelt toitained kätte ega pea nuputama.

Äkki peaks lihast loobuma. Mitte seepärast, et maailm kuidagi oluliselt sellest paraneks, vaid lihtsalt, et ma ei oleks enam iseendaga konfliktis. Mõtted, tunded ja teod ei käiks üksteisele vastu.

Aga enne lihast loobumist peab lihariigis Gruusias ikka ära käima, höh-höh.

IhnuJXWZT6q1etmDQKkXXg

aprillisuvi

Hommikul oli veel tunne, et tahaks igasugu hämaraid jutte edasi rääkida, aga siis ei olnud mahti ja nüüd on hoopis teine tunne, nii et jäägu see tulevikku.

Täna püüan teid hoopis odavalt osta kassi- ja titepiltidega. Kass tahtis mulle otsa vaadata, aga päike oli nii ere, et silmi ei saanud lahti. L. ei saanud ka päikeses silmi lahti. Tal on nina natuke katki, sest kukkus. Aasta emana ma arvasin pikalt, et maasikate söömisest nina punane. Püüdsin ära pühkida.

Tänased uued sõnad on tita ja tata (tatar). Mõlemad sõnad teevad talle palju rõõmu. Ma tegelikult sõna “tita” ei kasutanud seni üldse. Onud ja tädid oli ka kahtlane liigitamine, kasutasin peamiselt inimeste nimesid. Aga nüüd, kus L. ähvardab kõiki mehi issiks kutsuda, mõtlesin, et on aeg liigitama asuda. Sellega seoses “tita” ka. Algul proovisin “tüdruk” ja “poiss”, aga ausalt öeldes on see titade puhul keeruline eristada.

Õhh, see tuletab meelde, et jalanõud on ka keeruline teema. Tennis, king, plätu, suss… ühisnimetajaks seesama “jalanõu”, mida ma isegi napilt välja hääldada suudan. Papu on titekas, aga papu jääb.

Veel ütles ta täna “ei ole”. Ja ma ei saa pead anda, aga mu meelest ta ütles midagi, mis kõlas nagu “mänguväljak”. Õigemini see kõlas rohkem “äla” või midagi, aga ta osutas mänguväljakule, mhm, mhm. Nii et “jalanõu” saab olema käkitegu.