t-m-t-2

Tunded, mõtted, teod. Kui kaubamajades LHV või Elisa libedad mehed mind tülitavad, siis ma tavaliselt ütlen, et olen juba klient ja üldjuhul olengi. Ükskord käisime aga pikemalt poodides ja S. oli parasjagu silmakontrollis, nii et kui Luminori kutt minuga pensionisambast rääkima hakkas, kuulasin ära.

Olin liiga kaua juba kaubamajas olnud. Mul on konkreetne ajaline limiit, kaua võib poes viibida enne, kui see päeva ära rikub. Tähendab, ma ei tea täpset aega, aga tunnen täpselt, kui see aeg täis saab. Luminori tüübiga vestluse jooksul sai limiit ületatud ja lisaks õnnestus tal mind võrku püüda, palju õnne. Kahetsesin ja lubasin endale, et enam ma oma elu minuteid sellisele jamale ei raiska.

Täna, kui LHV kutt mu tähelepanu püüdis, tuli mulle antud lubadus meelde ja lisaks, et tunded, mõtted ja teod peavad jonksus olema. Ütlesin, et ma pole huvitatud. Aga ta sammus mulle järele ja ütles, et äkki ikka… Ja ma vastasin täpselt nende sõnadega:

“Ma suren ära lõpuks ja siis ma olen kasutanud mingid minutid teiega vestlemiseks… See ei ole isiklik, aga….”

Sinna jutt jäigi. Kõndisin vabandava naeratuse saatel noormehest kiirel sammul eemale. Ütleme nii, et mõtte sõnastamist peab veel harjutama. Tõenäoliselt jäi talle mulje, et olen surmavalt haige.

Aga appi-appi me läheme homme õhtul Gruusiasse ja ma ei tea, kas oleme piisaval hulgal ettevalmistusi teinud. Aga eks selgub. Ja pärast reisi peab veel taimetoitlaseks ka hakkama. Deem, puistan siin lubadusi.

mõtted-tunded-teod

Õige elu olevat see, kui su mõtted, su tunded ja su teod ühilduvad. Oli ehk Gandhi, kes ütles nii?

Igal juhul olen mõelnud viimasel ajal, kuidas mu mõtete, tunnete, tegudega on ja kui alustuseks tahaks endale õlale patsutada, et djuud, täitsa hästi, siis isegi natukene süvenedes selgub, et kõik puhta valesti.

Viimasel ajal olen lausa nii valmis endasse vaatama, et küsisin massöörilt küsimuse, mida ma kunagi ei küsiks. Küsisin, kas ta arvab, et pinged mu kehas tulenevad füüsilisest või ehk hoopis vaimsest.

Ta mõtles natuke ja vastas: istuv elustiil.

Olin nii pettunud. Oleks tema suust lausa oodanud kuulda, et mu mõtted ja tunded ja tegevused pole ühes suunas, seepärast.

Pagana istuv eluviis.

Kaevasin siis ise edasi. Tegelikult on mu elus paljut, mida ei pea õigeks, aga tunnen end jõuetuna ja lähen vooluga kaasa. Näiteks toiduloomade kohtlemine. Inimese kahandamine tarbijaks või tooteks. Nurjatu manipulatsioon infoga.

Mõtlen, et oleks aeg lihast loobuda. Söön seda ainult mugavusest ja laiskusest. Endal on kurb olla. Aga saan restos kogu menüüst valida, ei peaks kellegi pakutud toidule ebaviisakalt ära ütlema, saan kiirelt toitained kätte ega pea nuputama.

Äkki peaks lihast loobuma. Mitte seepärast, et maailm kuidagi oluliselt sellest paraneks, vaid lihtsalt, et ma ei oleks enam iseendaga konfliktis. Mõtted, tunded ja teod ei käiks üksteisele vastu.

Aga enne lihast loobumist peab lihariigis Gruusias ikka ära käima, höh-höh.

IhnuJXWZT6q1etmDQKkXXg

aprillisuvi

Hommikul oli veel tunne, et tahaks igasugu hämaraid jutte edasi rääkida, aga siis ei olnud mahti ja nüüd on hoopis teine tunne, nii et jäägu see tulevikku.

Täna püüan teid hoopis odavalt osta kassi- ja titepiltidega. Kass tahtis mulle otsa vaadata, aga päike oli nii ere, et silmi ei saanud lahti. L. ei saanud ka päikeses silmi lahti. Tal on nina natuke katki, sest kukkus. Aasta emana ma arvasin pikalt, et maasikate söömisest nina punane. Püüdsin ära pühkida.

Tänased uued sõnad on tita ja tata (tatar). Mõlemad sõnad teevad talle palju rõõmu. Ma tegelikult sõna “tita” ei kasutanud seni üldse. Onud ja tädid oli ka kahtlane liigitamine, kasutasin peamiselt inimeste nimesid. Aga nüüd, kus L. ähvardab kõiki mehi issiks kutsuda, mõtlesin, et on aeg liigitama asuda. Sellega seoses “tita” ka. Algul proovisin “tüdruk” ja “poiss”, aga ausalt öeldes on see titade puhul keeruline eristada.

Õhh, see tuletab meelde, et jalanõud on ka keeruline teema. Tennis, king, plätu, suss… ühisnimetajaks seesama “jalanõu”, mida ma isegi napilt välja hääldada suudan. Papu on titekas, aga papu jääb.

Veel ütles ta täna “ei ole”. Ja ma ei saa pead anda, aga mu meelest ta ütles midagi, mis kõlas nagu “mänguväljak”. Õigemini see kõlas rohkem “äla” või midagi, aga ta osutas mänguväljakule, mhm, mhm. Nii et “jalanõu” saab olema käkitegu.

naiseelu

Kuulasin täna podcasti Amanda Palmeriga, kes rääkis, kuidas ta rasedus katkes ja kuidas ta viibis sureva sõbra kõrval ja mõlemad kogemsued tekitasid temas suure küsimuse: miks ma alles nüüd teada saan, et sellised asjad on. Miks mulle sellest ei räägita. Sellest, kuidas suremine ja raseduse katkemine toimuvad.

Mul tuli meelde, et mul endal oli täiesti sama tunne, kui rasedused katkesid. Kui isa suri, oli ka. Kuigi ma surma hetkel polnud kohal.

Noortele räägitakse, et sa võid rasedaks jääda, kui poistele liiga lähedale lähed ja siis on läbi kah. Kuid on juhuseid, kus oled kõik õigesti teinud, aga no last ikka ei tule, sellest noortele ei räägita.

Mul oli tegelikult aimu küll, et mõni inimene ei saa lapsi, aga see tundus selline abstraktne värk. Et küllap proovis ja ei saanud ja kõik. Kunagi hiljem jõudis mu teadvusesse, et rasedused võivad katkeda. Siis mõtlesin, et on sellised traagilised elud – tahetakse last, aga rasedus katkeb ja siis ei saadagi ja kõik. Ja siis ehitatakse oma elutraagika ümber selle ühe sündmuse või olemata lapse.

Võttis hetk, et aimata, et võib-olla katkeb mitte üks, vaid kaks või viis või kaheksa rasedust enne, kui otsustatakse adopteerimise või kahekesi olemise kasuks.

Mu kolmas rasedus oli just katkemas, kui istusin vastastikku psühholoogiga, kes ütles umbes et “… ma tean, et praegu on üldse vara mõelda, kas jätkate proovimisega…” ja ma mõtlesin, appi ta tegelikult ei aima üldse. Tublisti püüdis olukorras orienteeruda, aga… Kui esimese raseduse katkedes haiglas olin, oli kõrvalvoodis naine, kes säilitas… see oli kas seitsmes või üheksas rasedus. Ta ei tohtinud voodist tõusta, oli ehk 6-7 kuud rase. Ütles, et ta teiste rasedustega pole nii kaugele jõudnud. Ja tol päeval, kui kiirabi tuli ja mu ära viis ja ema naaber küsis, mis juhtus ja ema ütles, siis too ütles, et oli ka 6 katkemist enne, kui adopteerimise kasuks otsustasid.

Alles võrdlemisi hiljuti meenus mulle ähmane mälestus ühest mu õpetajast, väga melanhoolsest kujust. Tema oli silmnähtavalt rase, aga siis kadus ära mõneks ajaks ja kui tagasi ilmus, polnud last. Ma ise olin siis ehk 12 või nii, pikemalt ei mõelnud asjast. Temal pole siiani lapsi. Mõtlesin, miks ta sihuke melanhool on. Ise olin unustanud selle ühe sündmuse kaugest minevikust. Ja ma ei tea, mis ta elus veel toimunud on.

Siis on veel need naised, kelle esimene rasedus katkeb, teine laps sünnib, kolmas ja neljas rasedus katkevad, viies sünnib surnult, kuues laps on elus ja terve. Neid lugusid hakkasid erinevad inimesed, tuttavad ja võõrad mulle rääkima siis, kui katkemistest kirjutasin. Osadele lugejatele on kindlasti tuttav see kõik, millest räägin. Aga teised võivad olla jälle šokeeritud.

Nädalajagu päevi tagasi nägin rongis tuttavat, sõitsime 9 minutit koos, aga olid need vast minutid. Ta küsis, kas veel lapsi plaanis. Ma ütlesin, et täiega tahaks veel. Tal ütles, et tema ei taha lapsi. Neli rasedust katkes enne, kui ta sellest aru sai. Ma ütlesin, et mul kolm katkes enne L. sündi.

Sellised normaalsed elud inimestel, õudsed kannatused on tegelikult argised ja inimesed elavad nende haavadega surmani. Kui nii mõelda, siis peaks inimesele andestama paljut, sest iial ei tea, mida ta läbi elanud on ja kui palju pingutust nõuab, et olla see, kes ta parasjagu on.

väike deemon

L. on väike deemon. Ma just avastasin ta peegli eest. Ta vaatas endale otsa ja samal ajal näitas näpuga juhuslikku punkti, nii nagu ta meile vahel näitab suvalisi punkte õhus ja teeb nõudliku “hää”. See tähendab “nimeta mulle selle asja nimi, millele ma osutan, kuigi ma ei osuta mitte millelegi, aga kui sa ei ütle, mis see on, siis sa alles saad.”

Siis ta järsku hakkas röökima ja kätega vehkima, ikka peegli ees ja iseendale. Vaatas, kuidas ta jonn ka paistab. Ma seisin eemal, suu peaaegu pärani. See kõik on üks teater tema jaoks, mõtlesin. Juba 1.45 aastasena (olgu see beebiemme keeles aasta ja neli ja pool kuud) teab ta, et maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.


keelesoo

Kus ma pooleli jäingi… Emal on üks siganaaber, too põletas plasti või midagi ja aed oli rõvedat tossu täis. L. magas vankris aias, see polnud hea. Nii et sujuvalt läksime hoopis kohvikusse – me Sho ja vankriga. L. magas nüüd kohvikuakna taga ja me rääkisime temast.

S. ütles, et talle kahe keele õpetamine on natuke nagu go mäng, vaikselt püüad mängulaual territooriumi laiendada.
Olen ka mõelnud, et eks me natuke võidu õpetame. Seni kipub nii olema, et kui ta ühes keeles sõna ütleb, siis teises ei ütle, isegi kui aru saab. Sõna on nagu “võetud”.

Kes ei tea, go on sihuke…. hiina male, noh. Tegelikult ma ka ei tea. Aga mustad ja valged. Mina olen mustad, Sho on valged ja siis strateegitseme: Sho võttis orava, aga mul on kass kindlalt käes. Koer on Shol, aga mul on rohkem toiduaineid: riis, õun, mais… Sho vaatab, äkki saab loomade rindel natuke edasi liikuda. Mööblist on Shol tool, mul pole vist midagi. Eile läks tal strateegiliselt natsa metsa – püüdis Luukale õpetada sõna sentakubasami (pesulõks). Liiga pikk. Aga Sho vaikselt nuputab ja mõtleb, millised peaks olema järgmised käigud keeleväljal.

Luuka viimaste päevade teema on “näe!” Seda kasutab kõikjal. Ja “siin!” on ka endiselt teemas.

Osa sõnadest on eikellegimaal. Näiteks, kui ma ütlen lehm, kõmiseb Luukas: mmmmm! Kui Sho ütleb ushi (lehm), teeb L. ka mmmmm. Ainult et ushi on sarnane sõnale ishi ehk kivi, nii et kui nad eile Luukaga aias kive vaatasid ammuutas L. kivide peale.

Sellised lood siinpool keelesood. Lugedes eilseid kommentaare võtsin endale karistuseks käsu 26. aprillini igapäevaselt edasi blogida. Siis läheme Gruusiasse!

Miki-komplimendid andsin ka edasi, aga pean ütlema, et temast on saanud pluss-suuruses modell. Peaks miskit ette võtma.



altvedaja

Vedasin teid alt, pidin kirjutama järjest, aga juba kaks päeva ei kirjutanud. Kolmapäeval seeprärast, et vajusin L. kõrvale magama. Teate, nii raske on, kui pead natuke nagu magama jääma selleks, et laps jääks magama, aga siis ikka üles ärkama ja mingeid asju tegema. Samamoodi on raske, kui ise ei taha süüa, aga last peab toitma ja… Siis kuidagi osa toitu rändab minu suhu ikka. Ühesõnaga, teesklesin magama jäämist ja jäingi kogemata magama.

Neljapäeva hommikul sõitsin emale külla. Autoga, lapsega kahekesi. See on alati pingeline ettevõtmine, sest L. võib röökima pista. Aga jõudsime röökimata kohale.

Mainisin teile, et ma viskasin kodust hulga asju ära ja tundsin meeletut naudingut sellest ja rääkisin emale iga kord, kui ta külla tuli, mis ma jälle ära viskasin. Aga kodus on asju juba optimaalselt vähe, samas ära viskamise rõõmu tahaks veel ja seepärast sai juba veebruaris lepitud, et kui aprillis külla tuleme, harvendame ema riideid ja raamatuid. Ma nii ootasin külastust! Eile toimuski tõsine mürgeldamine riietega – kümmekond suurt prügikotitäit riideid, kangaid, kottte… Täna võtsime raamatud ette ja neist läks ka suuur osa minema. Nii mõnus. Homme viime kõik taaskasutusse.

Rakverre tulek on nagu paralleeluniversumisse astumine, aeg käib teistmoodi. Seepärast ei bloginud ka. Sest paralleeluniversum.

Ma ei teagi nüüd, mis reeglid on. Pidin 4 nädalat järjest blogima. Kui kaks päeva jäi vahele, kas pean kaks päeva rohkem blogima või jäid need korrad lihtsalt ära või tuleb väljakutse katkestada ja läbikukkunuks kuulutada.

21. blogimispäev

Täna oli pidevalt üks “issi – siin!”, “kass – siin!” Kuigi olime õues ja polnud ei issit ega kassi.

Küsin: “Kus uneriided on?” L. vastab: “Siin!” Osutamata riietele. Ma ikka ei tea, kus uneriided on. Aga kui küsin kus-küsimuse, on vastus “siin!” Panin juba ammu tähele, et ma tegelikult pidevalt otsin midagi. Kus on emme telefon? Kus on püksid? Kus on sokid? Kus on rahakott? Kus on pudel? Siin!

L. jäljendab helisid. Kauguses tuututab rong, L. tuututab. Saabuv lift teeb “kõll”, L. teeb lifti häält. Telefoni tuleb sõnum, L. teeb…mingit müstilist häält… Ta kuulab helisid, mida ma tähelegi ei pane ja püüab järgi teha.

Mingite asjade puhul ei saa ma aru. Näiteks kui ta näeb teerulli, teeb ta mkhhh. Kui ühes raamatus tuleb hobuse pilt, laksutab ta keelt. Kuigi mina ega Sho pole seda teadlikult teinud.

Täna teises raamatus oli sea pilt ja L. hingas sügavalt sisse, silmad suured, nägu selline veider. Mõtlesin, et midagi tõsist on viga, aga siis sain aru, et ta püüab notsu häält teha. Ma olen paar korda teinud seda niiviisi ninaga tõmmates.

Ah ja nina. Enne und paneb ta Shoga ninad kokku. Ta ütleb seejuures nna-nna ja on niii tohutult kavala näoga. Täna polnud Sho veel koju jõudnud, nii et ta tegi nina-nina kassile. Kass kannatas selle tsirkuse põlglikul ilmel ära. L. oli nii õnnelik. Ah, te oleks pidanud seda nägema… See sulatab südame.

magus esmaspäev

Tundub, et olen oma eluga happily ever after faasis. Ma saan aru, et tehniliselt võttes see ei saa olla faas, vaid igavik, aga olgem realistlikud.

Täna pärastlõunal läksin heast peast rongile. Hommikul oli juba jalutatud ja kodus, L.’i une ajal “The Good Place’i” vaadatud, mänguväljakul kühveldatud ja… no igasugu asju tehtud. Rongis mõtlesin, mis peatuses väljuda ja mida teha. Väljusin Balti jaamas.

Järsku kuulen teadaannet, et Narva rong väljub 10 minuti pärast. Tegin peas inventuuri, kas mul oleks vajalikud asjad olemas, et homseni Rakveres olla. Tundus, et oli. Helistan emale, et küsida, kas peaksin rongile hüppama ja Rakverre sõitma või on ikka neljapäeval parem. (Neljapäeval on plaanis minna niikuinii.)

Emaga arutades tundus ikka, et neljapäev on parem idee. Lasin Narva rongi raisku ja ostsin hoopis sõrnikuid. Võtsin suuna vanalinna, haarasin kuskilt kohvi kaasa. L. jäi vankris magama. Jalutasin läbi Uue Maailma jälle koju.

Esmaspäev nagu ikka. Kusjuures ma ei kirjeldanud isegi selle päeva rohkeid magusaid nüansse. Kuidas L. oli armas ja… Rohkem nagu päeva joonise panin kirja. Aa, kuigi täna ütles L. esimest korda kaks sõna järjest, tehniliselt võttes oma esimese lause: issi siin. Ja kohe otsa: kass siin. Kumbagi polnud parajasti kohal, aga noh.

küsimused blogijale

Nagu lubasin, täna vastan netist leitud küsimustele, mis tundusid päris toredad. Allikas siin. Hakkan otsast vastama.

  1. Kes sa oled? Viimati kirjutasin siia vist “otsija”.
  2. Millest hoolid? Pere-pere-pere-sõbrad-sõbrad-sõbrad.
  3. Mis laul peaks mängima su matustel? See peab olema midagi Leonard Cohenilt, näiteks “Slow“. “It’s not because I’m old, its not because I’m dead. I always liked it slow” Sobib matuseks küll. Muuseas ma sulan, kui ta laulab “a weekend on your lips, a lifetime in your eyes “, sest mulle tundub, et tean, millest ta räägib. Ja see on nii palju parem kui “a moment on the lips, forever on the hips”.
  4. Kes on su lemmik koomik? Usun, et Louis CK on kõige rohkem lemmikuks olnud.
  5. Mis teeb sind ebakindlaks? Oleneb situatsioonist, aga enamasti vist kas midagi mu välimuses või siis ebakompetentsuse tunne. Aga tihti olen küll üpriski enesekindel. See lihtsalt eeldab mingil määral teadlikku reaalsuse eiramist.
  6. Ütle midagi, mida blogilugejad sinu kohta ei tea. Mäletate, ma kirjutasin paar kuud pärast Luuka sündi, et arst ütles, et mul on song, mis vajab operatsiooni. Noh, veel paar kuud hiljem kadus see ise ära. Seda te küll ei teadnud.
  7. Mida sa kardad? Lapseea vähki. Suurt õnnetust, mis mult lähedased ära võtab. Või et nad jõhkral kombel mu oma silme ees tapetakse.
  8. Mida sa järgmisest 12 kuust kõige suurema põnevusega ootad? Nii palju on põnevust – kuidas Gruusia reis läheb, kas lähen politoloogiat õppima, kas saame veel ühe lapse, kas läheme reisile ümber maailma…. Kõik on võimalik.
  9. Miks sa alustasid blogimist? Alates ajast, kui Tallinnast Rakverre kolisin ja algkkooli läksin, pidasin Tallinna jäänud M.’iga kirjasõprust. Kirju saada oli õudselt mõnus, aga veel mõnusam oli kirju kirjutada. Kui ma kolisin Rakverest Tallinna keskkooli, siis mulle tundus, et nii palju põnevat toimub, et selle kõik peab küll päevikusse salvestama. Kuigi see oli mu salapäevik, siis alati kirjutasin nii, nagu keegi loeks. Miks küll. Ülikooli algul tuli vist veebipäeviku-mõte ja siis jäi salapäevik unarusse. Kuigi blogi on suursti monoloog, tekitab hea tunde teadmine, et keegi ehk mõtleb kaasa.
  10. Millise postituse üle sa kõige rohkem uhkust tunned ja miks? Varem ma lugesin oma vanu postitusi rohkem. Nüüd ei ole nagu mahti ja seepärast eriti ei mälegagi, mis kirja pandud. Küll aga on kuidagi meelde jäänud 2016. aasta jaanuari postitus “elamine debiilikutele“. Esiteks, tagasisidest tundus, et inimesi puudutas. Teiseks, mulle meeldib, kui jutt on korraga naljakas ja kurb ja tundub, et see postitus oli.
  11. Kuidas on blogimise reaalsus erinev kujutlusest? Olen nii pikalt bloginud, nii et ei tea üldse, mis on kujutlus blogimisest. Aga kirjutades on üks ägedamaid asju mu meelest see, et see on mõtlemise viis. Et kui alustad kirjutamist, hakkavad mõtted voolama teisiti kui mitte-kirjutades.
  12. Milline ainulaadne oskus sul on? Maailm on nii avar ja nett toob kõik kätte, nii et igasugune illusioon oma ainulaadsusest on kadunud. Oskan jaapani keelt üle keskmise hästi, aga tean mitut, kes oskavad sama hästi või paremini. Oskasin vanasti viiulit mängida. Aga tean Eesti tippe. Oskan tsiteerida Viidingut ja Ilmar Trulli… Ah ei tea.
  13. Milline on su lemmikraamat, mille teema ei seostu su blogiga? John Irving “The World According to Garp” ehk “Garpi maailm”. Mitte-täiuslikud inimesed on täiuslikud. Hmm, kuigi see vist seostub natuke blogiga ka, hehe. Või siis vähemalt lause esimene pool “mittetäiuslikud inimesed…”
  14. Koera- või kassiinimene? Viimaste aastate põhjal: kui mul oli koer, siis koerainimene ja kui tuli ka kass, siis koera- ja kassiinimene ja siis lahkus koer, nii et ainult kassiinimene. Kuni tuleb koer.
  15. Millise kuulsusega on sind sarnaseks peetud? Üks mu õpilane ütles, et ma olen nagu üks blond näitlejanna, keda ma ei tea. Oot, püüan üles leida nime. Kristen Bell. Vaatan, et õpilane on saatnud mulle sõnumi “näojoonte selguses ja mingis olemise/kohalolu konkreetsuses”. Siis ma ei näinud sarnasust, aga praegu guugeldades vaatasin, et võib-olla…
  16. Millise kuulsusega oled kohtunud? Eestis on pooled inimesed kuulsused. Kui mõelda, siis sõber K. on regulaarselt telksis ja tal on fänne. Täna just käisin teatris, lavastaja ja dramaturg ja kunstnik olid tuttavad. Ei oska tõmmata piiri, kes on kuulsus ja kes on omas valdkonnas tunnustatud ja… Majas elades oli naaber mul poliitik. Olin sitt naaber, ütlen ausalt. Aga kui poliit-naaber helistas ja minult midagi tahtis, siis ta rääkis kavalalt: “Maarja, teeme siis nii, Maarja, et, Maarja, liigume selle asjaga edasi, Maarja…” ja ma mõtlesin: “odavad trikid, Marianne, odavad trikid.”
  17. Kirjuta oma blogist haiku (5-7-5 silpi) Maarja oh Maarja/ miks räägid sa taas mulle /enda muutmisest (See tuli nüüd küll väga kiiresti.)
  18. Rändom küsimus. Minu küsimus mulle endale on: kas piinlik pole avalikult isiklikest asjadest kirjutada? Eip. Ma kujutan ette, et usaldan oma mõtted väga lähedasele sõbrale. Oskan end hästi petta. Mulle tundub, et seepärast olen saanud kirju ka võõrastelt inimestelt, kes usaldavad mulle oma isiklikke asju. Jagamine on võti.

Need olidki vastused netist suvaliselt guugeldatud küsimustele. Tänan tähelepanu eest.

Kutsun blogijaid ja mitteblogijaid üles ka nendele küsimustele vastama! Kas kõigile või valikuliselt, kas kommentaariumis või oma blogis (kui raatsite linki jagada ka…)