Tunded, mõtted, teod. Kui kaubamajades LHV või Elisa libedad mehed mind tülitavad, siis ma tavaliselt ütlen, et olen juba klient ja üldjuhul olengi. Ükskord käisime aga pikemalt poodides ja S. oli parasjagu silmakontrollis, nii et kui Luminori kutt minuga pensionisambast rääkima hakkas, kuulasin ära.

Olin liiga kaua juba kaubamajas olnud. Mul on konkreetne ajaline limiit, kaua võib poes viibida enne, kui see päeva ära rikub. Tähendab, ma ei tea täpset aega, aga tunnen täpselt, kui see aeg täis saab. Luminori tüübiga vestluse jooksul sai limiit ületatud ja lisaks õnnestus tal mind võrku püüda, palju õnne. Kahetsesin ja lubasin endale, et enam ma oma elu minuteid sellisele jamale ei raiska.

Täna, kui LHV kutt mu tähelepanu püüdis, tuli mulle antud lubadus meelde ja lisaks, et tunded, mõtted ja teod peavad jonksus olema. Ütlesin, et ma pole huvitatud. Aga ta sammus mulle järele ja ütles, et äkki ikka… Ja ma vastasin täpselt nende sõnadega:

“Ma suren ära lõpuks ja siis ma olen kasutanud mingid minutid teiega vestlemiseks… See ei ole isiklik, aga….”

Sinna jutt jäigi. Kõndisin vabandava naeratuse saatel noormehest kiirel sammul eemale. Ütleme nii, et mõtte sõnastamist peab veel harjutama. Tõenäoliselt jäi talle mulje, et olen surmavalt haige.

Aga appi-appi me läheme homme õhtul Gruusiasse ja ma ei tea, kas oleme piisaval hulgal ettevalmistusi teinud. Aga eks selgub. Ja pärast reisi peab veel taimetoitlaseks ka hakkama. Deem, puistan siin lubadusi.